Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts
nagu sõidamegi täna Tootsi pulma,” vastab Kippel Lesta eest, võõrale kätt vastu sirutades. “Tere hommikust, härra Luts, ning häid pühi!” Ja teise tulija poole pöördes: “Ahaa, vana apteekri-saks ka siin! Väga rõõmustav! Nüüd on terve see komplekt koos – tunni või poolteise pärast pole muud kui kabjaplagin vaksali poole.”
Kas tundsid Luts ja apteekrisell teineteist juba ennemalt või sattusid nad alles täna juhtumisi kokku – jääb teadmatuks: igatahes on nad mõlemad varakult platsis, otsekui oleks nende asjaajamisel jumal teab kui suur tähtsus. Vana rohuteadlane on meile tuntud õhukeses suvepalitus, kuna tema suurt paljast kolu tahab varjata ning külma eest kaitseda tundmatut värvi viltkübar. Lagunenud kamassid on oma sündimisaasta ammu unustanud.
Lutsu “ehib” pikk, jõevähksinine palitu, mis talle peaaegu maani ulatab, aga soojuse mõttes nähtavasti palju soovida jätab. Niisuguseid pikki voodrita palituid on Lesta lapsepõlves tihti näinud; siis kandsid neid palgivedajad kasukate peal ning temale tegi poisikesena suurt lõbu vahtida kirjalisi vöid, millega voorilised kinnitasid need sinised palitud oma tüsedate kehade ümber. Nüüd aga seisab tema ees isik, kellel pole kasukat palitu all ega vööd palitu peal, ning see isik on tema koolivend Luts; ja veel seisab tema ees keegi isand õhukeses suvepalitus ning ühtlasi ka kolmas – hoopis ilma palituta. Kuid nad kõik tahavad sõita maale… käreda külmaga… sest seal kuskil on pulm.
Aga siis tuleb noorele kirjanikule hoopis midagi muud meelde.
“Jaa,” ütleb ta, “teie võite ju kõik sõita, kui te külma ei karda, aga mina pean esiteks Tartu jääma.”
VIII
Pika vaidluse järel läheb Kippelil korda Lestale siiski selgeks teha, et ta sõitma peab ja sõita võib. Kuigi Tali veel oma korterisse pole ilmunud, siis on ometi loomulik, et temagi pühadeks maale sõidab; võib-olla ongi teine juba vaksalis ning ootab seal teisi reisiseltsilisi. Ja kuigi ta ei peaks sõitma lõunase rongiga, siis pääseb ta korterisse igal ajal sisse, sest võti võib jääda majahoidja kätte.
Kipitseva südamega sammub noormees teiste seltsis vaksalisse, tihti tagasi vaadates, kas sõber ei ilmu viimati kuskilt silmapiirile. Vaksaliski eraldub ta teistest ning vahib üksisilmi linna poole. Ärimees Kippel satub pileteid ostes kassapidajaga tülli, sekeldab sandarmiga, jookseb siis ühe ja teise raudteeametniku juurde, nõudes õiglast ja otsest vastust, millal need vanad kastid õige mõtlevad Tallinna poole lokerdama hakata ja kas nad seda üleüldse mõtlevad teha tänase päeva jooksul. Sel kombel asju ajades unustab ta oma Saradševi-pudelid kuhugi aknalauale, mispeale kohe käre siunamine tekib, et keegi rüblik tema kallihinnalise paki on “sisse löönud”. Siis on tal jälle sandarmiga tegemist, ta peab oma passi näitama, mingisugusele dokumendile alla kirjutama ja siis veel ühele dokumendile alla kirjutama, kui keegi raudteeametnik tema “kallihinnalise” paki on aknalaualt üles leidnud.
Seda ja ka mõnd muud tegevust vaatleb vana apteeker filosoofilise rahuga ega lausu kogu aeg sõnagi. Aeg-ajalt pomiseb ta endamisi midagi arusaamatut ja pühib tilku oma rohelise nina otsast. Selles seisab kõik tema tegevus rongi minekuni. Luts on käed oma määratu kuue varrukatesse toppinud, istub pingil, noogutab oma ülemist keha-jagu, otsekui paludes jumala õnnistust pikale ja hädaohtlikule teekonnale.
Aga Tali ei tule. Teise kella ajal viiakse Lesta poolvägisi vagunisse, kuhu ta jääb istuma raudteesõidu lõpuni, küsimus suurtes sinistes silmades.
Vagunist välja astudes tunnevad kõik neli pulmalist, et ilm vahepeal märksa külmemaks on läinud. Apteeker väristab õlgu ja pomiseb jälle enese-ette mõne arusaamatu sõna. Vedur vilistab, ähib, vagunid hakkavad rägisema ning lähevad oma teed; tühjale lumisele jaamaesisele jääb neli nõutut meest nagu neli kurge keset lagedat sood. Jaama-ametnik mõõdab neid uudishimuliku pilguga ja kaob siis ruttu jaamahoonesse, mis oma suuruse poolest kuidagi ei eraldu harilikkudest raudteevahtide putkadest.
