Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
[Austria] nõudmistele,” teatab Briti esindaja Belgradis 1906. aastal, „tähistab selgesti märgatavat sammu Serbia majandusliku ja poliitilise vabanemise poole.”90
Niisugune edu suurte rahandustehingute puhul ei tohi aga juhtida meie tähelepanu kõrvale Serbia majanduse kui terviku täbaralt seisult. See oli palju vähem seotud Austria tollipoliitikaga kui majanduslangusega, mille juured olid sügaval riigi ajaloos ja põllumajanduslikus struktuuris. Serbia esilekerkimise ja edaspidise laienemisega kaasnes drastiline linnaelanikkonna vähenemine, kui peamiselt muslimitest elanikega linnad jäid aastakümneid kestnud tagakiusamise ja küüditamiste tagajärjel inimestest tühjaks.91 Osmanite riigi suhteliselt linlike ja kosmopoliitsete impeeriumistruktuuride asemele tekkisid ühiskond ja majandus, kus andsid täielikult tooni kristlastest väikemaaomanikud, sest puudus koduskasvanud Serbia aristokraatia, kusjuures selles oli oma osa ka valitseva dünastia püüdlustel takistada niisuguse valitseva klassi sündi, blokeerides igati suurte mõisate moodustamist.92 Kui linnad kuivasid kokku, siis rahvastik kasvas hirmuäratava kiirusega; noored pered võtsid kasutusele sadu tuhandeid hektareid uut põllumaad, mis peegeldas sotsiaalsete piirangute lõdvenemist abiellumisele ja sigimisele. Niisugune ohjeldamatu rahvastiku kasv ei aidanud aga kuidagi vähendada viletsat tootlikkust ja üldist langust, mis tabasid Serbia majandust 19. sajandi keskpaigast kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal.93 Põllumajanduse kogutoodang ühe inimese kohta langes ajavahemikus 1870. aastate algusest 1910.–1912. aastani 27,5 protsenti. Osalt põhjustas seda haritava maa pindala suurenemine, mis tähendas metsade hävitamist ja see omakorda karjamaana kasutatava maa vähenemist, karjamaid aga vajas seakasvatus, mis oli traditsiooniliselt Serbia kõige tulutoovam ja tõhusam põllumajandusharu. 1880. aastateks olid maalilised Šumadija metsad – parim karjamaa sigadele – sama-hästi kui kadunud.94
Kõik see poleks ehk olnud nii oluline, kui oleks täheldatud tõusu kaubanduse ja tööstuse sektoris, aga siingi oli pilt Balkani standardeid silmas pidades rõõmutu. Maarahval oli raske turgudele pääseda ja polnud kuigi palju alustavaid tööstusettevõtteid, näiteks ketrusvabrikuid, mis aitasid tööstuse arengule kaasa naaberriigis Bulgaarias.95 Niisugustes oludes sõltus Serbia majandusareng siseinvesteeringutest: esimesena tegid katse ploomikeedist pakendada ja välja vedada ühe Budapesti puuviljakonserve valmistava ettevõtte töötajad, 19. sajandi lõpul alanud siidi- ja venibuumi algatasid samuti välisettevõtjad. Siseinvesteeringud jäid aga napiks, sest võõraviha, korrumpeerunud ametnikud ja alaarenenud ärieetika tõrjus eemale ka välisfirmad, mis püüdsid Serbias tegevust alustada. Isegi nendes piirkondades, kus valitsuse poliitika püüdis investeeringuid soodustada, jäi kohalike võimude tõrjuv suhtumine välisfirmadesse tõsiseks probleemiks.96
Investeeringud Serbia inimkapitali olid täpselt sama väheütlevad: aastal 1900 oli kogu Serbias ikka veel ainult neli õpetajate seminari, pooltel kõikidest algkooliõpetajatest polnud mingit pedagoogikaalast väljaõpet, enamik koole tegutses mitte selleks otstarbeks ehitatud hoonetes ja kõigest umbes kolmandik lastest käis tegelikult koolis. Kõik see peegeldus ka maaelanikkonna kultuurilistes eelistustes; haridust ei hinnatud kuigi kõrgelt ja koolides nähti võõraid institutsioone, mida valitsus peale surub. 1905. aastal, kui oli vaja leida uusi sissetulekuallikaid, eelistas Skupštšina, kus andsid tooni talunikud, maksustada kooliraamatud, mitte aga kodust alkoholiajamist. Tagajärg oli silmatorkavalt madal kirjaoskuse tase, mis kuningriigi põhjaosas oli 27 protsenti, kaguosas aga ainult 12 protsenti.97
See sünge pilt „kasvust ilma arenguta” mõjutab meie lugu mitmeti. See tähendab, et Serbia ühiskond jäi ebatavaliselt homogeenseks nii sotsiaal-majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes. Linnaelu ja maarahva tugevate müütiliste sugemetega suulise rahvakultuuri sidemed ei katkenud kunagi. Koguni Belgrad – kus kirjaoskuse tase 1900. aastal oli ainult 21 protsenti – jäi maarahva linnaks, mida mõjutasid kõige rohkem traditsioonilise maaühiskonna kultuur ja sugulussidemed.98 Niisuguses keskkonnas ei tajutud tänapäevase mõttelaadi arengut mitte senise maailmakäsituse evolutsioonina, vaid pigem sobimatu katsena suruda moodsaid hoiakuid peale senistele hoiakutele, mis ikka veel vaimustusid traditsioonilistest uskumustest ja väärtushinnangutest.99
