Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer
ta kindlasti ei kavatsenud. Helenale lihtsalt meeldib kujuteldavat tegelikkuse pähe võtta.”
“Seda ma märkasin, jah,” lausus Angela tusaselt. “Kas me peame kindlasti siia jääma? Ta ajab mind närvi.”
“Ära muretse. Helena jätab meid kohe rahule, kui tulevad uued ostjad.”
“Aga kui nad ei tule?” ütles Angela nutusel häälel.
“Kannata, mu suhkrutükike,” lausus Ellis Helenat jäljendades. “Ta on küll tüütu, aga ta müüb vaimustavaid asju.”
Angela õnneks ilmusid üsna pea uued ostjad. Helena lendas neile peale nagu kull. Nemad aga suhtusid tema etteastetesse üpris rahulikult. Ilmselt olid nad siin korduvalt käinud ja poekese perenaise suhtlemisviisiga harjunud.
“Mida sa sellest arvad?” Ellis sikutas Helena poolt kohale tassitud riidekuhilast välja helesinise seeliku, mille serv oli käsitsi tikitud.
“Sellist ma ei kanna,” turtsatas Angela.
“Sa võiksid seda proovida.”
“See meeldib sulle ainult sobiva pikkuse pärast.”
Ellis laksutas keelt.
“Asi pole pikkuses, kuigi ma ei vaidle vastu, et ka see on tähtis, vaid kvaliteedis ja tegumoes. Selliseid rõivaid ei kanna sa aga ainult seetõttu, et arvad, nagu poleks sa täiskasvanute riiete kandmiseks veel piisavalt vana.”
“See pole minu stiil.”
“Kas sul on oma stiil?” küsis Ellis.
Angela tegi virila näo.
“Oh, oled juba küllalt lipitsenud! Aga nüüd peida see helesinine jama ära.”
“Selle ilusa moodsa seeliku juurde,” ei andnud Ellis alla, “sobib see pluus. Sul on suurepärane figuur, seda tuleb rõhutada.”
“Ma proovin ainult sellepärast, et sa mind rahule jätaksid.” Angela haaras Ellise käest seeliku ja pluusi ning suundus proovikabiini.
“Tuletan sulle meelde, et mul on väga hea maitse.”
“Ütlesin seda ainult viisakuse pärast!” hüüdis Angela kabiinist.
Ellis naeratas, vangutas pead ja hakkas endale rõivaid valima. Varsti leidis ta õrna virsikutooni vapustavalt ilusa pükskostüümi ja hakkas juba proovikabiini minema, kui poekesse sisenesid järjekordsed ostjad. Näinud, kes Helena Watsoni kauplust külastavad, krimpsutas Ellis nägu, justkui oleks ta midagi kibedat alla neelanud. Jim Simpson koos emaga. On alles kohtumine! Jah, maailm on väike. Ja väikeses linnakeses pole mitte kuhugi peitu pugeda.
Tuleb tõdeda, et Becky Simpson oli imeline naine ja Ellis oli talle poeskäikudel tihti seltsi pakkunud. Neid peeti koguni sõbrannadeks, vaatamata soliidsele vanusevahele. Mõlemad vältisid vestluses ohtlikku teemat – Jimist rääkimine oli nende jaoks tabu –, ja seetõttu sobisid nad teineteisega suurepäraselt. Aga nüüd tuleb suhtlemine nähtavasti miinimumini viia. Vähemalt selle ajani, kuni Jim on ära sõitnud.
Kui poleks olnud Angelat, oleks Ellis kauplusest jalamaid lahkunud. Kuna aga vennatütart üksi jätta ei saanud, langes taganemisvariant ära. Ainus, mida Ellis teha sai, oli teeselda, et ta polnud Beckyt ja Jimi märganud. Kuigi ta ei lootnud, et tema väike kavalus läbi läheb.
“Ennäe üllatust! Keda ma näen!” kostis tema selja tagant Jimi hääl.
Ellis ohkas. Ta ei kahelnud, et Jim tema juurde tuleb. Vaene Becky! Kui ebamugavalt ta end küll tunda võib…
“Tere, Jim!” Ellis läks temast mööda, et Beckyt emmata. “Tere, mu armas. Kuidas te end tunnete? Kas vererõhk ikka veel kõigub?”
Habras, heatahtliku näoga elatanud daam suudles Ellist põsele ja lausus kohmetult naeratades:
“Juba on kergem olla, aitäh. Arst, keda sa mulle soovitasid, on lihtsalt võlur! Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teinud oleksin!”
