Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts
– niisugused asjad on meile kõigile enam-vähem teada. Ärgem eksitagem pruutigi pulmaeelseil päevil, temal on nüüd endalgi muret küllalt – hommikust õhtuni logiseb Rajal õmblusmasin, virgad sõrmed õmblevad ja tikivad, kuni nad lähevad mustaks ja krobeliseks nõelapistetest – parem vaatame teda täies säras, kui jõuab kätte õige aeg, seda enam, et see “õige aeg” pole enam kuigi kaugel. Parem astume vaimus tagasi Eesti vaimsesse keskpunkti ning vaatame, mis sünnib seal jõulu esimesel pühal. Siiski, niipalju peame ometi möödaminnes tähendama, et lihunik Törts, teise nimega Kristjan Lible, oma ringsõidul juhtumisi ühe vana tuttava kinni püüdis, kes alles päev enne seda kuskilt Venemaa sopist oli Paunveresse jõudnud. See kaugelt külaline polnud keegi muu kui Jaan Imelik; ja sama Jaan Imelik pidi siis Liblele pühalikult tõotama, et ta oma koolivenna ning sõbra Joosep Tootsi pulmas ei puudu, et ta ühes võtab oma “naised ja lapsed” ja Jüri Kuslapi, sest nii olla Ülesoo ehk Ülenurme noore peremehe soov ja tahtmine. Ja see on kõik. Nüüd ruttu Tartusse, nagu meil oli maha tehtud.
Kuulus ärimees Kippel, alias Viilias Vooks jne., kaob esimese püha varasel hommikul kodunt ning Lesta jääb voodisse pead murdma, kas Nossovi parem käsi viimati sellelgi päeval ei läinud mõnd äri tegema. Igatahes oli ärimees kadunud ning järele polnud temast jäänud muud kui kibe sigari ving. Noormees vaatab toas ringi, ta pilk peatub kõdunenud palmil. Jaa, nüüd on ilmumas küll üks uus novell, aga see uhke lill ja mälestus sõbrast – on kadunud. Ta tõuseb aeglaselt üles, paneb enese pikkamisi riidesse ja ei saa lahti raskest tundmusest, mis teda rõhub juba mitmendat päeva. Teda ei rõõmusta pühad, ei rõõmusta ka teadmine, et ta on prii ja võib sõita maale koolivenna pulma. Ja ometi oli ta ennemalt oodanud pühi ja seda lühikest priiust ning huvitavat sõitu.
Teises toas vedeleb ärijuhi magamisaseme serva all Kippeli piip. See väike süütu asjake läheb Lestale korraga nii vastikuks, et ta selle jalaga keset tuba lükkab ja puruks astub. Ta ei taha enam olla ühes ruumis ei piibuga ega piibu peremehega: endised puhtad ja vaiksed toad on muutunud räpaseks otsekui kõrtsi eeskoda. Siit oleks ta juba ammugi läinud, kui tal poleks olnud kahju lahkuda Tali lilledest ja asjadest. Oleks ütlematu tore, kui Kippel täna tagasi ei tulekski; siis läheks ta Lutsu juurde ning nad sõidaksid ainult kahekesi.
Kuid vaevalt on noor kirjanik selle mõtteni jõudnud, kui eeskoja uks kärisedes lahti kistakse. “Seal ta ongi… jumala nuhtlus ise,” pomiseb Lesta seljaga ukse poole pöördes. “Nüüd tuleb jälle mingisugune ärijutt, nagu ikka ja alati, jutt, millest juba kõik on tüdinenud peale kõneleja enese.”
“Noh,” imestab Kippel tuppa astudes, “kas kirjaniku-härra juba üleval?”
“Jah,” vastab Lesta tulija poole vaatamata.
“Noh, vat,” jätkab ärimees juttu, “siin on siis nüüd see pudel, mis me opmanile kostiks viime, ja siin see teine, millele me tee peal päkad silma ajame. Mõlemad kolme-tärnilised – ilmtingimata!”
“Jätke oma pudelid!” hüüab Lesta pahaselt.
“Nonoh,” imestab ärimees, “mispärast ma nad siis jätma pean, kui ma nad kord ostnud olen? Ei, kirjaniku-härra on täna vist pahema jalaga sängist välja astunud ja on pahas tujus. Ei, kui ma teile aga nüüd kõik kõnelen, mis ma linnas nägin ja kuulsin, siis muudate ilmtingimata meelt.”
“Ah..!” heidab Lesta käega.
“Ei, lubage lahkelt, noorhärra, linnas oli täna peris haruldasi isikuid liikumas näha.”
“Võib arvata! Endine Nossovi ärijuht, pudelid kaenlas – see pole veel kes teab kui haruldane nähtus. Või jõite juba mõne pudeli tühjaks ja nägite Nossovit ennast. Ka see ei huvita mind põrmugi.”
