Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

      Illustratsioonid

      1. Petar I Karađorđević (Corbis)

      2. Kuningas Aleksandar ja kuninganna Draga u aastal 1900 (Getty Images)

      3. Atentaat Obrenovićile (pilt väljaandest Le Petit Journal, 28. juuni 1903)

      4. Noor Gavrilo Princip

      5. Nedeljko Čabrinović

      6. Milan Ciganović (Roger Viollet/Getty Images)

      7. Krahv Leopold von Berchtold (Popperfoto/Getty Images)

      8. Conrad von Hötzendorf (Getty Images)

      9. Austria-Este ertshertsog Franz Ferdinand

      10. Théophile Delcassé

      11. „Rüsinal Hiina kallale” (Henri Meyeri karikatuur ajakirjast Le Petit Journal, 1898)

      12. Wilhelm II ja Nikolai II oma kodumaa sõjaväevormis (Hulton Royals Collection/Getty Images)

      13. Wilhelm II (Bettmann/Corbis)

      14. Edward VII Austria 12. husaaridiviisi oobersti vormis

      15. Pjotr Stolõpin (Popperfoto/Getty Images)

      16. Joseph Caillaux (Hulton Archive/Getty Images)

      17. Paul Cambon

      18. Sir Edward Grey

      19. Sergei Sazonov (Texase ülikooli raamatukogu loal)

      20. Aleksandr Krivošein

      21. Krahv Vladimir Kokovtsov (Getty Images)

      22. Helmuth von Moltke 1914. aastal (dpa/Corbis)

      23. Ivan Goremõkin

      24. Franz Ferdinand ja Sophie Sarajevos 28. juunil (Hulton Royals Collection/Getty Images)

      25. Leon von Biliński

      26. Salamõrtsukad kohtus (Getty Images)

      27. Kahtlustatava arreteerimine (De Agostini/Getty Images)

      28. Krahv Benckendorff

      29. Raymond Poincaré

      30. René Viviani

      31. Nikola Pašić 1919. aastal (Harris and Ewing Collection, Library of Kongress)

      32. Herbert Henry Asquith

      33. Nikolai II ja Poincaré (Hulton Royal Collection/Getty Images)

      34. Theobald von Bethmann Hollweg (Hulton Archive/Getty Images)

      35. Vürst Lichnowsky

      36. Gavrilo Principi jalajäljed Sarajevos (foto 1955. aastast; Hulton Archive/Getty Images)

      Kaardid

      1. Euroopa 1914. aastal 16–

      2. Bosnia ja Hertsegoviina 1914. aastal

      3. Euroopa süsteem 1887. aastal

      4. Liitude süsteem 1907. aastal

      5. Balkani maad 1912. aastal

      6. Balkani maad: vaherahupiirid pärast Esimest Balkani sõda

      7. Balkani riigid pärast Teist Balkani sõda

      Tänusõnad

      12. mail 1916 avaldas Tallwood Stationi karjakasvataja James Joseph O’Brien Uus-Lõuna-Walesist soovi astuda Austraalia relvajõudude ridadesse. Pärast kaks kuud kestnud väljaõpet Sydney näituseväljakul arvati reamees O’Brien Austraalia 3. diviisi 35. pataljoni koosseisu ja saadeti aurulaevaga Benalla Inglismaale, kus väljaõpe jätkus. 1917. aasta 18. augusti paiku jõudis ta Prantsusmaale oma üksuse juurde just selleks ajaks, et osaleda Ypres’i all kolmandat korda ägenenud lahingutes.

      Jim oli minu vanaonu. Ta oli surnud juba kakskümmend aastat, kui minu tädi Joan Pratt, neiupõlvenimega Munro, andis mulle vanaonu sõjaaegse päeviku, väikese pruunide kaantega märkmiku, mis oli täis vahelehti, aadresse, tähelepanekuid ja kummaliselt lakoonilisi päevikusissekandeid. Kommenteerides lahingut Broodseinde mäeseljandikul 4. oktoobril 1917, kirjutab Jim: „Oli vägev lahing ja mul pole mingit tahtmist teist sellist näha.” Ja niisugune oli tema sõnul teine Passchendaele lahing, mille kuupäevaks on märgitud 12. oktoober 1917:

      Jimi aktiivne sõjatee lõppes 30. mail 1918 kell kaks öösel, kui ta oma päeviku sõnul „peatas Vaterlandi poolt tulnud pommi ja sai mõlemast jalast haavata”. Mürsk oli lõhkenud otse tema jalge ees, paisanud ta õhku ja tapnud tema ümber olnud mehed.

