Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts
tulevad rehetoast peretarre, ainult vana rohuteadlane jääb endiselt õllevaadi kõrvale istuma. Kõik kutsed, isegi pruudi ja peigmehe head sõnad ning meelitused jäävad tagajärjetuks.
“Tänan, tänan, sõbrad!” vastab vanahärra. “Ärge viitke minuga oma kallist aega, head inimesed. Mina olen juba söönud ja joonud, ja kui ma ehk veel peaksin janu tundma, siis on õllevaat siin kõrval. Ühe sõnaga: mul on praegu hea olla, mispärast peaksin otsima veel paremat.”
“Siis toome teile ehk siia midagi,” tingib Teele.
“Ei, ei! Ärge liigutage minu pärast täna enam sõrmegi.”
Pruutpaaril ei jää muud nõu üle, kui õlgu kehitades peretarre teiste külaliste juurde minna. Vahepeal on vana mürakaru Lible ka juba otsaga kambrisse jõudnud ning jõllitab võõraid nähes silmi, otsekui näeks kodukäijaid.
“Eih, eih, hõkk,” hakkab ta varsti tänitama, “ma ei võta taipu, mis silmamoonutused need on kallil pühade ajal! Kui see silmamoonutus ei ole, siis lubage küsida, ausad härrad, missugust teed te õige tulite: kas läbi õhu või läbi maa? Eih, hõkk, oleks ma hiirepoega kah tee peal ehk vaksalis näind! Ja veel, vot, noor peremees, veel küsisin vaksalis, et: kas oli kedagi? – Ei! Vana Bogdaanov jah, et: põlnd siin kedagi; et: neli kaaki ronisivad siin maha, aga jumal teab, kuhu need läksivad.”
“Hea küll! Hea küll!” tõrjub Toots kõnelejat. “Istu nüüd laua juurde ja söö. Istu, vaat, sinna isa kõrvale, seal pingi otsal on veel ruumi. Täna õnne, et sa ise tagasi said.”
“Tohhoo tont, no kuhu siis mina pidin jääma!”
Kõik on kõige paremas korras, külalised söövad, joovad, kõnelevad talurahvaga kõiksugu asjadest, nagu on külmad ilmad, halvad ajad, homne pulm ja nii edasi. Aga siis läheb ärimees Kippel järsku rahutuks, pöörab end siia ja tänna, sosistab Lutsule midagi kõrva ning küsib viimaks valjult:
“Aga lubage lahkelt, auväärt seltskond, kas ei võiks keegi mulle öelda, kuhu jäi see lahke neiu, kes meid nii sõbralikult vastu võttis? Ma tahan nimelt küsida, kuhu jäi selle talu tulevane ilu ja uhkus? Miks ei istu ta meie seas? Kas teeme talle tõesti nii palju tüli, et tal pole aega meie seltsis viibida?”
“Ei, jah,” küsivad seepeale mitu häält korraga, “kus on Teele?”
“Õigus õigus!” noogutab peigmees naeratades peaga. “Vaja üles otsida, nii see asi ei lähe.”
Toots tõuseb laua juurest ja mõtleb: “Ega ta ometi koju sõitnud… Tema saab niisuguse asjaga valmis.”
“Preili on tagakambris,” juhatab teenijatüdruk pliidi juurest.
X
“Noh, Teele, mis mood see siis on?” ütleb peigmees tagakambrisse astudes. “Külalised söövad õhtust ja sina istud siin, pea käte vahel. Tule, sind oodatakse!”
Kuid pruut istub endiselt laua juures, selg eeskambri poole, pea käte vahel.
“Mis viga?” küsib Toots.
Endine vaikus.
“Ah sina, veike kelm!” algab peigmees kelmika naeratusega, kusjuures ta pruudi valget kaela pisut kõditab. “Muidu kaunis kenakene asi teine, aga natukene tujukas. Jah, niisugused naljakad tujud sel meie noorel perenaisel – tont teab, kust nad tulevad.”
“Jäta, jäta!” tõstab neiu õlanukid kõrgele, et kaela kõditamise eest kaitsta. “Sul on ju nüüd seal hea küllalt olla, mispärast tahad sa veel paremat? Võta õpetust vanalt apteekrisellilt.”
“Ei noh, tule, tule!” mangub Toots, mokki toruli ajades. “Ole pai! Näed, see ärimees Tossov või Nossov, või kes ta seal on, ei söö ega joo ilma sinuta. Ma arvan, et ta on sind armastama hakanud. Ta ütles, sina olevat Ülesoo talu tulevane ilu ja uhkus.”
