.
kellamees püsti oma karvase kärsa. “Jõulud ikke jõulud.”
“Ei ole,” raputab Ülesoo peremees pead. “Võõrad jõulud. Hoopis võõrad jõulud.”
“Näh nüüd! Säh sulle kala! Mina ei tea, kudas võivad jõulud võõrad olla? Jõulud ikke jõulud, nagu muiste ja mullugi.”
“Kas sa’s aru ei saa, Lible,” paneb Toots käe kellamehe õlale, “et need jõulud hoopis teised on kui kõik eelmised, mineva-aastased ja nii edasi, see tähendab – tagasi? Ühe sõnaga: tänavusi jõulusid ei olegi, ei tulegi; tuleb ainult pulm. Ja see pulm matab jõulud kinni. Tohoo tont, kas sa ikke veel aru ei saa? – Pulma tuju matab jõulu tuju kinni… noh, eks ole nii?”
“Seda’nd küll,” uriseb Lible järele andes. “Teile on muidugi pulm tähtsam kui jõulud.”
“Ei, mis seal tähtsam, aga…” heidab peremees käega, “aga ütleme näituseks, nagu Vanapagan ütleb, noojah, ütleme näituseks, et sa ülehomme meile tuled siga veristama. – Kes ütleb siis, et me selle sea tapame jõuluks? – Keegi ei ütle. Siga tapetakse pulmadeks – see on nii kindel, kas kirjuta või protokolliraamatusse.”
“Seda’nd küll.”
“Nooja-noh, mis sa’s vaidled?”
“Ei noh, mis seal’nd vaielda, ega ma siia vaidlema ei tulnud, mulle tuli niisama meelde, kui mina oma Mari võtsin. Kurask – pühad jäid ikke pühadeks! Mari oli nagu kõrvaline asi, oli umbes sedasama, mis uued saapad pühadeks. Mina’nd võtsin küll lihavõtte ajal naise, aga see on üks ta kõik – kallid pühad on mõlemad. Ah siis ülehomme hakkame orikale kõri kallale?”
“Hmhühüh, kõri kallale jah. Aga see on kõik veikene asi, see on nagu vana venelase käes “netu”, nagu öeldakse. Mõni teine küsimus on palju raskem. Säh, Lible, pane omale üks mõistlik pabeross suhu ja aita mul eelarve kokku seada.”
“Eelarve!” kohkub kellamees. “Mis loom see on?”
“Tont võtku sind, Lible! Sa tead ometi, et pulmad on otse nina all… siinsamas?”
“Tean.”
“Noh… ja minul pole veel ühtki pulmalist peale Lesta ja mõne teise saksa – linnast. Maalt, või siit ümberkaudu, põle veel ühtki hinge kutsutud. Nii seadi siis sina ruttu eelarve kokku, keda kutsuda – küllap Teele kinnitab, see on: ütleb, kas on õigus või mitte.”
“Ah, seesama ongi eelarve,” paneb Lible paberossi põlema, “hmhühüh… aga siis on see eelarve rohkem teie enda kui minu teha.”
“Tont võtku – mina ei saa! Hakkasin siin juba üks õhtu jändama, kirjutasin paberi peale: ikke see ja see, see ja see – sai inimest paarsada. No kuhu tont ma panen inimest paarsada? Ja pane tähele – sunnikunahad kõik enamasti ilma hobuseta. Kes neid veab? Kes neid talitab? Ei, ei, ole hea mees, Lible, seadi kokku eelarve, ega ma sind enne ära ei lase. Siis homme võtad siit hobuse ja ajad kõik need kohad läbi ja ütled: “Tere hommikust! Hundijahti! Roosna kokku! Jumalaga!” Suuremad ninad, nagu köster ja õpetaja ja mõned teised – need jäävad muidugi minu hooleks, need kutsun ma ise, aga teistele ütle lihtsalt: “Tere hommikust! Hundijahti!” ja nii edasi; noojah, et peigmehel põle endal aega tulla, et tapab siga ja tont teab, mis ta seal kõik teeb; et nohu teisel ja hääl ära ja ork jalas ja… küll sa juba ise tead. Viinapudelid võtad muidugi kaasa, hobusele paned kuljused kaela ja sõidad nagu lihunik Törts küünlalaadal. Ära sa aga ennast liiga täis joo, muidu unustad mõnes kohas käimata – siis on varsti jutt väljas, et näe, et Ülesoo Toots on uhke: ei kutsu pulmagi. Nooja-noh, aga kõigepealt seadi eelarve kokku, muidu jääme oma asjaga jänni nagu Võru mees heinateoga. Ja ikke rohkem hobusemehi, hobuse-mehi! Sest mitte üks tont ei küsi pärast: mitu inimest seal pulmas oli; igaüks küsib: mitu hobust seal oli? Eks ole nii? Meie endi vahel öeldud, peame paar ahvigi pulma kutsuma, paar punase peaga Kiirt või nii… Ega põle midagi parata, muidu arvab veel, et me teda kardame või nii… Las tulla, las tulla! Las vaatab ise oma silmaga, et asi on nii ja nii, ja mitte põrmugi teisiti. Nooja-noh, ühe sõnaga: köstri me peame kutsuma, mh?”
