Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer
oma tuppa!” vihastas Ellis lõplikult.
“Nii-nii…” venitas Angela kavalalt silmi vidutades. “Miks sa mulle niimoodi peale hüppasid? Siin on midagi kahtlast…”
Ellis andis kogu oma olekuga mõista, et ei soovi seda kasutut jutuajamist jätkata, ning läks kööki. Mõne hetke pärast kuulis Angela südantlõhestavat karjet ja tõttas tädile appi.
Köögis otse keset roosa glasuuriga kaetud küpsiste kuhja istus hiir. Karjumist pahategija enam ei peljanud ja lipsas külmiku taha alles siis, kui Angela talle käterätikuga lahmas.
“Pagan võtaks! Kuid saavad hakkama ka ilma magusata!” lausus Ellis, pidades silmas heategevuskomiteed, ja viskas küpsised prügikasti.
Vaid üks mõte piinas tema päeva jooksul kurnatuks muutunud hinge: Jim Simpsoni kulmu kohale oli tõepoolest jäänud arm.
2. peatükk
JÄRGMISE PÄEVA HOMMIKUL valmistas Ellis esmakordselt paljude aastate jooksul täisväärtusliku hommikusöögi. Tal polnud aimugi, mida armastavad süüa viieteistkümneaastased tüdrukud ja seepärast keetis ta valmis pudru, röstis leiba, valmistas omleti juustuga ja tegi igaks juhuks veel ka puuviljasalati.
Ellis oli valmis vennatütart toitma juba kell kaheksa hommikul, aga Angela tuli trepist alla alles üheteistkümne paiku ning teatas, et hommikusöögiks joob ta vaid piima ega söö üldse midagi.
“Millal sa jõudsid kõik selle valmis teha?” küsis ta, keeldudes pakutud roogadest. “Sa tulid ju eile luuserite klubist koju peaaegu keskööl.”
“Luuserite klubist?”
Angela tegi talle grimassi.
“Kas siis heategevusühingutesse ei kogune vaid vanatüdrukud ja need, kes on lahutuse äärel?”
“Kas sinu arvates ei hakka keegi ligimest aitama, kui tal endal on elus kõik korras?”
“Olen selles veendunud,” noogutas Angela, kallates piima klaasi.
“Väga kahju, et sa niimoodi mõtled,” ütles Ellis ja surus huuled kokku.
Tüdruk osutus mitte ainult kapriisseks, vaid ka tundetuks. Kui palju ebameeldivaid avastusi jõuab Ellis veel teha selle aja jooksul, mil Angela tema juures elab?
Tom on teda kasvatades kohutavalt mööda pannud, mõtles Ellis ohates. Kahjuks aga on Angela liiga vana, nii et teda päästa on hilja.
Vabastanud end sel moel vastutusest, siirdus Ellis harjumuse kohaselt aeda. Kõrvalt vaadates näis, et peenrad, millele ta oli nii palju energiat kulutanud, on ideaalses korras. Kuid Ellis märkas kõikjal puudusi: siin on pead tõstnud umbrohi, seal on vaja koristada paar närbunud lilleõit. Tööd jätkus. Ellis oli kindel, et ta ei tule ka mõne tunniga sellega toime.
Heitnud pilgu Grishamite suitsunud maja suunas, ohkas Ellis kurvalt. Kuigi üldse mitte sellepärast, et tal oleks olnud Fionast ja Jamesist kahju. Asi oli selles, et nüüd oli see hoone tervel tänaval pinnuks silmas. Niigi oli Ellisel raske leppida sellega, et naaberkrundil seisvat tühja maja polnud kaks aastat värvitud. Aga kui ka Grishamid remondiga ei kiirusta, tuleb kaevata Smallbridge’i elamukomiteesse. Kui võtta arvesse, et sinna kuulus juba palju aastaid ka Ellis, ei pruukinud eelseisva hääletuse tulemuste pärast muretseda. Grishameid kohustatakse kindlasti üsna pea remonditöid alustama.
“Ma lähen välja!” Angela ilmus trepile.
Ellis vaatas tema poole ja kangestus. Angelal oli seljas sügava väljalõikega pluus ning vaevu taguotsa kattev seelik, jalas võrksukad. Peale selle oli vennatütar värvinud paksult ära silmad ja huuled, rõhutanud kulme ja pannud peale põsepuna. Ellis oli sageli näinud selliseid teismelisi tüdrukuid, kes nii mõtlematult end koledaks tegid, ja alati hurjutanud nende emasid, kes nähtavasti üldse ei vaadanud oma tütarde järele. Kuid Ellis poleks osanud ettegi kujutada, et kunagi satub tema ise sellise “ema” rolli.
