Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer
on kõrbema läinud.
“Näe, seal, üle tee.” Angela koputas sõrmega vastu akent. “Teise korruse aknast tuleb suitsu. Lahe!”
Ellis surus nina vastu klaasi. Tõesti, Grishamite abielupaari magamistoa aknast tõusis tihedat tumehalli suitsu.
“Oh jumal!” hüüatas Ellis. “Oh emake! Angela, helista tuletõrjesse! Ma jooksen sinna.”
“Ahah,” lausus Angela loiult ja küünitas veel ühe küpsise järele.
“Kähku!” käratas Ellis, üllatades sellega vennatütart. Ta lülitas küpsetusahju igaks juhuks välja ja tõttas tänavale.
Ellis polnud mitte kunagi ühegi naabriga kuigi sõbralikes suhetes olnud, eriti veel Fionaga, kuid oleks igaühele neist appi tõtanud. Smallbridge’is, kus enamik maju oli üle viiekümne aasta vanad, polnud tulekahjud haruldased. Linnakese elanikud ei armastanud uuendusi ja suhtusid neisse vastumeelselt. Vähesed nende seast vahetasid vana juhtmestiku uue vastu, kui selleks polnud kaalukaid põhjusi. Sama kehtis kanalisatsiooni kohta. Seetõttu lahvatasid seal alailma tulekahjud või lekkisid torud. Siiski oli juhtunud vaid üks suurem õnnetus, kui ülemöödunud aastal kolm maja maani maha põles. Õnneks ja paljude imestuseks ei saanud keegi kannatada. Kui mitte arvestada seda, et majade omanikud jäid pikaks ajaks peavarjuta.
Sellegipoolest ei tahtnud keegi võõrastest vigadest õppust võtta. Igaüks oli veendunud, et õnnetus teda ei taba. Ning muidugi enamasti eksis. Ellis teadis, et Fiona oli korduvalt palunud oma mehel elektrik välja kutsuda, kuid James põikles iga kord kõrvale. Juhtmestiku väljavahetamine nõudis märkimisväärseid rahalisi kulutusi, seepärast paigaldas mees igasse tuppa suitsuanduri, mis hakkas vastikult piiksuma iga kord, kui Fiona põleva sigaretiga nende lähedusse sattus. Lõpuks tüdines Fiona tüütust piiksumisest ja lülitas salamisi kõik suitsuandurid välja. Jamesil polnud sellest aimugi, see-eest oli Ellis asjaga kursis. Nii nagu enamik naabreid. Kuna Fiona, nagu juba öeldud, ei osanud isegi omaenda saladusi hoida.
“Saigi oma jao kätte!” mõtles Ellis, kui kõigest väest Grishamite maja poole jooksis. Küllap raputas tuhka vaibale. Või jäi magama, sigaret näpu vahel. Kui vaid selle tobukese Fionaga midagi juhtunud poleks!
Nagu peagi selgus, oli Fiona täie tervise juures. Ta tormas majast välja Ellisele vastu ja kisendas täiest kõrist:
“Appi! Aidake! Põleme!”
“Vägev!” hüüatas Angela vaimustunult, ilmudes äkitselt Ellise kõrvale.
“Kas sa tuletõrjujatele helistasid?”
“Jah, meeskond on juba teel.” Angela osutas peaga endiselt halava Fiona suunas ja tasandas häält: “Kas ta käitub alati nii? Mine või lolliks – justkui mingis nõmedas komöödiafilmis!”
Ellis tõotas endale, et kohe, kui kõik on lõppenud, noomib ta Angelat südametuse pärast.
“Vaesekesel on närvivapustus,” vastas Ellis, kuigi teadis, et Fiona käitub alati ebaadekvaatselt, kui tema elus miski asi viltu veab.
“Teda tuleks korralikult klohmida. Muidu jookseb siia pool linna kokku.”
“Klohmida?”
“Nojah. Virutada otse vastu vahtimist. Selleks, et see napakas mõistusele tuleks.”
“Appi!” kriiskas Fiona, joostes järgemööda kõigi kohale tõtanute juurde, kes suu ammuli vahtisid. “Tehke ometi midagi!”
Ellis vaatas seda korralagedust ja hammustas huulde. Millal need tuletõrjujad küll saabuvad? Ehk tõesti virutada Fionale vastu vahtimist? Lihtsalt niisama. Ellisel oli korduvalt tahtmine seda teha. Kuid ta ei julgenud. Mida inimesed ütleksid?
