Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
vasakpoolne, vaid „natsionalismi sugemetega anarhist”.171 Samasuguse innustava keskkonna mõju sai tunda ka Princip: lahkunud 1912. aastal Sarajevost, et lõpetada keskharidus Belgradis, ristus ka tema tee väsimatu major Vasićiga. Kui puhkes Esimene Balkani sõda, aitas Vasić Principil jõuda Türgi piirile ja registreerida end vabatahtlikuks, aga sealne komandör – kes juhtumisi oli Voja Tankosić – saatis ta piirilt tagasi põhjendusega, et ta on „liiga nõrk ja väike”.
Vähemalt sama tähtis kui kokkupuuted Vasići-suguste aktivistidega või Narodna Odbrana kirjaliku propagandaga oli kohvikute seltskondlik miljöö, mis andis Belgradi sattunud noortele Bosnia serblastele kuuluvustunde teatud ringkonda. Čabrinović käis sageli kohvikutes Tammepärg, Roheline Vanik ja Väike Kuldala, kus, nagu ta hiljem meenutas, võis kuulda „igasuguseid jutte” ja saada kokku „üliõpilaste, trükiladujate ja partisanidega”, iseäranis aga Bosnia serblastega. Noored mehed sõid, suitsetasid ja arutlesid poliitika üle või vaidlesid ajaleheartiklite sisu üle.172 Just Tammepärjas ja Rohelises Vanikus hakkasid Čabrinović ja Princip esimest korda kaaluma võimalust teha atentaat Austria troonipärijale; vanem Musta Käe tegelane, kes hankis noormeestele brauningu püstolid ja laskemoona, oli samuti „Belgradi kohvikuringkondades populaarne kuju”.173 Niisugustes paikades valitsesid ultranatsionalistlikud ja Austria-vastased meeleolud. Kohtuistungi protokollis on paljuütlev lõik, kus kohtunik küsib Principi käest, kuidas Grabeži ultranatsionalistlikud vaated võisid kujuneda. Princip vastab lihtsalt: „Pärast seda, kui ta [Grabež] tuli Belgradi, võttis ka tema omaks samad põhimõtted.” Märganud avanevat võimalust, nõuab kohtunik edasi: „Seega, teiste sõnadega, Belgradi tulekust on küllalt, et võtta omaks samasugused ideed, nagu on teil?”174 Taibanud, et ta on meelitatud avameelitsema, ei öelnud Princip selle kohta enam midagi.
Milan Ciganović
Kui atentaati hakati juba tõsiselt ette valmistama, astuti samme, et poleks mingeid väliseid märke vandenõulaste rakukese ja Belgradi võimude sidemetest. Atentaadi korraldajate nõustaja oli Bosnia serblane ja Musta Käe liige Milan Ciganović, kes oli võidelnud Tankosići juhtimisel koos partisanidega bulgaarlaste vastu ning töötas parajasti Serbia riigiraudteel. Ciganović andis toimuvast aru Tankosićile, kes omakorda kandis sellest ette Apisele. Kõik korraldused anti edasi suusõnaliselt.
Väljaõpe atentaadiks korraldati Serbia pealinnas. Princip oli juba õppinud laskma nn partisaniakadeemias ja oli kolmest mehest parim laskja. 27. mail anti neile kätte relvad, mida nad pidid kasutama. Neli revolvrit ja kuus väikest pommi, igaüks kaaluga umbes üks kilogramm, olid pärit Kragujevacis asuvast Serbia riigiarsenalist. Samuti varustati nad vati sisse mähitud, tsüaniidi sisaldavate mürgiampullidega. Instruktsiooni kohaselt pidid nad otsekohe pärast atentaati end maha laskma või kui see ei õnnestu, võtma endalt elu tsüaniidiga. Need olid täiendavad ettevaatusabinõud, et ettevaatamatuse või sunniviisiliselt välja pressitud ülestunnistuse tagajärjel mitte heita varju Belgradile. Pealegi sobis see noorukitele, keda innustas mõte ohverdada oma elu ja kes pidasid seda märtriteoks.
Kolm salamõrtsukat toimetati Bosniasse Musta Käe võrgustiku abiga ja tänu selle sidemetele Serbia tolliametis. Čabrinović ületas piiri Mali Zvorniki piiripunktis 30. mail Musta Käe nn maa-aluse raudtee agentide – kooliõpetajad, piirivalvur, linnapea sekretär jne – abiga ja suundus Tuzlasse, kus jäi sõpru järele ootama. Principi ja Grabeži juhatasid üle piiri Serbia piirivalveametnikud Lješnica piiripunktis ning nad jõudsid 31. mail ühele metsasele Drina jõe saarele kohas, kus jõgi on Serbia ja Bosnia piiriks. See peidupaik, mida tihti kasutasid salakaubavedajad, pakkus head varju Austria piiripolitsei eest. Järgmisel päeval pärast pimeduse saabumist juhatas nad Austria alale sellesama maa-aluse raudtee teenistuses olev salakaubavedaja.