Ellis heitis pilgu Jimi poole ja märkas rahuldustundega mehe sümpaatsel näol imestust. Muidugi polnud tal aimugi, et tema ema ta endise pruudiga suhtleb. Avastus, mille ta äsja oli teinud, ei olnud talle meeltmööda. Ellis tundis, et on mehele kätte maksnud.
Need on vaid õied, Jim Simpson! Sa ei tea veel paljutki. Oleksid pidanud nende kuueteistkümne aasta jooksul sagedamini kodus käima.
“Kas otsustasid endale midagi uut vaadata?” küsis Becky hindavalt Ellist silmitsedes.
“Jah, ma…” Ta ei jõudnud lauset lõpetada, kuna proovikabiinist väljus Angela.
Kõik kohalviibijad jäid tahtmatult noort kaunitari imetlema. Seelik ja pluus, mis Ellisele nii väga meeldisid, tegid tüdruku tõepoolest vanemaks. Kuid see tuli talle kasuks. Kohmakast teismelisest oli hetkega saanud naine, kes on võimeline südameid vallutama. Temalt ei saanud pilku pöörata. Angela oli juuksed klambri abil kuklale kinnitanud, et oleks parem riideid proovida, ja unustanud selle ära võtta. Nüüd ei langenud lokid enam korratult õlgadele ega seganud armsa näo silmitsemist. Ellis tabas end mõttelt, et vaatab peeglisse. Angela oli praktiliselt tema koopia. Seesama kõrge laup, needsamad suured hallid silmad, seesama peen sirge nina. Kuidas siis nii? Alles hiljuti oli Ellis ju teda vaadanud ja imestanud – kas tõesti võib see tüdruk olla tema sugulane?
“Noh, kuidas on?” Pööramata tähelepanu hämmastusest kangestunud inimestele, hakkas Angela end peegli ees keerutama. “Ma ju ütlesin, et selline stiil mulle ei sobi.”
“Sa näed välja… jumalik!” hüüatas Ellis täiesti siiralt.
“Tõesti?” Angela põsed lõid õhetama. Ta naeratas kohmetult ja heitis oma peegelpildile koketeeriva pilgu, justkui flirdiks iseendaga. “Noh, ma ei tea…”
“Vapustav!” lausus Jim Simpson omakorda
Ellis vaatas teda ja hammustas huulde, et mitte naerma puhkeda. Mees nägi tõesti vapustatud välja. Kuid millest see tuli?
“Kas teile meeldib?” Angela vaatas tema poole üle õla.
“Elegantne riietus,” sõnas Jim ootamatult kuival toonil. “See sobib sulle väga hästi. Su emal on suurepärane maitse.”
Angela ja Ellis jäid talle otsa vaatama, mõlemal silmad ühtmoodi suured. Becky köhatas kohmetult. Helena tahtis ilmselt midagi öelda, kuid sel hetkel sisenesid kauplusse veel mõned kliendid ja ta tõttas nende juurde.
“Täna teevad kõik minu maitse kohta komplimente,” lausus Ellis, mõistes, et ebamugav paus on pikaks veninud. “Kallike, usu mind, selles riietuses näed sa jalustrabav välja. Me ostame selle ära, isegi kui sa vastu oled.”
Angela heitis talle kiire pilgu, aga nii veider kui see ka polnud, ei öelnud midagi.
“Oh, oleksin ma vaid paarkümmend aastat noorem,” sekkus vestlusse Becky, “küll me siis veel sinuga selle seeliku pärast kakleksime.”
“Õnneks,” naeratas Angela kavalalt, “olete te mõlemad selle kandmiseks liiga vanad. Nii et seelik jääb mulle.”
Ellis ja Becky puhkesid naerma. Nad polnud sugugi solvunud, et Angela nende vanusele vihjas. Nad suhtusid sellesse kui armsa lapse ulakusse, kes ei mõtle, mida suust välja ajab.
“Ema, kas sa ka midagi proovida tahad?” küsis Jim kõrvale vaadates.
“Eks ma luusin siin veel mõnda aega ringi,” ütles Becky. “Kui sul igav hakkab, siis siin lähedal on mitu kohvikut.”
Jim noogutas, oodates ära, kuni ema kaugemale läks ja pöördus siis Ellise poole.
“Ma ei teadnud, et sul on tütar.”
“Kas sulle näib see imelik?”
“Ei, muidugi mitte.” Mees pööras pilgu kõrvale. “Nii et sa oled abielus?”
“Pole kunagi olnud,” vastas Ellis läbematult.
Jim mõõtis teda uuriva pilguga.
“Ometi on sul tütar.”
“Selle