“Hea küll, küll ma tulen. Mine nüüd.”
“Tehtud! Aga tule kohe.”
Peigmees paitab korra pruudi kätt, peab siis veel silmapilgu aru ja läheb tagasi võõraste juurde.
“Tuleb, tuleb,” vastab ta külaliste küsivatele pilkudele, “ega ta rahakott ei ole, et hoopis kaduma läheb.” Ja Lesta kõrva poole kummardudes lisab ta sosistades juurde: “Pagana naised! On neil aga kõiksugused tujud!”
Mõnigi minut saadetakse lõbusasti mööda, aga siis hakkavad külalised jälle ühel meelel ja ühel häälel pruudi ilmumist nõudma.
“Ei, see asi on tõesti käest ära!” kargab Toots laua juurest üles. “Nüüd lähen ma ultimaatumiga.”
“Tule!” pajatab peigmees sunnitud karmusega, “kui sa jalamaid ei tule, siis viime su vägisi. Kuuled!”
“Jäta mind ivakesekski rahule, kui võid. Kui ei – siis lähen silmapilk koju.”
“Mis see siis tähendab?”
“Tähendab mis see tähendab, aga ma tahan praegu üksi olla.”
“Üksi olla…” kordab peigmees. “Naljakas lugu! Kui siia tulid, olid nii rõõmus ja lahke kõigi vastu, isegi minule naeratasid… nüüd järsku… Ei, ma ei saa aru, mispärast sa korraga nii imelikuks läksid. Kas on midagi iseäralikku juhtunud?”
“Midagi iseäralikku pole juhtunud.”
“Mis sul siis viga on, Teele? Mõtle, juba homme saad sa minu omaks –”
“Omaks ?” kordab pruut peaaegu vihaselt. “Ega ma mõni loom ei ole, kes kellegi omaks võib saada.”
“Teele! Tont võtku, sa hakkad juba nüüd vähemast kui sõnast kinni, mis siis veel pärast saab, kui… kui…”
“Pärast ei saa midagi.”
“Jälle! No, mina ei tea…”
“Siin polegi midagi teada. Mine oma külaliste juurde, joo viina ja õlut… söö… Ma ei saa aru, mispärast just mina seal juures pean olema?”
“Hmh… “Loe mind eest või tagant sa, ikka jään ma muutmata.” Mäletad, Teele, kuidas me koolis seda mõistatust lugesime? Ei? Ah, jaa, mis ma’nd tahtsingi öelda – sa teed mu peris juhmiks, Teele – nooja-noh, kas siis see tõesti ilus on, kui sa oma neitsipõlve viimsed tunnid sel kombel mööda saadad?”
“Neitsipõlve viimsed tunnid…” tõstab Teele oma ilusa pea, kusjuures poolpilkav naeratus tema huulile ilmub. “Vana Kentuki Lõvi läheb peris luulelikuks. Vaata, kui sa veel paar pitsi viina võtad, siis võid Lestale ja Lutsule juba oma kümme silma ette anda, nagu see on tihti su enda võrdlusviis. Jajah.”
Tagakambris tekib lühike vaikus. Eeskambrist kostab Lible purjus patramine ja Kippeli valjud vahelehüüded. Siis veeretab Teele üht sõrmust oma sõrmes ja küsib tasa, kuid niisuguse rõhuga, mis Tootsile otse üdini tungib:
“Kuidas sa tead, et need minu neitsipõlve just viimsed tunnid on?”
“Kuidas… kuidas…? No aga, heldene aeg, homme on ju meie pulmad! Või ei ole homme pulmi?”
“Mina ei tea,” kehitab neiu õlgu.
“Ah nii. Nojaa…” paneb Toots paberossi põlema, “aga siis oleks parem olnud, kui sa Kantküla tee peal niisugustest asjadest poleks üleüldse rääkima hakanud. Mäletad? Tuleta hästi meelde, mis sa mulle suvel Kantküla tee peal ütlesid, kui ma parajasti Tõnissoni juure läksin. Aga see on ükskõik. Kõik on nii, nagu ta on, aga – tont võtku! – sellest ei saa ma aru, kuidas see pööre nii järsku tuli… viimsel tunnil…”
“Jälle viimsel tunnil,” naeratab Teele kibedalt.
“Igatahes.”
Peigmees raputab pead, otsekui tahaks ta vabaneda halvast unenäost, vaatab siis korra lävelt tagasi ning mõtleb:
“Imelik lugu! Arusaamatu lugu! On pruut ja ei ole; ei