Kuigi kolm salamõrtsukat püüdsid hoolikalt mitte sattuda Austria politsei või ametiisikute silma alla, olid nad äärmiselt ettevaatamatud teiste serblastega suheldes. Näiteks viis maa-aluse raudtee teenistuses olev kooliõpetaja Principi ja Grabeži ühe taluniku, Mitar Kerovići poole. Juba teel liiga palju slivovitsi mekkinud õpetaja püüdis talunikele muljet jätta: „Kas teate, kes need mehed on? Nad lähevad Sarajevosse, et tappa pommiga ertshertsog, kui see sinna tuleb.”175 Poisikeselikule suurustamistungile järele andes (oldi ju nüüd teisel pool Drinat ja kodupinnal) lõi ka Princip kaasa, vehkides oma revolvriga ja seletades võõrustajatele, kuidas pommid töötavad. Selle rumaluse tõttu pidi Kerovići pere – kirjaoskamatud ja apoliitilised inimesed, kes taipasid üsna ähmaselt, mida noorukid kavatsevad teha – maksma kohutavat hinda. Nedjo Kerović, kes viis poisid vankriga Tuzlasse, tunnistati hiljem süüdi riigireetmises ja mõrvale kaasaaitamises ja mõisteti surma (asendati kahekümne aastaga vangistuses). Tema isa Mitar mõisteti eluks ajaks vangi. Nende tunnistused kohtus oktoobris 1914 pakkusid mõningaid väheseid sünge huumori hetki atentaadi korraldajate protsessil. Kui kohtu eesistuja küsis Nedjo Kerovićilt tema vanust, vastas too, kes oli ise viie lapse isa, et ei tea täpselt, seda tuleks küsida tema isalt. Kui Kerović vanemalt küsiti, kui palju ta jõi tol õhtul, kui poisid saabusid, vastas mees: „Juues ma selle üle arvet ei pea, joon lihtsalt nii palju kui saab.”176
Sarajevos liitus poistega teine neljameheline salk, mille oli värvanud Bosnia serblane ja Musta Käe liige Danilo Ilić. Oma kahekümne kolme eluaastaga oli Ilić neist kõigist vanim. Ta oli omandanud Austrias kooliõpetaja kutse, aga pärast haigestumist tööst loobunud. Ta oli Noor-Bosnia liige ja Žerajići imetleja Gaćinovići lähedane sõber. Nagu teisedki, oli ka Ilić elanud 1913. aastal Belgradis, kus käis samuti kohvikutes, värvati Musta Käe ridadesse ja võitis Apise usalduse, enne kui pöördus märtsis 1914 tagasi Sarajevosse, kus töötas kohalikus ajalehes korrektori ja toimetajana.
Esimesena värbas Ilić salamõrtsukate hulka vasakpoolsete revolutsiooniliste vaadetega muslimist puusepa Muhamed Mehmedbašići Hertsegoviinast. Mehed olid juba vanad tuttavad. Jaanuaris 1914 olid nad Prantsusmaal kohtunud Voja Tankosićiga ja kavandanud Potioreki tapmise. Plaan kukkus läbi. Rongiga koduteel olles läks Mehmedbašić vormis politseinikke nähes paanikasse ja saatis oma mürgipudeli tualetipotist alla (pistoda, mis tuli mürgi sisse kasta, viskas ta aknast välja). Kaks ülejäänud Sarajevost värvatud meest olid kaheksateistkümneaastane hiilgavate võimetega keskkooliõpilane Cvijetko Popović ja poisid Kerovićide majja juhatanud noore kooliõpetaja vend Vaso Čubrilović. Oma seitsmeteistkümne eluaastaga oli kooli vastu mässu tõstnud Čubrilović kogu seltskonnast noorim. Ta polnud enne rakukese moodustamist kunagi Ilićiga kohtunud ja need kaks kohalikku noorukit kohtusid Principi, Mehmedbašići, Čabrinovići ja Grabežiga alles pärast atentaati.177
Ilići viis valida kaaslasi – ühe saamatus riskantsete ülesannete täitmisel oli juba tõestust leidnud ja kaks ülejäänut olid täiesti kogenematud koolipoisid – näib esialgu üsna pentsik, aga selles meeletuses oli ka teatud mõte. Sarajevo teise salga tegelik eesmärk oli peita vandenõu jäljed. Selles mõttes oli Mehmedbašić hea valik, sest ta oli küll asjatundmatu, aga valmis tapatööks ja sellega kasulik varujõud Belgradi salgale, ning ta polnud serblane. Võis arvata (teoreetiliselt), et Musta Käe liikmetena võtavad nad ise endalt elu või vähemalt peavad pärast juhtunut suu kinni. Sarajevo poisid ei saanud aga anda mingeid tunnistusi sellel lihtsal põhjusel, et nad ei teadnud vandenõu laiemast taustast midagi. Seega pidi jääma mulje, et tegu on puhtal kujul kohaliku ettevõtmisega, millega Belgradil pole mingit pistmist.
NIKOLA PAŠIĆ REAGEERIB
Kui palju teadis Nikola Pašić vandenõust, mille eesmärk oli tappa Franz Ferdinand, ja mida ta võttis ette, et seda takistada? On samahästi kui kindel, et Pašić oli sellest kavatsusest mingil määral teadlik. Seda näitavad mitu vihjet, aga kõige ilmekam neist on Pašići valitsuse haridusministri Ljuba Jovanovići tunnistus. Jovanović meenutab (1924. aastal avaldatud, aga tõenäoliselt palju varem kirja pandud mälestuste katkendis), et Pašić oli
Samas, lk 6.
Samas, lk 6.
Samas, lk 9.
Samas, lk 24.
Samas, lk 137, 147.
Samas, lk 145–146, 139.
Čubrilovići tülidest õpetajatega vt Zdravko Antonić, „Svedočenje Vase Čubrilovića o sarajevskom atentatu i svom tamnovanju 1914–1918”,