Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer
korda. Ja tal oli veel häbematust kaevata, et tütar on väljakannatamatu!
Ellis oli juba jõudnud unustada, et oli alles eile kavatsenud hakata tüdrukule pärisemaks. Kaastunde Angela vastu oli ta samuti unustanud. Tegelikult olid Tomi viimased sõnad prohvetlikuks osutunud. Ta oli juba lähedal sellele, et vennale helistada ja paluda tal Angela ära viia, kuid teda hoidis tagasi vaid soovimatus tunnistada, et Tomil oli olnud õigus. Ja veel – viha iseenda vastu. Polnud ju mitte keegi mitte kunagi varem saanud Ellis Hocki süüdistada selles, et ta raskuste ees alla vannub.
“Ma ei teadnud, et sul on maitset,” ütles Angela, kui Ellis pidurdas kaubanduskeskuse ees, kus kolme naaberlinnakese elanikud sisseoste tegid.
Ta oli esmakordselt pärast riietuse ja kosmeetika tõttu tekkinud sõnavahetust rääkima hakanud. Naasnud aiast, nägi Ellis, et vennatütar oli näo puhtaks pesnud, riietunud ümber teksapükstesse ja sviitrisse ning ei näinud enam välja kui näitlejahakatis, kes üritab oma vanust varjata.
Küsimuse peale, kuhu ta tahaks minna, kehitas Angela õlgu. Siis aga otsustas Ellis heldimushoos – tegelikult aga tärganud süümepiinade tõttu – sõidutada vennatütar kaubanduskeskusse, oletades põhjendatult, et šoppamine lähendab kõige erinevamas vanuses naisi.
Ellis ei taibanud kohe, mida Angela maitsest rääkides silmas pidas. Seda enam et vennatütar ei vaadanud mitte tema poole, vaid vastassuunas.
“Millest sa räägid?”
“Kodus riietud sa nagu kerjusnaine,” selgitas Angela abivalmilt. “Aga hilpudest sa jagad. Või on see ainus korralik kleit sinu garderoobis?”
Ellis kõverdas huuli. Isegi komplimente suutis Angela teha nii, et need, kellele need määratud olid, tundsid kõike muud kui rõõmu.
“Ma armastan ilusaid ja moodsaid asju,” ütles Ellis, avanud endapoolse autoukse. “Kodus aga kannan seda, milles end mugavalt tunnen.”
“Naine peab alati naiseks jääma.”
“Veider, et sa pole Fiona tütar,” pomises Ellis autost väljudes.
Ta orienteerus moeküsimustes tõepoolest hästi. Ellise pangaarvel oli kopsakas summa, mis tõi sisse kenakese protsendi, millest ta elatuski. Peaaegu kõik dividendid kulutas ta uutele rõivastele. Kuid neid uusi asju polnud mitte kellelegi näidata. Ellis pani end kenasti riidesse vaid siis, kui käis mööda poode või läks heategevuskomitee koosolekule. Nii et suurema osa ajast nägid naabrid teda kulunud koduses riietuses.
“Miks sa mind siia tõid?” küsis Angela, silmitsedes kaubanduskeskuse hoonet.
“Mõtlesin, et ehk tahad sa endale korralikke riideid.”
“Mul on palju muidki asju peale selle lühikese seeliku, mis sulle ei meeldinud.”
“Ja sa saad neid veel juurde,” ignoreeris Ellis tema sarkasmi.
“Ma pean kindlasti teadma, milline summa on tšekil ja kui palju võin ma täna kulutada.”
“Millisel tšekil?”
“Sellel, mille kirjutas sulle välja minu isa.”
“Kust sa võtad, et ta kirjutas mulle välja tšeki?”
“Sa ei hakka ju minu peale oma raha kulutama.”
“Üldiselt pole ma ihne.” Ellis kutsus Angela endaga kaasa ja suundus kaubanduskeskuse sissepääsu poole.
“Ta siis ei jätnudki sulle minu ülalpidamiseks raha?” Angela ei liikunud paigalt.
Ellis peatus ja pöördus aeglaselt vennatütre poole.
“Ei jätnud.”
Tüdruk hakkas valjusti naerma, kuid tema silmis helkisid pisarad. Ellis hammustas huulde, teadvustades endale, et oli äsja vennatütrele taas hingevalu tekitanud.
“Küll ta on tubli, eks ole?” kõkutas Angela. “Sokutas mind sulle kaela peale, isegi mu kohvreid ei aidanud ta tuppa tuua, ei andnud sulle raha… Kavalalt sai ta minust lahti.”