      Ajal, kui mina teda tundma õppisin, oli Jim kehva tervisega habras vanamees, kelle mälu oli juba vilets. Oma sõjakogemustest ta ei kippunud eriti rääkima, aga mäletan siiski üht jutuajamist, kui olin umbes üheksa-aastane. Küsisin tema käest, kas sõjas sõdinud mehed olid hirmul või kippusid lahingusse. Ta vastas, et mõned olid hirmul ja mõned kippusid lahingusse. Kas lahingusse kippujad võitlesid paremini kui need, kes kartsid, küsisin. „Ei,” vastas Jim. „Just lahingusse kippujad olid need, kes ennast esimestena täis tegid.” See vastus jättis mulle sügava mulje ja andis mõneks ajaks peamurdmist – iseäranis sõna „esimestena”.

      Selle ammuse konflikti õudused köidavad ikka veel meie tähelepanu. Aga selle saladus on hoopis muus, nendes segastes ja keerulistes sündmustes, mis tegid niisugused tapatalgud võimalikuks. Neid uurides olen kogunud rohkem tänuvõlga, kui arvatavasti suudan tasuda. Jutuajamised Daniel Andersi, Margaret Lavinia Andersoni, Chris Bayly, Tim Blanningi, Konstantin Boschi, Richard Bosworthi, Annabel Bretti, Mark Cornwalli, Richard Draytoni, Richard Evansi, Robert Evansi, Niall Fergusoni, Isabel V. Hulli, Alan Krameri, Günther Kronenbitteri, Michael Ledger-Lomase, Domini Lieveni, James Mackenzie, Alois Maderspacheri, Mark Migotti, Annika Mombaueri, Frank Lorenz Mülleri, William Mulligani, Paul Munro, Paul Robinsoni, Ulinka Rublacki, James Sheehani, Brendan Simmsi, Robert Tomsi ja Adam Tooze’iga aitasid arusaamu täpsustada. Ira Katznelson jagas nõuandeid otsustamisteooria kohta, Andrew Preston selgitas vastuolulisi tegureid välispoliitiliste otsuste langetamisel, Holger Afflerbach kommenteeris Riezleri päevikuid, Kolmikliiduga seotud asjaolusid ja Saksa poliitika peenemaid nüansse juulikriisi ajal. Keith Jeffrey rääkis Henry Wilsonist, John Röhr aga keiser Wilhelm II-st. Hartmut Pogge von Strandmann juhtis minu tähelepanu tema sugulase Basil Strandmanni (kes oli Venemaa diplomaatiline asjur Belgradis, kui sõda 1914. aastal puhkes) vähetuntud, aga sisukatele mälestustele. Keith Neilson tutvustas mulle ilmumata uurimust Briti välisministeeriumi ladviku otsustajatest, Bruce Menning aga oma olulist artiklit Vene sõjaväeluurest, mis peaks ilmuma ajakirjas Journal of Modern History. Thomas Otte saatis mulle enne avaldamist pdf-faili oma magistritööst The Foreign Office Mind, nagu ka Jürgen Angelow oma töö Der Weg in die Urkatastrophe. John Keiger ja Gerd Krumeich saatsid separaate ja ülevaateid Prantsuse välispoliitika kohta, Andreas Rose saatis oma äsja trükist tulnud raamatu Zwischen Empire und Kontinent. Zara Steiner, kelle raamatud on selles valdkonnas teetähisteks, leidis lahkelt aega jutuajamisteks ning tutvustas oma artiklite ja märkmete kataloogi. Samuel R. Williamson, kelle rahvusvahelist kriisi ja Austria-Ungari välispoliitikat käsitlevad klassikalised uurimused andsid mulle viimase viie aasta jooksul mitu juhtlõnga käesoleva raamatu tarvis, saatis avaldamata peatükke, kontaktandmeid ja viiteid ning võimaldas osa saada oma arusaamadest Austria-Ungari poliitika saladuste kohta. Selle kõige tulemusena sündinud e-posti sõprus oli selle raamatu kallal tehtud töö üks meeldivaid hüvitisi.

      Tänu võlgnen ka neile, kes aitasid mul ületada keelebarjääri: Miroslav Došen tõlkis serbia trükimaterjale ja Srdjan Jovanović Belgradi arhiivimaterjale ning Rumen Cholakov bulgaariakeelseid tekste. Tänan ajaloo viinamäe väsimatut töörügajat Sergei Podbolotovit, kelle tarkus, intelligents