Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
osavatel manöövritel oli kahetine mõju. Kõige tuntumad vandenõulased kõrvaldati silmapaistvatelt positsioonidelt ja nende võrgustiku mõju riigi poliitikale vähenes lühikese aja jooksul. Teisalt ei saanud Pašić teha kuigi palju, et pidurdada selle võrgustiku kasvu sõjaväes ja seda toetavate eraisikute, niinimetatud zaveriteli – nii nimetati neid, kes liitusid vandenõulastega päras atentaati – hulgas, kusjuures viimaste vaated kippusid olema veelgi äärmuslikumad kui esialgsetel osalistel.57 Mis aga kõige olulisem, tähtsaimate vandenõulaste kõrvaldamine avalikust elust jättis väsimatu Apise oma võrgustikus vaieldamatu liidri kohale. Apis oli alati keskne kuju atentaadi aastapäeva tähistamistel, kui ohvitseridest vandenõulased said kokku, et Belgradi rahvusteatri kõrval olevas väikeses pargis paiknevas restoranis Kolarac õlut juua ja muidu lõbutseda, samuti tegi ta rohkem kui ükski teine vandenõulane ära ultranatsionalistidest ohvitseride värbamisel, et toetada võitlust kõikide serblaste ühendamise nimel ükskõik missuguse hinnaga.
MÕTTELISED KAARDID
Ideed kõikide serblaste ühendamisest toetas mõtteline kujutlus Serbiast, millel oli väga vähe ühist Balkani poolsaare poliitilise kaardiga sajandivahetusel. Selle kõige mõjukam poliitiline väljendus oli salajane märgukiri, mille koostas 1844. aastal kuningas Aleksandar Karađorđevićile Serbia siseminister Ilija Garašanin. Pärast avaldamist 1906. aastal pealkirja all „Načertanije” (vanaserbia sõnast náčrt ehk „visand”) tuntuks saanud Garašanini ettepanek visandab Serbia rahvusliku ja välispoliitika programmi. Oleks raske üle hinnata selle dokumendi mõju tervetele Serbia poliitikute ja patriootide põlvkondadele; ajapikku kujunes sellest Serbia natsionalismi Magna Charta.58 Garašanin alustab oma märgukirja tõdemusega, et Serbia on „väike, aga ei pea jääma niisuguseks”.59 Serbia poliitika esimene käsk peab tema väitel olema „rahvusliku ühtsuse printsiip”, mille all ta pidas silmas kõikide serblaste koondamist ühe riigi piiridesse: „Kus elab serblane, seal on Serbia.” Nii avameelse Serbia riiklust käsitleva nägemuse ajalooline eeskuju oli Stefan Dušani suur keskaegne riik, mis hõlmas suure osa tänapäeva Serbiast koos praeguse Albaaniaga, suurema osaga Makedooniast ning Kreeka kesk- ja põhjaosast, aga kuhu huvitaval kombel ei kuulunud Bosnia.
Tsaar Stefan Dušani riik varises kokku pärast kaotust türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Garašanini väitel aga ei vähendanud see Serbia riigi legitiimsust, see lihtsalt katkestas selle ajaloolise eksistentsi. Kõiki serblasi ühendava Suur-Serbia restauratsioon polnud seega mitte mingi uuendus, vaid iidse ajaloolise tõe väljendus. „Nad ei saa süüdistada [meid], et otsime midagi uut, põhjendamatut, mis tähendaks revolutsiooni või täielikku pööret, sest igaüks peab tunnistama, et see on poliitiliselt hädavajalik, et sellele pandi alus väga ammusel ajal ja selle juured ulatuvad serblaste varasemasse poliitilisse ja rahvuslikku ellu.”60 Niisiis väljendavad Garašanini väited seda dramaatilist vaatenurka ajaloole, mida mõnikord võib täheldada marurahvuslust puudutavates mõttevahetustes. Pealegi rajanes see väljamõeldisel, nagu saaks tsaar Stefan Dušani keskaegset suurt ja paljurahvuselist liitriiki võrrelda moodsa aja ideega kultuuriliselt ja keeleliselt homogeensest rahvusriigist. Serbia patrioodid ei näinud siin mingit vastuolu, sest nende väitel olid samahästi kui kõik nende maade asukad sisuliselt serblased. Nüüdisaegse serbohorvaadi kirjakeele rajaja ja kuulsa natsionalistliku essee Srbi svi i svuda („Serblased kõik ja kõikjal”, avaldatud 1836) autor Vuk Karadžić rääkis viiest miljonist serblasest, kes räägivad serbia keelt ja on laiali pillatud alale Bosniast ja Hertsegoviinast kuni Temesvári Banati provintsini (Ungari idaosas, tänapäeval Rumeenia lääneosas), Bačkasse (Serbia põhjaosast Ungari lõunaossa ulatuv ala), Horvaatiasse, Dalmaatsiasse ja Aadria mere rannikule Triestest Albaania põhjaosani. Muidugi leidub nimetatud aladel ka neid, möönab Karadžić (iseäranis peab ta silmas horvaate), „kellel ikka veel on raske nimetada end serblaseks, aga tundub olevat tõenäoline, et nad harjuvad sellega järk-järgult”.61Nagu Garašanin hästi mõistis, tähendas see ühendamisprogramm Serbiale pikka võitlust kahe suure impeeriumiga, Osmanite riigi ja Austria-Ungariga, kelle valdused ulatusid aladele, mis rahvuslaste ettekujutuse kohaselt moodustasid Suur-Serbia. 1844. aastal oli suur osa Balkani poolsaarest ikka veel Osmanite riigi kontrolli all. „Serbia peab lakkamatult püüdma murda Türgi riigi fassaadist välja kivi kivi järel ja liitma need endaga, nii et selle väärt materjaliga saaks taastada vana hea Serbia riigi vundamendi ning rajada sellele uue suure Serbia riigi.”62 Ka Austria saatus oli olla vaenlane.63 Ungaris, Horvaatias-Slavoonias ja Istrias-Dalmaatsias leidus serblasi (rääkimata paljudest horvaatidest, kes polnud veel tunnistanud end serblasteks), kes eelduse kohaselt ootasid vabanemist Habsburgide võimu alt, et liituda Belgradi juhitava riigi kaitsva vihmavarju alla.
