Hingede öö. Karl Ristikivi
kirstupanekul olin uudishimu ajel kokku võtnud kõik oma julguse ja puudutanud ta kätt. Mul oli, nagu tunneksin seda veelgi, iga kord, kui see mul meelde tuleb. See ei olnud külm, nagu olin kuulnud inimesi ütlevat. Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi. See oli pigemini nii külma kui sooja puudumine, nagu oleksin puudutanud tühjust ennast. See oli mitte midagi, ja ometi tundsin seda – nagu palju muudki, on seda raske sõnadega seletada.
“See ei olnud mõeldud ettepanekuna,” ütles ta. “Ma ei mõista, miks te muutute häbematuks, kui te seda pealegi ise ei taha, vaid peate ennast selleks sundima.”
“Ma ei mõista omakorda, miks te seda kõike mulle räägite, kui te väga hästi teate, et teie armuelu mind ei huvita.”
“Kust te võite teada, et see teid ei huvita? Ma arvan, et see huvitab teid väga, muidu poleks ma teiega rääkima hakanud. Iseasi on muidugi, kas see teile meeldib.”
“Siis võite ju rääkida edasi ilma minu vastust või lisaküsimusi ootamata.”
“Mul ei ole enam midagi rääkida. Aga ma hoiatan teid, et see on alles algus. Teil tuleb veel paljugi kuulda ja näha. Igast muust osast siin majas võite keelduda, aga mitte kuulaja ja pealtvaataja osast. Ja see ei ole alati kõige kergem osa.”
“Kas see ongi valida, kas olla pealtvaataja või – ütleme – näitleja?”
“Võib-olla mitte, ma ei tea. Aga öelge ausalt, kas te tahaksite tõesti olla siin rohkem kui pealtvaataja? Kas tahaksite olla mõni inimene siit majast, kui teaksite, mis see endaga kaasas kannab?”
“Kuidas ma võin seda teada, kui ma vaevalt tunnen kedagi siin. Võib-olla jääksin meeleldi siia, kui tunneksin neid lähemalt.”
“Selleks on teil kindlasti veel küllalt võimalusi. Aga ma usun, et tänate Jumalat, kui te viimaks siit jälle väljas olete. Muide – ma võiksin teid juba praegu siit välja aidata, kui te seda tõepoolest tahate.”
Ma ei mõistnud õieti seda pakkumist. Mind välja aidata? Kas siis selleks üldse oli vaja mingit abi? Olin tulnud siia takistamatult – kutsumatult, aga siiski vabatahtlikult. Oli naljakas mõelda, et keegi oleks takistanud mind välja minemast, et keegi oleks üldse seda tahtnud. Aga vahest siiski oli sügavaimaks põhjuseks mu ülemeelikusele, et mul polnud mingit tahtmist siit lahkuda. Ma ei saanud küll öelda, et mulle siin oleks eriti meeldinud. Siin oli peaaegu nagu igal pool mujalgi. Kui siin oli midagi erinevat, siis vahest teatav salapärasus, mis mind erutas. Kuigi ma samal ajal tundsin, et siin tegelikult ei olnud midagi salapärast ega ebaharilikku, vaid et kõigel oli väga lihtne ja labane seletus, kui ma ainult jään siia küllalt kauaks, nii et jõuan näha tervet mustrit, millest seni olin võinud tähele panna ainult üksikuid sidemeta jooni.
“Tänan, aga ma eelistan siiski esialgu veel siia jääda.”
“Kuidas soovite! Olen neidsamu sõnu kuulnud varemgi. On muidugi täiesti asjatu teid hoiatada, et te ei teeks endale ilmaaegu illusioone. Kuigi te seda ei usu, siis võin ometi öelda, et olen üks neid väheseid, kes suhtub teisse sõbralikult.”
“Saan aru. Soojemat sõbralikkust olen üldse väga harva kohanud. Aga mul on siiski siin ka teisi sõpru.”
“Ahah – te olete rääkinud Bellaga…”
“Mitte ainult Bellaga…”
Ta nõjatus tagasi sohvale ja silmitses mind pilkava naeratusega.
“On näha, et olete välismaalane.”
“Millest?.. Hea küll, ma olen välismaalane, sinna pole midagi parata. Aga teie olete esimene, kes seda ütleb. Nii nagu te ka esimesena märkasite, et ma ei kuulu siia seltskonda. Pean ütlema, et te olete mulle suur pettumus. Olin juba harjumas selle olukorraga, kus iga inimene võttis minu olemasolu nagu midagi enesestmõistetavat, kuigi see olukord oli mulle alguses nii võõras, et ma ei suutnud seda uskuda. Arvasin alguses, et iga inimene, kes mulle lähenes, tuli küsima mingit dokumenti või mind lihtsalt välja ajama.”