Alles nüüd vaatab Lesta üle õla oma korterinaabri poole, et näha, missuguse näo teeb viimane tema ütluse peale. Ja korterinaabri nägu on tõesti moonutatud. Ärimehe kaunis viisaka habeme kallal on keegi kallist pühast hoolimata korda saatnud kaunis ülbe teo: ärimehe habemest pole rohkem järele jäänud kui üks veider tutt lõua otsas, niiöelda viiekopikaline habe, või veel vähem. Suured vurrud tema kõhnal, kõrgete palgenukkidega näol teevad ta pisut hülgesarnaseks. Pahast tujust ja tusast hoolimata ei jõua Lesta naeratust tagasi hoida. Engelsvärgi asemik märkab seda ja küsib muiates:
“Mis on? Kuidas kirjaniku-härrale meeldib minu uus sihverplaat?”
“Tore, tore!” vastab küsitav. “Teil on vist ka naisevõtmise plaanid nagu Tootsilgi?”
“Ahah, ahah!” läheb Kippel järsku elavaks. “Eks ma ole nüüd aastat kümme noorem – mis te arvate?”
“Rohkem,” arvab Lesta. “Teie olete nüüd noorem kui enne… nii aastat viiskümmend.”
“Ei noh,” naerab ärimees, “seda’nd mitte. Viiekümne aasta eest polnud mul veel püksegi jalas, aga nii… aastat kümme ilmtingimata. Seda ütles mulle see isik kah, keda ma uulitsal nägin. Ja seda isikut võib juba uskuda – see on natuke vanem ja tõsisem mees kui kirjaniku-härra.”
“Hm…” venitab Lesta mõttes. Ning sel ajal, kui väsimatu ärijuht ikka edasi väristab tulevikuplaane ehitades, suurustades, mõnd rikast leske naiseks võtta lubades (äri suurendamise suhtes), vaatab ta tusaselt välja, kurva pilguga saates mõnd langevat lumeräitsakat. Siis hakkab kuskil lööma üks raskemeelne kirikukell, aeglaselt ja kaeblikult, otsekui tahaks ta jõulurõõmu asemel jutustada mõnd kurba lugu. Noormehele tulevad meelde lapse- ja koolipõlve jõulud ning see teeb tema meeleolu millegipärast veel rõhutumaks. Ei, ta ei kahetse ega igatse tagasi möödaläinud päevi – polnud ju sealgi midagi iseäranis rõõmustavat – see on kõigepealt äärmine üksindustunne, mis teda täna iseäranis piinab. Tubli, ta sõidab täna maale, Paunveresse, oma kodukülla, aga kas on tal siis sealgi mõni tõsine sõber, nagu oli näiteks Tali? Seal on igal iseendaga küllalt tegemist, kuna viinaklaasi sõprused pole tema sõprused. Nojaa – vanemad. Vanemate pärast…
Siis nähtavasti tüdineb Kippel isegi oma kelkimisest või lõpetab käesoleva jutu, nähes, et teda ei kuulata, torkab uue sigari suhu, paneb käe Lesta õlale ning ütleb ootamatu lihtsusega:
“Tali on siin.”
“Tali!” hüüab noormees korterinaabrile suuril silmil otsa vahtides. “Ja kus on ta siis? Kuhu ta läks?”
“Mina nägin teda praegu uulitsal. Ta tuli minu ees siiapoole, tasa, nagu ta harilikult käib.”
“Noh?”
“Ei midagi. Ma ütlesin, et me täna suure kompaniiga Paunveresse Tootsi pulma sõidame – kutsusin ühes.”
“Nojaa, aga kuhu ta siis jäi, kui ta siiapoole tuli?”
“Ei noh, seda ma ei tea. Mõtles, mõtles, pööris ümber ja läks. Ah jaa, lubas tulla mõne aja pärast – olevat veel kuskil tarvis käia.”
“See on rohkem kui imelik! Tõesti, ei tahaks uskuda, et te õigust räägite. Ei, te ütelge mulle kõigepealt, kui palju olete täna Saradševi joonud? Pudel? Kaks? Kolm?”
“Lubage lahkelt, kirjaniku-härra! Mis alkoholisse puutub, siis tarvitan ma seda alati mõõdukalt. Harilikult joon ma sedagi ainult kroki näol. Tänase hommiku kohta võin ma teile kinnitada, et ma rohkem pole joonud kui kaks napsi tuttava habemeajaja juures… kui see kirjaniku-härrale nii tähtis on. Ei noh, kui te ei usu, siis võime ju kihla vedada. Mina ütlen: Tali оn siin, öelge teie, et ei ole – eks siis pärast näe.”
“Ei,” raputab Lesta pead, “mina ei suuda sellest aru saada. Kui mul vähematki aimu oleks, kus ta praegu on, siis läheksin talle jalamaid järele.”
“Ei noh,” tahab ärijuht midagi öelda, kuid vaikib järsku, ajab kõrvad kikki ning võtab sigari suust. “Kuulete – tulebki! Ma ütlesin ju kohe: ta tuleb.”
Rõõmsas ärevuses tõttab Lesta välja, oodatavale sõbrale vastu, kuid jääb pettunult eeskotta seisma: tulijaid on koguni kaks isikut, aga kumbki neist pole Arno Tali. Esimese sisseastuja tunneb ta kohe ära, teise külmast moonutatud nägu ja rohelist nina peab ta enne