Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
suhtus Briti saadik Crackanthorpe, kes oli tuntud oma Serbia-meelsuse poolest. Crackanthorpe, kelle tähtsaim allikas annekteeritud aladel toimuvatest sündmustest oli „üks talle tuttav Serbia ohvitser”,148 võttis Belgradi valitsuse ametlikke eitusi puhta kullana ja püüdis summutada Monastirist saadud Greigi läkituste mõju, kinnitades välisministeeriumis, et asekonsul on lasknud end hüsteerilistest põgenikest ja nende luiskelugudest haneks tõmmata. Võiks väita, et Balkanil arenevaid sündmusi nähti juba läbi liitlassuhete süsteemi – kus Serbia oli kirjas sõbraliku riigina, mis peab kangelaslikku võitlust hirmuäratava naabri Austria-Ungariga – geopoliitilise prisma. Üksnes teistelt annekteeritud aladelt saadud ettekannetest lisandunud üksikasjad koos neid kinnitavate teadetega Rumeenia, Šveitsi ja Prantsuse ametiisikutelt veensid Briti välisministeeriumi, et uudiseid Makedoonias toimuvatest metsikustest ei tohi Austria propaganda pähe kõrvale heita.
Samal ajal ei ilmutanud Serbia valitsus vähimatki huvi selle vastu, kuidas ära hoida edaspidiseid vägivallategusid või alustada juurdlust juba toime pandud metsikuste asjus. Kui britid teavitasid Pašićit Bitolas toimunust, vastas too lihtsalt, et ei tunne sealset prefekti isiklikult ja ei saa seetõttu midagi kommenteerida. Tema ettepanek saata lõunasse erivolinik asjaolusid uurima jäigi ettepanekuks. Kui Serbia saadik Konstantinoopolis teatas kõrgete muhameedlike aukandjate delegatsiooni kaebusest, kuulutas Pašić, et neid lugusid räägivad emigrandid, kes liialdavad oma kannatusi, tagamaks endale uute kaasmaalaste soojemat vastuvõttu.149 Kui Carnegie komisjon – hoolikalt koostatud rahvusvaheline meeskond eksperte, kes valiti välja oma erapooletuse tõttu – jõudis Balkanile korraldama kuulsat juurdlust vaidlusalustel aladel sooritatud metsikuste asjus, ei saanud see Belgradist sisuliselt mitte mingisugust abi.150
Sõjad näisid olevat lahendanud Belgradi täidesaatvates struktuurides valitsenud pinged. Lühikeseks ajaks koondusid põrandaalused võrgustikud, regulaararmee, partisanisalgad ja valitsuskabineti ministrid oma ürituse nimel ühtseks tervikuks. Apis saadeti Makedooniasse korraldama salaoperatsioone, enne kui Serbia sinna 1912. aastal sisse tungis; Albaania hõimupealikutega 1913. aastal läbirääkimisi pidades tegutses Must Käsi sisuliselt nagu Belgradi välisministeeriumi esindaja. Äsja oma valdusse saadud lõunapoolsete alade rahustamisel polnud tegevad üksnes regulaararmee üksused, vaid ka vabatahtlike jõugud eesotsas niisuguste Musta Käe tegelastega nagu kuningatapjate vandenõus osalenud Voja Tankosić, kes oli korraldanud kuninganna Draga kahe venna tapmise.151 Märk Musta Käe veelgi tõusnud mainest oli seegi, et Apis ülendati jaanuaris 1913 kolonelleitnandiks ja määrati augustis kindralstaabi luureosakonna juhatajaks, mis andis talle kontrolli Austria-Ungaris tegutseva Serbia Narodna Odbrana ulatusliku võrgustiku üle.152