“Tule kohe tagasi!” hüüdis Ellis püsti hüpates. “Ma ei lase sind sellisena majast välja!”
Angela oli nii üllatunud, et kaotas paariks sekundiks kõnevõime.
“Mis mul siis viga on?” küsis ta, kui oli end kogunud.
“Mis sul seljas on?” Ellis viipas süüdistava žestiga seeliku suunas. “Kui täpsem olla – miks sa oled niisama hästi kui paljas? Kus on su mantel, luba küsida? Ja see grimm su näol… Pähh, kui kohutav!”
Angela pani käed puusa ja vaatas tädi halvustava pilguga.
“Kas sa ennast oled peeglist üldse vaadanud? Halvasti pestud särk, mis on kolm numbrit liiga suur, põlvedest välja veninud ja liiga lotakad püksid, sõjaväesaapad… Võõras inimene isegi ei kahtlustaks, et sa oled naine. Jumestuse puudumine sulle ka kasuks ei tule. Sinu vanuses on enda meikimine hädavajalik!”
“Me ei räägi praegu minust!” hüüatas Ellis, mõistes samas, et Angelal on paljuski õigus. “Nagu sa õigesti ütlesid, olen ma täiskasvanud inimene ja otsustan ise, kuidas riietuda, kui aeda lähen. Sina aga oled liiga noor, et iseseisvalt otsustada.”
Angela turtsatas valjusti.
“Ma pole kolmeaastane. Kuigi ma valisin juba kolmeaastaselt ise, mida endale selga panna.”
“Angela, sa näed välja nagu… nagu… langenud naine!”
“Sa pole prostituute näinudki, kallike,” teatas Angela häirimatult. “Ära räägi sellest, mida sa ei tea.”
“Kas sina… t-tead?” Ellis oli nii vapustatud, et hakkas kokutama.
“Ma olen oma elus üldse palju näinud,” lausus Angela elukogenud naise toonil.
Ellis oleks kohe naerma puhkenud, kuulnuks ta sellist ütlemist kümme minutit varem. Nüüd aga polnud tal naerutuju. Ta kavatses näidata jultunud tüdrukule, et selles majas mängitakse Ellis Hocki kehtestatud reeglite järgi.
“Asjalugu on järgmine.” Ellis tõkestas vennatütrel tee jalgvärava juurde. “Sa kas riietud viivitamatult ümber ja pesed näo puhtaks – ja ka siis ei luba ma sul ilma saatjata ringi hulkuda, või ma tirin sind jõuga majja ja sulgen su tuppa!”
Vennatütar ja tädi vahetasid hindavaid pilke. Kumbki neist kavandas oma edasist tegutsemist ja hindas vastase väljavaateid. Oma meelehärmiks mõistis Angela, et jõud pole võrdsed, kuid heitnud pea uhkelt selga, lausus:
“Sa pole mu ema ja sul pole õigust mind elama õpetada!”
“Olen sinuga nõus,” vastas Ellis. “Seepärast helistan kohe su isale. Las Tom otsustab, mida tohib ja mida mitte.”
Angela vajus kössi. Võitlus oli kaotatud. Isa asub muidugi Ellise poolele, sest ta tahab, et tütar jääks tädi juurde võimalikult kauaks.
“Mida ma siis selga pean panema, et välja minna?”
“Midagi sündsat. Ja sa pead ootama, kuni ma aias töö lõpetan. Sest ma tulen koos sinuga jalutama.”
“See veel puudus!” ärritus Angela.
“Seepärast, et kuigi Smallbridge näib vaikse ja ohutu linnakesena, on siin ikkagi palju ohte. Ja sina ei kujuta üldse ette, kus miski asub. Eksid veel mingisse kahtlasse kohta…”
“Kas siin on siis selliseid kohti?” oli Angela skeptiline.
“Kui on, siis sulle ma neid ei näita. Niisiis, kuidas sa otsustad: kas istud kodus või…”
“Või…”
“Ma vabanen poole tunni pärast,” lausus Ellis.
Nad lahkusid eri suunas ega vaadanud kumbki tagasi. Ellis oli peale jäänud, aga miskipärast ei valmistanud see talle rõõmu. Ta tundis, et see võit libiseb tal veel käest.
“Kui mul oleks tütar,” pomises Ellis uuesti lillepeenra kohale põlvitades, “siis ta…”
Ellis ei lõpetanud lauset. Varem oli ta arvanud, et lapsed, kui need