Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
oli selge, et hulk tšetnikute jõuke tegutseb Makedoonias täiesti sõltumatult igasugusest kõrgemast organist ja ainult raskustega läks Belgradi emissaril korda nad uuesti kontrollile allutada. Nii andis see nn Makedoonia segadus kahemõttelise õppetunni, mis mõjutas saatuslikul kombel 1914. aasta sündmusi. Juhtimisõiguse üleandmine aktivistide rühmadele, kus andsid tooni vandenõulaste võrgustiku liikmed, tähendas ühelt poolt ohtu, et Serbia rahvuspoliitika võib minna poliitilise keskuse käest üle provintsis tegutsevate vastutustundetute jõudude kätte. Teisalt näitas 1906.–1907. aastal kasutatud diplomaatia, et Serbia valitsuse ja irredentistlike rühmitiste ähmaseid ja mitteametlikke suhteid ära kasutades saab poliitilise vastutuse Belgradilt kõrvale veeretada ning suurendada valitsuse käsutuses olevat manööverdamisruumi. Belgradi poliitiline eliit hakkaski harjuma omamoodi kahepalgelise mõtteviisiga, mis tähendas, et aeg-ajalt tehti nägu, nagu oleks Serbia ametlik välispoliitika ja rahvuslik vabastusliikumine piiri taga kaks täiesti eri asja.
ERALDUMINE
„Kokkulepped ja üksmeel Austriaga on Serbiale poliitiliselt võimatud,” kirjutas Garašanin 1844. aastal.81 Kuni 1903. aastani olid võimalused Belgradi ja Viini avalikuks konfliktiks piiratud. Kahel riigil oli pikk omavaheline piir, mis Belgradi seisukohast polnud eriti kaitstav. Kenasti Doonau ja Sava ühinemiskohas paiknev Serbia pealinn oli kõigest lühikese sõiduteekonna kaugusel Austria-Ungari piirist. Serbia eksport läks peamiselt Austria-Ungarisse ja suur osa impordist tuli sealtsamast. Geograafilised tegurid tõusid uuesti päevakorda Venemaa tegevuse tõttu Balkanil. Berliini kongressil 1878. aastal oli Venemaa aidanud eraldada Osmanite riigi valdustest Euroopas Bulgaaria näol suure tüki, lähtudes eeldusest, et Bulgaaria jääb Venemaa leeri. Kuna võis ette näha, et Bulgaaria ja Serbia hakkavad mõlemad ühel päeval Makedoonia alasid endale taotlema, püüdis vürst (hilisem kuningas) Milan seda ohtu tasakaalustada ja asus otsima võimalusi tihedamateks suheteks Viiniga. Seega tõukas Venemaa toetus Sofiale Serbia Viini embusse. Nii kaua kui Venemaa kasutab oma Balkani-poliitikas Bulgaaria kaarti, oli tõenäoline, et Viini ja Belgradi suhted jäävad harmooniliseks.
Juunis 1881 jõudsid Austria-Ungari ja Serbia üksmeelele kaubandusleppe sõlmimise asjus. Kolm nädalat hiljem lisandus sellele salalepe (eelnenud läbirääkimisi pidas ja andis ka allkirja vürst Milan ise), mis nägi ette, et Austria-Ungari ei piirdu toetusega Serbia taotlustele saada kuningriigiks, vaid toetab ka Serbia territoriaalseid nõudmisi Makedoonias. Serbia omalt pool kohustus mitte õõnestama monarhia positsioone Bosnias ja Hertsegoviinas. Leppe teine punkt ütleb, et Serbia „ei luba oma territooriumil mingeid Austria-Ungari monarhia võimu vastu Bosnias, Hertsegoviinas ja Novi Pazari piirkonnas suunatud poliitilisi, usulisi või muud laadi intriige”. Milan kinnitas need kokkulepped veel isiklikult, andes kirjaliku lubaduse mitte sõlmida Viiniga eelnevalt konsulteerimata „mingeid lepinguid” kolmandate riikidega.82
Need kokkulepped moodustasid Austria-Serbia headele suhetele tegelikult kõigest nõrga vundamendi: need ei saanud mingit emotsionaalset toetust Serbia avalikkuselt – mis oli täiesti Austria-vastane; õigupoolest peegeldasid need suhted majanduslikku sõltuvust, see aga oli Serbia rahvuslastele täiesti vastuvõetamatu – ja olenesid eeskätt ettearvamatu ja järjest ebapopulaarsema Serbia monarhi koostöövalmidusest. Aga niikaua kui Milan Obrenović jäi troonile, olid need lepped tagatiseks, et Serbia ei asu Venemaa poolele Austria vastu ja et Belgradi välispoliitika teravik jääb suunatuks Makedoonia ja Bulgaaria poole, mitte aga Bosnia ja Hertsegoviina poole.83 Uuele kaubandusleppele kirjutati alla 1892. aastal ja salalepet uuendati kümneks aastaks 1889. aastal; seejärel pidi see kehtivuse kaotama, ehkki jäi toimima Serbia ja Viini suhete platvormina.