Üksmeel hakkas hajuma niipea, kui Balkani sõjad olid läbi, ja vaidlustes värskelt omandatud alade haldamise üle halvenesid tsiviilvõimu ja sõjaväelaste suhted katastroofiliselt. Ühele poole jäid sõjaministeerium, Serbia sõjavägi ja nende mõttekaaslased opositsioonis olevate sõltumatute radikaalide hulgast, teisele poole radikaalse partei juhid, kes moodustasid enamuse valitsusest.153 Vaidluse keskmes oli see, kuidas tuleks uusi alasid asuda haldama. Pašići kabinet kavatses oma määrusega seada ametisse ajutise tsiviiladministratsiooni. Sõjavägi seevastu eelistas jätkata sõjaväevalitsusega. Julgustatuna viimase aja edust, keeldus sõjaväe juhtkond kontrolli annekteeritud aladel üle andmast. Küsimus polnud üksnes võimus, vaid ka poliitikas, sest karmima joone pooldajad olid seisukohal, et ainult vankumatult ja karmilt käitudes on võimalik etnilises mõttes segaelanikkonnaga aladel kindlustada Serbia võimu. Kui radikaalist siseminister Stojan Protić andis aprillis 1914 välja määruse, millega sõjavägi ametlikult allutati tsiviilvõimule, puhkes avalik kriis. Äsja hõivatud aladel keeldusid ohvitserid määrust täitmast, sõjaväelaste esindajad lõid Skupštšinas käed sõltumatutest radikaalidest opositsiooniga, nagu vandenõulased olid teinud pärast 1903. aastat. Räägiti koguni ähvardavast riigipöördest, mida juttude kohaselt koordineerivat Apis, kes viib Belgradi garnisoni sõdurid kuningapalee ette, sunnib kuningas Petari oma poja, prints Aleksandari kasuks troonist loobuma ja laseb tappa radikaalidest valitsuse liikmed.154
1914. aasta maikuuks oli jõudude tasakaal Belgradis nii ebakindel, et Pašići valitsuse kokkuvarisemise ärahoidmiseks pidid välisriigid sekkuma. Venemaa saadik Belgradis tegi äärmiselt ebahariliku käigu, teatades avalikult, et Pašić peab jääma ametisse, sest seda nõuab Venemaa Balkani-poliitika. Prantslased toetasid seda avaldust, andes mõista, et pärast Pašićit ametisse astuv sõltumatute radikaalide ja sõjaväelaste leeri valitsus ei tarvitse enam saada Prantsusmaalt seda rikkalikku rahaabi, millel rajanesid Serbia riiklikud investeeringud 1905. aastast saadik. See meenutas 1899. aasta sündmusi, kui radikaalide kaval juht pääses hukkamisest tänu Austria saadiku sekkumisele. Ületrumbatud Apis tõmbus tagasi.155 Kuna vahetu riigipöörde oht oli ajutiselt kõrvaldatud, lootis Pašić juunis 1914 toimuvatel valimistel oma positsiooni tugevdada.
Niisuguse raskesti mõistetava poliitilise võitluse olukorras polnud midagi, mis võinuks kuidagi rahustada Serbia sündmuste jälgijaid Viinis. Nagu viitas Dayrell Crackanthorpe 1914. aasta märtsis, uskusid nii „mõõdukamat ja ettevaatlikumat arvamust” esindav radikaalide valitsuskabinet kui ka Mustast Käest tugevasti mõjutatud „sõjaväelaste partei” Austria-Ungari lagunemisse varem või hiljem, misjärel Serbia pärib ikka veel pan-serbialikku väljalunastamist ootavad suured endise impeeriumi alad. Erinevus oli üksnes selles, et kui sõjaväelased eelistasid „sobiva hetke saabumisel ja riigi valmisoleku korral pealetungisõda”, siis mõõdukamad asusid seisukohal, et „Austria-Ungari impeeriumi lagunemise signaal ei tule mitte väljastpoolt, vaid impeeriumist endast”, ja seega tuleb olla valmis igasugusteks võimalusteks. Pealegi jäid mõõdukam ametlik Serbia ja jäiga joone pooldajad institutsionaalsel tasemel tihedasti läbi põimunuks. Kõrgemate sõjaväelaste ja sõjaväe luuretalituste ning nende agentide hulgas Bosnias ja Hertsegoviinas, tolliametis, mitmel pool siseministeeriumis ja teistes riigiorganites oli palju eelmainitud võrgustike liikmeid, samas kui riik oli suutnud omakorda imbuda nendesse võrgustikesse.
