Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Kuningas nõudis: „Kas ma võin oma ohvitseride truudusvandele loota?” Vandenõulased vastasid jaatavalt. Ühe kirjelduse kohaselt tuli kühmus, prillidega ja mõttetult mõjuvas punases siidsärgis kuningas välja, hoides oma käte vahel kuningannat. Abielupaar tapeti sealsamas tiheda kuulirahega. Petrović, kes tõmbas lootusetult oma isandat kaitsta püüdes välja kuhugi peidetud revolvri (või nii hiljem vähemalt väideti), tapeti samuti. Järgnes täiesti asjatu vägivallaorgia. Surnukehi torgiti mõõkade ja tääkidega ning hakiti kirvega, kuni need olid tundmatuseni moonutatud, nagu tunnistas hiljem kuninga vapustatud itaallasest habemeajaja, kellele anti käsk surnukehad kokku korjata ja matusteks riidesse panna. Kuninganna surnukeha lohistati üle magamistoa aknarinnatise ja visati samahästi kui alasti ja üleni verisena alla aeda. Räägiti, et kui mõrtsukad üritasid teha sedasama kuningas Aleksandariga, takerdus tema üks käsi hetkeks rinnatise külge. Keegi ohvitser virutas mõõgaga käe pihta ja surnukeha langes koos maharaiutud sõrmedega maapinnale. Selleks ajaks, kui mõrvarid kogunesid aeda suitsetama ja oma kätetöö tulemusi uurima, oli hakanud vihma sadama.22
1903. aasta 11. juuni sündmused tähistasid järjekordset pööret Serbia poliitika ajaloos. Obrenovićide dünastiat, mis oli valitsenud Serbiat suurema osa selle kui iseseisva riigi põgusast eluajast, polnud enam olemas. Mõni tund pärast atentaati teatasid vandenõulased Obrenovićide kukutamisest ja kuulutasid troonipärijaks Petar Karađorđevići, kes parajasti elas Šveitsis paguluses.
Petar I Karađorđević
Miks Obrenovićidega nii jõhkralt arveid õiendati? Monarhia polnud kunagi suutnud kehtestada Serbias stabiilset riigivõimu. Osaliselt olid probleemi juured kahe rivaalitseva dünastia olemasolus. Kaks suurt suguvõsa, Obrenovićid ja Karađorđevićid, olid esile tõusnud serblaste vabadusvõitluse käigus Osmanite võimu vastu. Kunagine tõmmunahaline loomakarjus Must Georg (serbia keeles Karađorđe) Petrović, kes oligi Karađorđevićide dünastia rajaja, juhtis 1804. aasta ülestõusu, mille tulemusena õnnestus Osmanid mõneks aastaks Serbiast välja tõrjuda, aga põgenes 1813. aastal, kui Osmanid alustasid vastupealetungi, Austriasse pagulusse. Kaks aastat hiljem puhkes uus ülestõus, mille eesotsas oli paindlik poliitik Miloš Obrenović, kellel läks korda läbirääkimistel saavutada, et Osmanite võimumehed tunnustasid Serbia vürstiriiki. Kui Karađorđević tuli maapaost Serbiasse tagasi, mõrvati ta Obrenovići käsul, Osmanid aga vaatasid sellele läbi sõrmede. Kui peamine rivaal sai kõrvaldatud, oli Serbia vürsti tiitel Obrenovići päralt. Obrenovići suguvõsa valitseski Serbiat suurema osa ajast, mil see oli vürstiriik Osmanite riigi koosseisus (1817–1878).
Kaks rivaalitsevat dünastiat, kaitsetu asend Osmanite riigi ja Austria-Ungari vahel ning silmatorkavalt hoolimatu poliitika, kus tooni andsid väikemaaomanikud, tähendasid seda, et monarhia pidi olema kogu aeg võitlusvalmis. Väärib tähelepanu, kui vähesed Serbia 19. sajandi valitsejatest surid troonil olles loomulikku surma. Vürstiriigi rajaja, vürst Miloš Obrenović oli jõhker autokraat, kelle valitsemisaega tähistasid sagedased mässud. 1839. aasta suvel loobus Miloš troonist oma vanema poja Milani kasuks, kes aga oli haigestunud nii raskesti leetritesse, et ei saanudki oma ülendamisest teada ja suri kolmteist päeva hiljem.23 Noorema poja Mihailo valitsemisaeg katkes, kui ta 1842. aasta ülestõusu tagajärjel võimult kukutati, ja Karađorđevićidel – ei kellelgi muul, kui Musta Georgi pojal Aleksandaril – avanes tee võimule. Aga 1858. aastal oli ka Aleksandar sunnitud võimust loobuma, tema asemele astus jälle Mihailo, kes tõusis troonile 1860. aastal. Mihailo polnud oma teisel valitsemisajal põrmugi populaarsem kui esimesel, kaheksa aastat hiljem mõrvasid ta koos onutütrega järgmised vandenõulased, keda võis toetada Karađorđevićide klann.
Mihailo järeltulija, vürst Milan Obrenovići pikk valitsemisaeg (1868–1889) tõi kaasa mõningase poliitilise järjepidevuse. 1882. aastal, neli aastat pärast seda, kui Berliini kongress oli tunnistanud Serbia iseseisvaks riigiks, kuulutas Milan selle kuningriigiks ja ennast kuningaks. Paraku jäi endiselt probleemiks rahutu poliitiline olukord. 1883. aastal põhjustasid valitsuse püüdlused võtta tulirelvad ära Serbia kirdeosa talurahva maakaitseväelastelt provintsis suure ülestõusu ehk Timočka mässu. Milan reageeris mässule jõhkrate repressioonidega, Belgradis aga algas nõiajaht tähtsatele poliitikutele, keda kahtlustati rahutuste tagantässitamises.