Dünastia vahetus 1903. aastal andis märku suurtest muutustest. Austria tunnustas kiiresti Karađorđevići korraldatud riigipööret, osalt seetõttu, et Petar oli kinnitanud austerlastele juba ette, et kavatseb hoida Serbia Austriale sõbralikul kursil.84 Varsti oli aga selge, et Serbia uued juhid kavatsevad võtta suuna suuremale majanduslikule ja poliitilisele sõltumatusele. Aastail 1905–1906 puhkes kriis, mille käigus põimusid tihedalt kokku kaubanduspoliitika, relvastuse tellimused, rahandusringkondade huvid ja geopoliitika. Viin pidas silmas kolme eesmärki: jätkata kaubanduslepingut Serbiaga, kindlustada Serbia relvatellimused jätkuvalt Austria firmadele ja leppida kokku suures laenus Belgradile.85 Läbikukkumine kõikides nendes punktides tõi kaasa kahe naabri suhete drastilise jahenemise ja tähendas Viinile ilmselget katastroofi. Serbia relvatellimused läksid Prantsuse firmale Schneider-Creusot, mitte aga selle Austria rivaalile Škodale Böömimaal. Austria reaktsioon oli sulgeda oma piir Serbia sealihale, see käivitas tollikonflikti, mis sai tuntuks kui seasõda (1906–1909). Paraku andis see soovitule vastupidise tulemuse, sest Serbia leidis kiiresti teised eksporditurud (eriti Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias) ja hakkas viimaks ehitama suurel hulgal tapamajasid, vabanedes sellega pikka aega kestnud sõltuvusest Austria-Ungari lihatööstusest. Ja viimaks sai Belgrad endale suure laenu mitte Viinist, vaid Pariisist (vastutasuks selle eest, et relvatellimuse said Prantsuse firmad).
Tasub teha hetkeks paus, et arutleda selle Prantsusmaalt saadud laenu üldisema tähenduse üle. Nagu kõik äsja esile kerkinud Balkani riigid, oli Serbia paadunud laenaja ja sõltus täielikult rahvusvahelistest laenudest, millest enamikku kasutati sõjalise ekspansiooni rahastamiseks ning infrastruktuuriga seotud projektideks. Kogu kuningas Milani valitsusaja olid austerlased meelsasti valmis Belgradile raha laenama. Aga kuna need laenud ületasid võlgnikriigi rahalisi võimalusi, pidi nende tagamiseks seadma mitmesuguseid hüpoteeke: iga laenu eest panditi mingi kindel riigitulu või hüpoteegiti mingi osa raudtee varadest. Lepiti kokku, et panditud tulud raudteelt, lõivudelt ja alkoholimaksudelt tuleb paigutada erikassasse, mida kontrollivad ühiselt Serbia valitsuse ja võlakirjade omanike esindajad. Niisugune asjade korraldus hoidis Serbia valitsuse 1880. ja 1890. aastatel vee peal, aga ei teinud midagi, et ohjeldada Belgradi valitsuse priiskamist, sest 1895. aastaks oli õnnestunud paisutada võlgnevus 350 miljoni frangini. Kui pankrot oli silmaga näha, alustas Belgrad läbirääkimisi uue laenu üle, millega peaaegu kõik vanad võlad oleks koondatud madalama intressiga ühtsesse paketti. Panditud tulu paigutati eraldi administreerimise alla, mida osaliselt haldasid võlausaldajate esindajad.
Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis teistegi Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järeleandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist. Teiste hulgas ka sellel põhjusel kuulusid rahvusvahelised laenud toona kõige tähtsamate poliitiliste probleemide hulka ja olid lahutamatult läbi põimunud diplomaatia ning võimupoliitikaga. Prantsusmaa tegevus rahvusvaheliste laenude andmisel oli eriti politiseeritud. Pariis keelas laenud valitsustele, kelle poliitikat hinnati Prantsusmaa huvidele vaenulikuks; laenu anti vastutasuks majanduslike või poliitiliste järeleandmiste eest, mõnikord nõustuti vastutahtsi andma laenu ka väheusaldusväärsetele, aga strateegiliselt olulistele klientidele, et nad ei otsiks abi kusagilt mujalt. Võimalikke kliente koheldi agressiivselt: Serbia puhul anti valitsusele 1905. aasta suvel mõista, et kui nad ei anna Prantsusmaale laenupakkumise eelisõigust, võidakse Pariisi rahaturud Serbiale täielikult sulgeda.86 Tunnistades niisugust strateegia ja rahanduse seost, liitis Prantsuse välisministeerium 1907. aastal oma kaubandus- ja poliitikaosakonna üheks osakonnaks.87
Seda tausta silmas pidades oli Serbia 1906. aasta laen tähtis pöördepunkt. Prantsusmaa rahandussuhted Serbiaga kujunesid ühe sõjaeelset rahanduselu uurinud Ameerika analüütiku sõnul „üha lähedasemaks ja tooniandvamaks”.88 Prantslaste kätte läks rohkem kui kolmveerand kõikidest Serbia laenudest.89 Serbia riigile tähendasid need tohutuid kohustusi: võlgade tagasimaksete graafikud ulatusid 1967. aastasse (tegelikult jättis Belgrad suurema osa oma kohustustest pärast 1918. aastat täitmata). Lõviosa sellest rahast läks sõjalisteks ostudeks (eriti osteti kiirlaskesuurtükke), millest
Haselsteiner, „Nationale Expansionsvorstellungen”, lk 249.
Tsit väljaandes Vucinich,
Bridge,
Kazimirović,
Kaubanduse ja relvastuse asjus vt Jovan Jovanović,
Kosztowits W. M. de Weedele, Belgrad, 24. mai 1905, NA, 2.05.36, dokument 10, Rapporten aan en briefwisseling met het Ministerie van Buitenlandse Zaken.
M. B. Hayne,
Herbert Feis,
Čedomir Antić, „Crisis and Armament. Economic Relations between Great Britain and Serbia 1910–1912”,