VANDENÕU
Pole kerge taastada ertshertsog Franz Ferdinandi tapmist Sarajevos kavandanud vandenõu üksikasju. Salamõrtsukad ise tegid kõikvõimaliku, et varjata jälgi, mis võimaldaks neid seostada Belgradiga. Paljud ellujäänud vandenõulased polnud üldse nõus rääkima oma osalusest, teised jälle näitasid oma osa väiksemana või siis segasid jälgi keeruliste selgitustega, tekitades niiviisi vasturääkivate tunnistuste kaose. Vandenõust endast pole järele jäänud mingeid dokumente: samahästi kui kõik selles osalejad olid omaks võtnud kõikehõlmava salastatuse põhimõtte. Serbia riigi ja vandenõus osalenud ringkondade kokkumäng oli täiesti salastatud ja mitteametlik: selle kohta pole mingeid kirjalikke andmeid. Vandenõu ajaloo kirjutajad peavad seetõttu läbi ajama kahtlase väärtusega seguga sõjajärgsetest mälestustest, surve all antud tunnistustest, hiljem hävitatud allikatele väidetavalt toetuvatest ütlustest ja väga vähestest dokumentaalsetest tõenditest, millest enamik puudutab atentaadi kavandamist ja täideviimist üksnes kaudselt. Siiski sõltub selle vandenõu taustast nii palju, et ajaloolased on uurinud lausa kriminalisti põhjalikkusega peaaegu iga üksikasja. Nii on võimalik läbi allikate ja sageli otseselt asjasse mittepuutuva kirjanduse tendentslike moonutuste kaose tõmmata mingi „maksimaalse tõenäosuse kursijoon”.
Apis oli peamine vandenõu taga seisev tegelane, aga idee ise pärines tõenäoliselt tema mõttekaaslaselt Rade Malobabićilt, Austria-Ungaris sündinud serblaselt, kes oli tegutsenud aastaid Narodna Odbrana spioonina, kogunud infot Austria kindlustuste ja vägede liikumise kohta ning toimetanud selle Serbia piirivalveohvitseride kätte, kusjuures viimased omakorda olid seotud Musta Käe agentidega ja nende kaudu ka Serbia sõjaväeluurega.156 Malobabić oli oma üritusele erakordselt pühendunud ja kaval superagent, kes tundis piiriala väga hästi ja oskas korduvalt Austria võimude käest
RGV (Robert Gilbert Vansittart) ääremärkus välisministri ringkirjal 9. detsembrist 1913, TNA, FO 371/1748, l 327.
Vt Pašići kommentaare 3. aprillist 1914 Đorđevići kirjale välisministeeriumile Belgradis, Konstantinoopol, 1. aprill 1914, väljaandes DSPKS (7 köidet, Belgrad, 1980), 7/1. kd, dokument 444, lk 586.
Abist keelduti põhjendusega, et Venemaa esindaja Pavel Miljukov olevat „Serbia vaenlane”, kuna ta on Riigiduumas kõneldes pooldanud Makedooniale autonoomia andmist, vt Boeckh,
Remak,
Buha,
Sõdade mõjust Serbia armeele: Descos Doumergue’ile, Belgrad, 7. mai 1914, DDF, 3. seeria, 10. kd, dokument 207, lk 333–335.
Kas Apis kavatses niisuguse vandenõu teoks teha, pole selge ja selle üle vaieldakse praegugi, vt MacKenzie,
Dedijer,
Apis väitis kohtuprotsessil Thessaloníkis 1917. aastal, et usaldas agent Rade Malobabićile kõikide atentaadi üksikasjade korraldamise. Kas kaasatud oli kogu Ujedinjenje ili smrt!, või ainult Apise lähikonna ohvitserid ja agendid, pole päris selge, vt David MacKenzie,