Serbia poliitiline kultuur hakkas muutuma 1880. aastate alguses, kui tekkisid moodsale ajale iseloomulikud parteid oma ajalehtede, kandidaate ülesseadvate koosolekute, manifestide, kampaaniastrateegiate ja kohalike komiteedega. Niisuguste hirmuäratavate jõudude ilmumisele avalikku ellu reageeris kuningas autokraatlike meetmetega. Kui 1883. aasta üldvalimised tõid Serbia parlamenti (Skupštšina) talle vaenuliku enamuse, keeldus kuningas ülekaalu saanud radikaalse partei esindajatest koostatud valitsust ametisse määramast, koostades selle asemel ametnike valitsuskabineti. Skupštšina istungjärk avati kuninga määrusega ja lõpetati teise määrusega kümme minutit hiljem. Katastroofiliselt lõppenud sõda Bulgaariaga 1885. aastal – kui kuningas langetas otsuseid, konsulteerimata nii ministrite kui ka parlamendiga – ja tormiline ning skandaalne lahutus kuninganna Natalijast õõnestasid valitseja jalgealust veelgi. Kui Milan 1889. aastal troonist loobus (lootes muuhulgas ka abielluda oma erasekretäri, kauni ja noore naisega), tundus see samm lootusetult hilinenuna.
Regentnõukogu, kes pandi Serbia asju ajama, kuni Milani poeg, kroonprints Aleksandar on alaealine, pidas vastu neli aastat. 1893. aastal, kui ta oli kõigest 16-aastane, kukutas Aleksandar pentsiku riigipöördega regentnõukogu: ministrite kabinet kutsuti lõunasöögile ja toosti käigus teatati neile viisakalt, et nad on arreteeritud; noor kuningas kuulutas, et võtab endale „kogu kuningliku võimu”, kusjuures võtmetähtsusega ministeeriumihooned ja telegraafi haldamine olid juba sõjaväelaste käes.24 Hommikul ärgates leidsid Belgradi elanikud, et linn on täis kleebitud plakateid, mille teatel oli Aleksandar haaranud võimu.
Tegelikult juhtis kulisside tagant sündmuste käiku endiselt ekskuningas Milan. Just Milan oli see, kes pani ametisse regentnõukogu, ja Milan oli ka see, kes korraldas poja nimel võimupöörde. Groteskse perekondliku manöövriga, millele nüüdisaja Euroopast on raske võrdset leida, määrati troonist loobunud isa oma kuningast poja peamiseks nõuandjaks. Aastail 1897–1900 kehtiski riigis niisugune Milani-Aleksandari kaksikvõim. Kuninga isa Milan määrati kõigi aegade esimese tsiviilisikuna Serbia sõjaväe ülemjuhatajaks.
Aleksandar I valitsemisajal jõudis Obrenovićide dünastia oma viimasesse etappi. Isa toel hajutas Aleksandar kiiresti needki lootused, mis tihtipeale käivad uue võimu ametisseastumisega kaasas. Ta ignoreeris Serbia suhteliselt liberaalset põhiseadust, kehtestades omamoodi uusabsolutistliku võimu: salajane hääletamine kaotati, ajakirjandusvabadus tühistati, ajalehti suleti. Kui radikaalide partei juhid avaldasid protesti, leidsid nad end peagi täiesti võimult kõrvale tõrjutuna. Aleksandar tühistas, kehtestas ja peatas ajutiselt põhiseadusi nagu kõige vääritum diktaator. Ta ei pidanud kohtunike sõltumatust millekski ja koguni algatas salasepitsusi tähtsamate poliitikute eluküünla kustutamiseks. See, kui hoolimatult kuningas ja kuninga isa Milan koos riigi võimuhoobasid kasutasid – ei saa märkimata jätta ka kuninga ema Natalijat, kes jäi tähtsaks kulissidetaguseks tegelaseks, ehkki tema abielu Milaniga purunes –, mõjus dünastia autoriteedile ruineerivalt.
Aleksandari otsus abielluda ühe tundmatu inseneri kahtlase kuulsusega lesega ei aidanud kuidagi olukorda parandada. Aleksandar oli kohtunud Draga Mašiniga 1897. aastal, kui too oli tema ema teenistuses. Draga oli kuningast üle kümne aasta vanem ja Belgradi seltskonnas ebapopulaarne, sest teda peeti sigimatuks ja räägiti tema väidetavalt arvukatest seksuaalsuhetest. Krooninõukogu tulisel koosolekul, kui ministrid püüdsid asjatult veenda kuningat mitte abielluma Mašiniga, tuli siseminister Đorđe Genčić välja väga mõjuka argumendiga: „Majesteet, te ei tohi temaga abielluda. Ta on olnud kõikide – sealhulgas minu – armuke.” Tasuks niisuguse avameelsuse eest sai minister vägeva kõrvakiilu: hiljem liitus Genčić kuningavastase vandenõuga.25 Samasuguseid kokkupõrkeid oli ka teiste kõrgete ametimeestega.
Vastuolulisi seletusi atentaadi kohta ringles esimestel nädalatel Belgradis palju, kui eri isikud püüdsid kas varjata kõige paljastavamaid üksikasju või siis vähendada või suurendada omaenese osa vandenõus. Üksikasjalikke ja hästiinformeeritud ajakirjanduse ülevaateid 10.–11. juuni sündmuste kohta vt
Tegelikult 25 päeva hiljem; valitses 13. juunist 8. juulini.
David MacKenzie,
McKenzie,