Äkki pidurdas maja juures tumesinine sedaan, millest väljus pikakasvuline mees. Tal olid viimase moe järgi lõigatud heledad juuksed, tõsised pruunid silmad ja kitsad huuled, mis olid sirge kriipsuna kokku surutud. Hetkeks olukorda hinnanud, jooksis ta nutva ja haliseva Fiona juurde, haaras tal õlgadest kinni ja raputas teda mõne korra. Too jõllitas meest hirmust segaste silmadega.
“Kõik saab korda!” lausus mees kindlalt. Selle inimese hääles oli nii palju veenvust, et isegi kõrvaltvaatajad jäid teda uskuma. “Rahunege. Hingake sügavalt sisse. Veel üks kord. Vaat nii…”
Fiona vaatas teda justkui nõiutuna ja hingas sügavalt, nagu mees oli käskinud. Ellisele hakkas äkki tunduma, et ta on kunagi ammu seda häält kuulnud. Ja ta vaatas samuti, justkui hüpnoosi all, sellele inimesele silma. Ning täpselt nagu Fiona, oli ka tema valmis tegema kõike, mida mees vaid teha palub.
Ellis astus aeglaselt mehe poole. Üha lähemale ja lähemale. Ta nägi juba selgelt mehe profiili: kõrge laup, sirge kitsas nina, jonnakas lõug. Peas keerlesid mälestuste katked, millest Ellis oli paljude aastate vältel vabaneda üritanud. Mees siseneb hotellituppa, kus Ellis teda ootab. Naeratab rahulikult ja külmalt ning ütleb, et nad kohtuvad viimast korda. Oo, ta mäletab hästi, millega see kohtumine lõppes.
Sel õhtul virutas Ellis mehele dekoratiivse vaasiga vastu pead. Ning tabas otse laupa. Kulmu kohale pidi jääma arm.
Mees võttis oma käed juba täiesti maha rahunenud Fiona õlgadelt, pöördus ümber ja kohtas Ellise pilku.
“Oi, tere! Ka sina oled siin.”
“Ma elan vastasmajas. Olen alati elanud,” lausus Ellis ja, möödudes mehest suure kaarega, läks Fiona juurde.
Kaugelt kostis tuletõrjesireenide huilgamist. Maja juurde kogunenud inimesed ei kavatsenudki laiali minna. Aga nüüd piirasid nad Fiona asemel hüpnotisööri häälega meest. Too aga libises nende eest osavalt minema. Oodanud ära tuletõrjeautode saabumise, istus ta oma sedaani ja kihutas teadmata suunas.
“Kuidas sa end tunned?” küsis Ellis Fionalt.
“Kohutavalt,” vastas too ilmetu häälega. “Hea, et maja on kindlustatud.”
“Kuidas see üldse juhtus? Millest tulekahju alguse sai?”
“Ilmselt sellest, et ma süütasin lõhnaküünlad.”
“Oh jumal, Fiona! Sa oled nii lohakas!”
Naabrinaine laiutas käsi ja vahtis ringi. Näis, et teda hämmastas ümberringi valitsev sagin.
“Aga kus see mees on?”
“Milline mees?” küsis Ellis, kuigi mõistis suurepäraselt, keda Fiona mõtles.
“See mees… Ta on nii… nii… enesekindel.”
“Tema nimi on Jim Simpson. Ja tema põhjendamatu enesekindlus on juba ammu kõneaineks saanud.”
“Kas sa tunned teda?” imestas Fiona.
“Jah, ta on siin üles kasvanud. Küllap sõitis vanemaid külastama… Kuule, ega sa ole mu vennatütart näinud?”
Ellis taipas, et oli täiesti kohmakalt jututeemat vahetanud. Ehkki Fiona ei märganud nagunii mitte midagi. Samal hetkel hakkasid tuletõrjujad tuld kustutama.
Ellis üritas taanduda. Tal oli, mille üle järele mõelda. Küll see oli alles päev – hullemat ei oska välja mõeldagi! Hiir, Angela, tulekahju, Jim Simpson…
Kui vähemalt seda meest enam kunagi kohtama ei peaks, mõtles Ellis oma majja sisenedes. Alati on ebameeldiv kohtuda viirastusega minevikust, aga kui need viirastused on täiesti kombatavad…
“Kes see oli?”
Ellise järel tormas majja Angela. Neiu silmad põlesid – ta oli ju olnud kindel, et sureb igavusest selles pommiaugus nimega Smallbridge, aga tuli välja, et siin toimuvad õige põnevad sündmused, näiteks tulekahjud.
“Pühi, palun, jalad puhtaks, kui sa tuppa tuled,” pahandas Ellis.
“Milline mees!” Angela vehkis kätega ja vidutas unistavalt silmi. “Oleksin ma vaid pisut vanem…”
“Ma palusin sul jalad ära pühkida. Vaata, kui palju on su kingade küljes tolmu.”
Angela heitis kingad jalast