Kippel vaatab korra härmatanud metsa poole, surub käed sügavale püksitaskutesse ja ütleb:
“Kaunis õudne! Imelik küll, et opmani-härra meile hobust ja suuremaid riideid vastu ei saatnud. Ega pole midagi teha, laseme jalga, muidu külmame siia kõik kondiks. Astuge ees, kirjaniku-härra, ja näidake rada – minu jalg pole eluilmas Paunveresse saanud.”
“Lubage mulle enne veel natukene seda pudelit,” pomiseb vana apteeker.
“Seda küll,” arvab ärimees. “See paneb vere kiiremini käima.”
Kui kõik reisilised on vere kiiremini käima pannud, astutakse teele. Aga seal selgub mõne aja pärast, et apteeker valjusti nohisema hakkab ning teistest tikub maha jääma. Siis ei jää teistelgi muud üle kui sammu vähendada.
“Kudas on?” küsib Lesta, osavõtlikult oma vana ametivenna kurba kuju vaadeldes.
“Ega ta suurem asi ei ole,” vastab küsitav. “Külm. Rutem ei jõua minna – siis matab hinge kinni.”
“Ma ei saa tõesti Tootsist aru,” tähendab noormees meelepahaga. “Kutsub inimesed välja – teab ometi, et neist mõned on kõhnas riides. Oodake, vanahärra, teeme mõneks ajaks palitutega vahetust. Ei, tõesti – teisiti ei saa!”
“Aga teie ise?”
“Ma olen noorem. Pealegi on mul kampsun.”
Vahetus sünnib, teekond läheb edasi. Siis jõuavad reisilised ühe vana kuulsa kõrtsi juurde, kuid soendada nad endid seal ei saa: kõrts on pime, kõige koppimise peale pole seestpoolt kuulda ainsatki häält. Küllap on kõrtsimeeski endale püha võtnud ja kuhugi külla sõitnud. Videvik läheneb; ülal hakkavad vilkuma üksikud külmad tähed; lumi krigiseb sammujate jalgade all ikka heledamalt; rohuteadlasel on tundmus, otsekui tahaksid tema saapa õhukesed tallad maanteele kinni külmata. Ärimees Kippeli härmatanud hülgevurrudes ripuvad pikad jääpurikad, hiilates põleva sigari kumal otsekui mõned algupärased ilustused pulmalise nina all. Jutt vaikib ammu, igal on ühe ja sama mõttega tegemist: saaks ometi kord pärale.
Vana veski kohal kihutab teekäijaile keegi hobusemees vastu ja karjub käriseval häälel:
“Alt ära! Alt ära!”
Vaevalt saab Luts oma pikas palitus teelt kõrvale hüpata, kui kihutaja juba teekäänaku taha kaob. Viimaks, kui reisilised ühele mäekünkale on jõudnud, kus tunnukse valitsevat kõige kõvem külm, ütleb Lesta lõdisedes:
“Jumal tänatud! Nüüd oleme varsti Ülesool. Seal all, näete, seal, kus paistavad tuled – seal ongi Paunvere. Meie aga pöörame siitsamast pahemat kätt ning kui meile midagi iseäralikku ei juhtu, siis võime umbes kümne minuti pärast sõbra Tootsi põhjalikult esile võtta, et ta meiega nii halvasti talitas.”
See ütlus värisevalt mehikeselt kõlab Kippelile nagu muusika; ärimehes tärkab jälle lootus ja hea tuju. Ta teeb teekäänakul paar naljakat hüpet ning hüüab krõbeda häälega: hurraa!
Kui külmanud mehikesed parajasti Ülesoo õue tahavad pöörda, kuulevad nad hobuse puristamist enese kannul ning astuvad pisut kõrvale, et sõitjat mööda lasta. Aga otse nende kõrval peatab saan ja keegi naisterahvas hüüab:
“Halastaja taevas! Need on ju Lesta ja Luts ja need kaks teist härrat linnast. Kas Joosep tõesti nii häbemata oli, et ta teile küüdimeest vaksali vastu ei saatnud? Ruttu, ruttu, tuppa, rehetuppa, ahju, ahju peale – kui te veel üleüldse liikuda saate! Niisuguse kerge riidega!”
ja veel enne kui võõrad vastata saavad, sõidab kõneleja täie hooga õue, hüppab saanist maha, jookseb kambrisse ja hüüab:
“Joosep, võrukael, sul on neli külmanud inimest väljas ja sa ise konutad siin soojas toas, justkui poleks sul nendega mingisugust asja. Mine jalamaid, too nad sisse, võibolla, ehk jääb neist veel mõni ellu.”
Aga juba jooksebki peigmees, ninasõõrmed laiali, välja ning hakkab kohe tulijaid siunama:
“No, tont võtku, ma ei saa aru, mispärast te jalgsi komberdate – ma saatsin ometi hobuse vastu, ja kasukad