“Küllap ta lihtsalt… unustas,” ütles Ellis kõhklevalt.
“Muidugi, see on täpselt tema moodi: unustada, et tal on tütar, kelle eest tuleb hoolitseda!” Angela kõndis Ellisest mööda. Tüdruk andis kogu oma olemusega mõista, et põlgab kõiki ja kõike. Kõige rohkem aga oma õnnetusehunnikust isa ja lihtsameelset tädi.
Ellis ei rutanud vennatütrele järele tõttama, tunnetades vaistlikult, et avalik kaastunde väljendamine vaid vihastab Angelat. Ta vajas rohkem vaikivat mõistmist kui õlalepatsutamist ja hingepuistamist.
“Sinu käsutuses on kolmkümmend naela,” lausus Ellis, kui ta viimaks Angelaga kohakuti jõudis.
“Pole palju,” nentis too lakooniliselt.
“Ütle sellegi eest aitäh.”
“Ütlen, kui leian selle raha eest midagi mõistlikku.”
“Siin on väga sõbralikud hinnad.”
“Pole ime.” Angela heitis pilgu aluspesu vitriinile. “Need hilbud on oma kakssada aastat vanad. Milliselt vanakraamiturult sa oma kleidi välja kaevasid?”
“Kümne minuti eest sa ütlesid, et see meeldib sulle.”
“Ei, ma hindasin su maitset, mitte kleiti.”
“On sel siis mingit vahet?” imestas Ellis.
“Ja veel milline.” Angela naeratas järsku. “Hea küll, ma tegin nalja. Kleit on vinge. Aga sa ju ei ostnud seda siit?”
“Ostsin küll. Müüjad hoiavad minu jaoks kõige paremaid asju.” Ellis puudutas Angela küünarnukki, tõugates teda õrnalt vajalikus suunas. “Ma arvan, et neil leidub ka sinu jaoks midagi.”
“Mina arvasin, et ainult Londonis tõttavad inimesed vajalikke sidemeid looma,” vangutas Angela pead. “Aga ei, isegi kolkas ei saa ilma selleta läbi.”
Ellis neelas alla järjekordse vihje oma provintslikkusele. Endamisi tõdes ta siiski, et kaugeltki mitte põhjatu kannatusekarikas saab kord täis, kui Angela samas vaimus jätkab.
Jõudnud kaubanduskeskuse sissepääsu juurde, juhtis Ellis tüdruku oma lemmikpoekesse, mis müüs valmisriideid. Müüjanna tervitas oma püsiklienti nii rõõmsalt, et Angela jäi uksel seisma, söandamata sisse astuda.
“Ellis! Kallis! Sa pole nii ammu siin käinud!” Helena Watson, müüjanna ja perenaine ühes isikus, suudles Ellist mõlemale põsele. “Kes sul kaasas on? Kas tõesti väike Angela?”
“Mitte enam väike, nagu näed,” naeratas Ellis vaoshoitult.
Õhetav, vormika kehaga Helena tõttas Angela juurde ja surus ta lämmatavasse ning tihedasse embusse.
“Kas me oleme tuttavad?” suutis Angela küsida, üritades kogu jõust pealetükkivat tädikest tõrjuda.
“Muidugi oleme, mu suhkrutükike! Ma ju hoidsin sind, kui sa oli vaat nii pikk…” Helena osutas käega oma põlve piirkonda. “Küll sa oled alles kaunitar! Täitsa oma tädisse!”
Ellis punastas heameelest ja kiirustas kõrvale pöörduma, et vennatütar ei märkaks tema võidukat näoilmet.
“Oh sa mu kuklike!” ei hoidnud Helena end vaos, näpistades Angelat põsest. “Küll me sind juba riidesse paneme! Muide, me oleme sinuga peaaegu sugulased.”
“Või nii?” Angela polnud sellest teadaandest sugugi vaimustuses.
“Muidugi! Sinu isa kurameeris minuga, kui ma olin üheksateist! Me oleksime peaaegu abiellunud. Siis kohtas ta sinu ema, ja tema, tuleb tunnistada, oli minust palju kenam. Nii et Tom laskis minu juurest jalga. Kuid ma ei süüdista teda selle pärast.”
“Mulle tundub miskipärast, et ta oleks igal juhul jalga lasknud,” ütles Angela.
“Me kavatseme täna hunniku raha sinu poodi jätta,” kiirustas Ellis sekkuma. “Mida on sul meile pakkuda?”
Helena