See äärmiselt iseäralik majanduslik ja kultuuriline olukord aitab selgitada mitut sõjaeelse Serbia silmatorkavat joont. Kuna majandus pakkus ambitsioonikatele ja andekatele noortele meestele nii vähe võimalusi, osutus sõjavägi kõige ligitõmbavamaks. Ja see omakorda aitab näha tsiviilvõimu nõrkust võrreldes sõjaväe juhtkonnaga, mis oligi otsustava tähtsusega tegur 1914. aasta suvel Serbia oma võimusesse haaranud kriisis. Aga samas oli tõsi ka see, et irregulaarse maakaitseväe ja sissijõukude partisanisõda, millel oli keskne osa Serbia kui iseseisva riigi esiletõusus, võlgnes oma edu eest tänu tugevale talupojakultuurile, mis suhtus regulaararmeesse väga umbusklikult. Järjest arrogantsema sõjaväelise kultuuriga silmitsi seisvale valitsusele, kes ei saanud toetuda teistele 19. sajandi parlamentaarsetele süsteemidele iseloomulikule suurele ja jõukale haritud kihile, tähendas natsionalism ainsat tõhusamat poliitilist instrumenti ja kultuurilist jõudu. Peaaegu üleüldine vaimustus mõttest hõivata veel tagasi võitmata serblaste maad ei tulenenud üksnes rahvakultuuris jäädvustatud müütilistest kirgedest, vaid ka talurahva näljast maa järele, sest nende maalapid jäid üha väiksemaks ja kandsid aina vähem vilja. Niisuguses olukorras pididki väited – ükskõik kui kahtlase väärtusega need ka olid –, et Serbia majanduse hädades on süüdi Viini karistava olemusega tollimaksud ning Austria ja Ungari kapitali lämmatav haare, paratamatult saama vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Samuti toitsid needsamad piirangud Belgradi kinnismõtet vajadusest saada väljapääs merele, mis pidavat võimaldama mahajäämusest välja murda. Nii kaubandusliku kui ka tööstusliku arengu suhteline nõrkus tähendas seda, et Serbia valitsejad jäid aktiivse välispoliitika ajamiseks vajalike sõjaliste kulutuste tegemisel sõltuma rahvusvahelistest rahaeraldistest. See omakorda aga aitab seletada Serbia süvenevat integreerumist pärast 1905. aastat Prantsusmaa liitlaste hulka ning sellegi nähtuse juured ulatusid nii rahanduslike kui ka geopoliitiliste hädavajaduste juurde.
ESKALATSIOON
Pärast 1903. aastat keskendus Serbia rahvuslaste tähelepanu peamiselt serblaste, bulgaarlaste ja türklaste vahel puhkenud kolmepoolsele võitlusele Makedoonias. Kõik muutus aga 1908. aastal, kui Austria-Ungari annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina. Kuna Austria oli okupeerinud nimetatud kaht ametlikult Osmanite riigi koosseisu kuuluvat provintsi juba kolmkümmend aastat ja kuna polnud tõusnud küsimustki, kas niisugune olukord võiks muutuda, võib tunduda, et pole erilist vahet, kui okupatsiooni asemel see ala annekteeritakse. Serbia avalikkus asus aga teistsugusele seisukohale. Sellekohane teade põhjustas „ennenägematu pahameeletormi ja rahvusliku vaimustuse tõusu” nii Belgradis kui ka kõnealustes provintsides. Toimus „arvukalt miitinguid”, kus sõnavõtjad „nõudsid sõda Austria vastu”.100 Üle 20 000 inimese osales Austria-vastasel meeleavaldusel rahvusteatris Belgradis, kus sõltumatute radikaalide liider Ljuba Davidović pidas kõne, milles kuulutas, et serblased peavad anneksiooni vastu võitlema kasvõi surmani. „Võitleme, kuni saavutame võidu, aga kui peaksime kaotama, siis kaotame teadmisega, et oleme andnud endast parima ja et oleme ära teeninud mitte üksnes serblaste, vaid kogu slaavi rassi lugupidamise.”101 Paar päeva hiljem pidas tormaka loomuga kroonprints Đorđe pealinnas umbes 10 000 kuulajale kõne, kus tegi ettepaneku viia serblased relvastatud ristikäigule, et annekteeritud provintsid tagasi võtta: „Ma olen väga uhke, et olen sõdur, ja oleksin veelgi uhkem, kui saan olla üks neid, kes juhib teid, Serbia rahvast, selles meeleheitlikus võitluses elu ja surma peale, meie rahvuse ja meie au eest.”102 Koguni Serbia radikaalse partei esimees Nikola Pašić, kes polnud sel ajal ministriametis ja sai seega vabamalt oma mõtteid
J. B. Whitehead, „General Report on the Kingdom of Servia for the Year 1906”, väljaandes David Stevenson (toim),
Michael Palairet,
Samas, lk 86–87.
Holm Sundhaussen,
Palairet,
Samas, lk 112, 113, 168; John R. Lampe, „Varieties of Unsuccessful Industrialisation. The Balkan States Before 1914”,
Palairet,
Martin Mayer, „Grundschulen in Serbien während des 19. Jahrhunderts. Elementarbildung in einer „Nachzüglergesellschaft””, väljaandes Norbert Reiter ja Holm Sundhaussen (toim),
Andrei Simic,
Vt Mira Crouchi mõtteid sõjajärgsest Belgradist artiklis „Jews, Other Jews and „Others”: Some Marginal Considerations Concerning the Limits of Tolerance”, väljaandes John Milfull (toim),
Whitehead, „General Report … 1908”, lk 312–334, siin lk 314.
Tsit väljaandes Violeta Manojlović, „Defense of National Interest and Sovereignty: Serbian Government Policy in the Bosnian Crisis, 1906–1909”, magistritöö teesid, Simon Fraser University, 1997, lk 58.
Tsit samas, lk 68–69.