Kuni 1918. aastani, kui paljud selle eesmärgid oli saavutatud, jäi Garašanini memorandum Serbia valitsejate poliitika peamiseks alusdokumendiks, mille õpetust levitas rahva hulgas natsionalistlik propaganda, mida osaliselt juhiti Belgradist, osaliselt aga suunasid patriootlikud jõud ajakirjanduses.64 Nägemus Suur-Serbiast polnud kõigest valitsuse poliitika küsimus ega isegi mitte propaganda. See oli sügavalt põimunud serblaste kultuuri ja eneseteadvusse. Mälestused Stefan Dušani suurest riigist kajastuvad ka erakordselt elujõulises serbia eepiliste rahvalaulude traditsioonis. Need olid pikad ballaadid, mida sageli lauldi ühekeelelise gusli melanhoolsete helide saatel ja millega nii lauljad kui ka kuulajad võisid elada uuesti läbi Serbia ajaloo suuri hetki. Külades ja turuplatsidel kõikjal serblaste aladel sidusid need laulud luule, ajaloo ja identiteedi tähelepanuväärselt ühtseks tervikuks. Ühena esimestest täheldas seda Saksa ajaloolane Leopold von Ranke, kes märgib oma 1829. aastal avaldatud Serbia ajaloos, et „luules jäädvustatud rahvuse ajalugu on tänu sellele saanud rahvuslikuks omandiks ja niiviisi säilinud rahva mälus”.65
Eelkõige säilitas see traditsioon mälestuse serblaste võitlusest võõra võimu vastu. Ikka ja jälle tullakse tagasi serblaste kaotuse juurde türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Sajandite jooksul sai sellest pigem vähetähtsast keskaegsest lahingust serblaste ja nende uskmatutest vaenlaste võitluse sümbol. Selle ümber põimus kroonikalugu, kus leidus nii säravaid kangelasi, kes serblasi raskel ajal liitsid, kui ka reetlikke kaabakaid, kes ei toetanud ühist üritust või reetsid serblased vaenlasele. Sellesse müütilisse panteoni arvati ka kuulus salamõrvar Miloš Obilić, kellest laul räägib, et ta tungis lahingupäeval türklaste laagrisse ja lõikas sultani kõri läbi, enne kui Osmanitest valvurid ta tabasid ja tema pea maha raiusid. Atentaadid, märtrid, ohvrid ja soov langenute eest kätte maksta olidki kesksed teemad.66
Müütilisel minevikualusel tekkinud kujutletav Serbia ärkas niisuguses laulukultuuris säravana ellu. Näinud Bosnia serblasi neid eepilisi laule esitamas Türgi-vastase 1875. aasta ülestõusu ajal, imetles Briti arheoloog Sir Arthur Evans nende võimet „panna Bosnia serblast nendes hiilgavates legendides unustama oma […] riigi hoopis kitsamaid traditsioone”, liita tema kogemused tema „vendade” kogemustega kõikidel serblaste aladel ja seeläbi kõrvale heita geograafide ja diplomaatide silmakirjalikud seisukohad”.67 Tõsi, see suuliste eeposte kultuur hakkas 19. sajandil järk-järgult hääbuma, kui selle asemele tungisid populaarsed trükiväljaanded. Aga Briti diplomaat Sir Charles Eliot kuulis oma retkel läbi Serbia 1897. aastal, kuidas neid eeposeid esitavad rändnäitlejad Drina oru külade turuplatsidel. „Neid rapsoodiaid,” märgib ta, „esitatakse monotoonselt leelutades ühekeelelise kitarri saatel, aga tõeliselt ehtsa tunde- ja väljendusjõuga, nii et kokku pole see sugugi ebameeldiv.”68 Igal juhul tagasid ääretult suurt mõju avaldanud Vuk Karadžići koostatud ja üllitatud Serbia eepilise luule kogumikud selle, et need laulud jäid käibele ka kasvava kirjandusliku eliidi hulgas. Pealegi suurenes nende eepiliste lugude hulk. Oma 1847. aastal avaldatud
Vucinich,
„Načertanije” aluseks olnud teksti autor on tšehh František Zach, kes visandas selles lõunaslaavi rahvaid ühendava organisatsiooni printsiibid. Aga sinna, kuhu Zach oli kirjutanud „lõunaslaavlased”, kirjutas Garašanin asemele „Serbia”. See ja mõned teised muudatused tegid Zachi kosmopoliitsest nägemusest kitsalt Serbia natsionalistliku manifesti.
„Načertanije” teksti vt Dragoslav Stranjaković, „Kako postalo Garašaninovo „Načertanije””, väljaandes
Tsit väljaandes Behschnitt,
Karadžić,
Stranjaković, „Kako postalo Garašaninovo „Načertanije””, lk 84, tsit väljaandes Behschnitt,
David MacKenzie, „Serbia as Piedmont and the Yugoslav Idea, 1804–1914”,
Leopold von Ranke,
Tim Judah,
Arthur J. Evans,
Barbara Jelavich, „Serbia in 1897: A Report of Sir Charles Eliot”,