“Olgu,” poriseb kellamees. “Suurt nahka tast ei ole, aga kutsuda võib.”
“Ei noh, ta on suur kõnemees – peab ilusa kõne ja õpetab mind hinge eest hoolt kandma. Emand muidugi kah – sest teisiti ei lähe. Ah?”
Lible noogutab peaga.
“Tehtud! Nii kirjutamegi: köster ja köstri emand. Edasi – õpetaja?”
“Ega sellestki suurt nahka ei ole, aga kutsuge pealegi.”
“No, vaata, kolm isikut on juba käes; õpetaja proua – neljas. See muidugi ei tule, aga ütleme: neli, sest võib olla, et tuleb kah, naljaviluks. Neli, neli… Nõnda siis, et neli tükki on juba käes. Noh, siis tulevad isikud, kelle vastu kuidagi vaielda ei saa. Näituseks: Tõnisson. Teda ei tohi milgi tingimisel kutsumata jätta – küllap ma ise tean, mispärast. Siis: naabrirahvas, Loigu omad? Nende vastu ei või sul ka ometi midagi olla. Ah jaa – Lepiku omad… Vaat, Lible, nende kohta võiks tõesti öelda, et: põle suuremat nahka, sest neist ei ole ega saa kunagi õiget nahka. Aga ega põle midagi teha – naabrid, naabrid! Truud sõbrad ja head naabrid! Las lennata! Palju kah kuradilisi – tulevad viimati terve perega, siis on nagu Egiptuse kiiliparv. Noh, kes siis veel?.. Õpetaja rentnik. See on truu hing, sinu sõber kah – selle kutsume ilmtingimata. Veskipoiss? – Jalamees on teine küll, aga muidu kõigiti korralik ja lõbus – peab kutsuma. Kiired? – Vaat see on üks rüblikukari! Mine Kaabrieli kutsuma – tulevad viimati kõik juudalised. Ma ei tea tõesti, mis ma nende pöörastega pean tegema? Siga ja kass ja pressraud neil on, hobust, muidugi – netu. Tuleb sealt neli, viis paari pikki sääri – mis ma teen nendega! Ei, kas tead, Lible, sa lähed homme sinna ja kutsud ainult Heinrihh Georg Aadnieli – saad aru? Teisi mitte. Kiirte juures ära võta viinapudelitki välja – saad aru? Viina peab siis kõigile andma, ja kui sa kõigile viina annad, siis tuleb nii välja, et sa kõiki kutsusid. Eks ole nii? Ole vahva, Lible; kui sa kõik hästi teed ja toimetad, siis annan sulle pulma ajal niisuguse käraka, mida keegi teine ei saa. Tont võtku, seal on veel üks poiss, keda hea meelega tahaks kutsuda – aga liig kaugel, Tõukres. Kuslap – tead küll. Imelik on muidugi Venemaal, või kus tont, seda ei saa kätte. Noojah, siis veel…”
Kaua torisevad sel õhtul Toots ja Lible Ülesoo tagakambris, vaieldes ning tehes “eelarvet”. Asjalugu on nimelt niisugune, et Lible, nii leplik kui ta ka on Tootsi vastu, ei taha mõne pulmakandidaadiga sugugi nõus olla; iseäranis vihane on ta mõne jalamehe peale ning tähendab aeg-ajalt: “Tühi töö, valitseja-isand, ärge kirjutage! Mis tühjast kutsuda!” Vahel lähevad mõlemad kangekaelseks nagu pulgad, üks ütleb jah, teine ei, kumbki ei taha järele anda. Siis heidab kellamees käega ja ütleb, et ta üleüldse selle asja sekka ei sega ja pulma ka ei tule. Aga seal paneb peigmees kähku paberossi põlema, toob kapist viinapudeli, et sellelt vaadata, kas vaidluse all olevat isikut kutsuda või mitte. “See on kõige selgem rehknung,” ütleb ta. Ja mõne nobeda napsi järel lähebki Lible meel lahkemaks. “Olgu peale!” pühib ta oma vurrusid, mis vaheajal jälle pikaks on kasvanud nagu sarved, “ega siis, pagan võtku, see üks inimene enam Ülesoo kohta vaeseks ei söö – las tuleb pealegi. Kes seal siis veel on?”
– “Jah, tont võtku, nagu neist puudus oleks! Seal on veel terve rägastik inimesi iidamast ja aadamast, keda ma kunagi näinud ega kuulnud pole, keda aga ema ja vanatoi ilmtingimata kutsuda tahavad. Mine võta kinni!”
Ja jälle algab uus tingimine ja kauplemine pulmaliste pärast, mis kestab poole ööni. Siis tõmbab Lible “hõlmad kähku vöö vahele” ning ütleb: “Nüüd üks jalg Ülesool ja teine Paunveres!”
Toots seisatab lävel, vaatab kellamehele järele, kuulatab lume kriiksumist mineja jalge all, silmitseb Paunvere kirikutorni ning ohkab. Imelik lugu! Varsti sünnib selle torni all niisugune asi, mis isegi temale, Joosep Tootsile, paljukäinud ja paljunäinud mehele, esimest korda elus ette tuleb.
VII
Aga