“See ei ole minu asi,” ütles ta. Ta näoilme oli muutunud jälle sama elutuks, nagu see oli olnud varem, ta põskede kuumavale punale vaatmata. Ta istus jäigalt ja ta huuled liikusid vaevalt, kui ta ütles:
“Minge nüüd – ma tahan üksi olla!”
“Ja mina tahaksin kord heameelega mitte üksi olla,” ütlesin ma ja tõusin. Ta ei reageerinud üldse mu sõnadele, ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata. Tundus, nagu poleks ta mind kunagi näinud ega kunagi minuga rääkinud.
Kui olin uksest väljas ja selle tasakesi sulgenud, nagu oleksin kartnud magajat äratada, kuulsin, kuidas keegi mind tasakesi nimepidi hüüdis.
Der Lämmergeier ist bekannt,
das Geierlamm erst hier genannt.
Kardan, et olin rohkem kohkunud kui üllatunud näoga, sest mulle tundus pahaendelisena, et keegi siin minu nime teadis. Aga see oli ainult hallijuukseline vanahärra, keda ma varem olin lauas näinud, kus ta kogu õhtusöögist nautis ainult piima ja prantssaia. Ma polnud siis ometi eksinud, kui olin arvanud, et ta mulle pead noogutas.
“Otsisin teid just. Mõtlesin, et teil oleks vahest huvitav kohata pastor Rothi.”
Pastor Roth? Nimi oli mulle võõras, aga mul oli ometi tunne, et isik oli mulle kuidagi kaugelt tuntud. Vanahärra märkas mu pingutatud ilmet ja tuli kohe seletusega. “Te olete ometi lugenud “Inimesi puhastustules”?”
“Olen seda lehitsenud.” Mis peab inimene tegema kõigi nende teostega, mida talle nii sõbralikult lugeda soovitatakse, mõnikord isegi koju laenatakse, mida ta aga kunagi ühel või teisel põhjusel ei viitsi lugeda?
“See on tema, kes on raamatu tõeline autor. Ta kirjutab muidugi varjunime all, mis on teada ainult kitsamas kirjanduslikus ringkonnas. Kuigi see on asjatu ettevaatus, sest pole ammugi enam see aeg, mil vagad karjalambad paanikasse satuvad, kui nende karjane niisuguseid teoseid kirjutab.”
“Ma ei tea, kas see raamat oli midagi erilist. Mulle tundus pigemini, et see oli liiga tavaline. Isegi see, et selle autor on pastor, ei tohiks tänapäeval olla midagi erilist.”
“Kas te ootasite siis siit midagi erilist?” küsis ta, mulle tundus, et pilkavalt. Aga see ei võinud olla pahatahtlik pilge, sest järgmisel hetkel võttis ta mind isalikult käsivarrest ja talutas järgmise ukse poole. Ruum, kuhu astusime, meenutas mõnd klubiruumi hommiku poole ööd, nii oli see jõudnud koguneda täis suitsuja tarvitatud õhku. Umbes kahekümneliikmeline seltskond oli siin kogunenud ühe keskealise härra ümber, kes istus raskel, kõrge nikerdatud puust seljatoega toolil, mis oli ainus kogu toas. Kõik teised istusid kas lauaserval taburettidel või seisid püsti. Nad olid nii ägedas vaidlushoos, et meie sisseastumist üldse ei märgatud. Vanahärra jäi seisma seljaga vastu ust toetudes, nagu poleks enam uusi tulijaid oodata, ja ma taganesin tema kõrvale seina äärde, kus mu vasakpoolseks naabriks sai pikakasvuline ja väga kõhn prillidega noormees.
Tundsin kohe ära pastor Rothi – kui see oli tema, kes istus sel keskaegsel troontoolil. See oli sama mees, kes kontserdil oli istunud mu kõrval, seesama puine, kuivanud härra smokingis. Ta paljas pealagi oma teravate piirjoontega meenutas hiiglasuurt tonsuuri, see oli läikiv ja kollaka varjundiga nagu vana elevandiluu. Ta nägu oli kaetud tihedate kortsudega, nii et tegelikud näojooned sellesse rägastikku kadusid. Ja seejuures ta ei võinud olla veel eriti vana. Olen ise ükskord unes näinud oma nägu peeglis sellisena, aga ma ei saa öelda, et pastor Roth mulle sellegipoolest sümpaatsena oleks mõjunud.
Pastor Roth kõneles parajasti. Ta hääl oli kõlatu, kuid tugev, kuidagi mehaaniline, ta liigutused järsud ja ometi nagu täpselt mõõdetud, prantslaslikud. See oli juba ta hääl, mis kiusas vastu vaidlema.
“Aga kuidas te võite nii kindlasti öelda midagi selle kohta, millest te ise tunnistate, et te sellest midagi ei tea?”
Naer, mis sellele järgnes, ei olnud ometi heakskiitev ega isegi mitte