Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
href="#n211" type="note">211 Tsisleitaania parlament kujunes tuntud turismiatraktsiooniks, seda eriti talvel, kui Viini meelelahutuse otsijad täitsid külaliste rõdud pilgeni. Erinevalt linna teatritest ja ooperimajadest, märkis üks Berliini ajakirjanik pahaselt, oli sissepääs parlamendi istungitele vaba.212
Konfliktid rahvuslikul pinnal läksid nii ägedaks, et arvukad parlamentaarsed kriisid halvasid aastail 1912–1914 monarhia seadusandliku elu täielikult: Böömimaa maapäev oli 1913. aastaks juba nii tõrksaks muutunud, et Austria peaminister krahv Karl von Stürgkh saatis selle laiali ja pani selle asemel ametisse provintsi haldava keiserliku komisjoni. Tšehhide protestid selle sammu vastu surusid Tsisleitaania parlamendi märtsis 1914 põlvili. 16. märtsil saatis Stürgkh sellegi kogu laiali ja selle tegevus oli ikka veel peatatud, kui Austria-Ungari kuulutas juulis Serbiale sõja, nii et sõja puhkedes kehtis Tsisleitaanias sisuliselt valitsuse absoluutne võim. Olukord polnud palju parem Ungariski: 1912. aastal, pärast Zagrebis ja teistes lõunaslaavi linnades toimunud protestimeeleavaldusi ebapopulaarse asehalduri vastu saadeti Horvaatia maapäev laiali ja peatati põhiseadus; Budapestis aga sündis viimastel sõjaeelsetel aastatel parlamentaarne absolutism, mille peamine eesmärk oli kaitsta ungarlaste hegemooniat nii vähemusrahvusi esindava opositsiooni rünnakute kui ka valimisseaduse muutmist taotlevate nõudmiste eest.213
Niisugused silmatorkavad märgid riigi häiritud tegevusvõimest justkui toetavad seisukohta, et Austria-Ungari riigikord oli surmahaige ja selle kadumine poliitiliselt kaardilt oli kõigest aja küsimus: sellekohaste väidetega tulid välja vaenulikult häälestatud kaasaegsed, kes kinnitasid, et keisririigi katsed viimastel sõjaeelsetel aastatel oma terviklikkust kaitsta olevat olnud mõnes mõttes ebaseaduslikud.214 Tegelikult ei ulatunud Austria-Ungari poliitiliste rahutuste juured nii sügavale, kui pealtnäha tundus. Ajuti oli muidugi rahvustevahelisi konflikte – näiteks rahutused Ljubljanas 1908. aastal või perioodiliselt korduvad tšehhide ja sakslaste löömingud Prahas –, aga need ei olnud kunagi ligilähedaseltki võrreldavad selle vägivallaga, mida nähti toonases Vene keisririigis või siis 20. sajandil Belfastis. Mis puutub Tsisleitaania parlamendis toimuvasse, siis see oli krooniline haigus, mitte ajutine tervisehäire. Valitsuse tegevust oli alati võimalik ajutiselt jätkata vastavalt 1867. aastal vastu võetud põhiseaduse erakorralist olukorda käsitleva 14. paragrahvi alusel. Pealegi taandasid mõnedki poliitilised konfliktid üksteist mingil määral vastastikku. Sotsialistide, liberaalide, kirikutegelastest konservatiivide ja teiste poliitiliste rühmitiste konfliktid olid pärast 1907. aastat monarhia Austria-poolsele osale vaata et õnnistuseks, sest need ületasid rahvuslike leeride piire ja vähendasid seega rahvusluse kui poliitilise põhimõtte mainet. Tasakaalustada keerukat eriilmeliste jõudude kogumit ja säilitada töövõimeline enamus oli keerukas ülesanne, mis nõudis taktitunnet, paindlikkust ja strateegilist mõtlemist, aga kolme viimase enne 1914. aastat võimul olnud Austria peaministri Becki, Bienerthi ja Stürgkhi215 karjäär näitab – hoolimata aeg-ajalt süsteemi tabanud tõrgetest –, et see oli siiski võimalik.216
Habsburgide valdused tegid viimasel sõjaeelsel kümnendil läbi suure majandusarengu, millega kaasnes üldine jõukuse kasv: oluline erinevus võrreldes tolleaegse Osmanite riigiga, aga ka teise klassikalise näitega kokkuvarisevast riigist, nimelt 1980. aastate Nõukogude Liiduga. Vaba turg ja konkurents kogu keisririigi suure tolliliidu ulatuses stimuleeris tehnikaalast progressi ja uute toodete kasutuselevõttu. Üksnes kaksikmonarhia suurus ja mitmekesisus tähendas seda, et uued vabrikud võisid toetuda juba olemasolevale koostööd tegevate tööstusettevõtete võrgustikule ja heale transpordisüsteemile ning kvaliteetset teenindust ja abistavaid teenuseid pakkuvale sektorile. Paraneva majanduse mõju oli iseäranis hästi näha Ungari kuningriigis. 1840. aastal oli Ungari tõeline Austria keisririigi viljaait: 90 protsenti selle ekspordist Austriasse moodustasid põllumajandussaadused. Aastaiks 1909–1913 oli Ungari tööstuse eksport kasvanud 44 protsenti, Austria-Böömimaa tööstuspiirkonna järjekindlalt kasvav nõudlus odavate toiduainete järele aga tagas, et Ungari põllumajandussektor oli parima tervise juures, sest Rumeenia, Venemaa ja Ameerika konkurentide eest kaitses seda Habsburgide ühisturg.217 Enamik majandusajaloolasi on arvamusel, et kogu keisririik tervikuna tegi aastail 1887–1913 läbi tööstusrevolutsiooni, ehk algas uus iseseisev tõus koos tavapäraste laienemisega kaasnevate näitajatega: malmi tarbimine suurenes aastail 1881–1911 neli korda, raudteede pikkus kasvas aastail 1870–1900 samuti neli korda, väikelaste suremus vähenes, algharidust illustreerivad arvud aga olid paremad kui Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja Venemaal.218 Viimastel aastatel enne sõda oli Austria-Ungari, ja eriti Ungari (keskmine kasv 4,8 protsenti aastas), majanduskasv üks kiiremaid Euroopas.219
Isegi niisugune kriitiliselt meelestatud vaatleja, nagu pikka aega Viinis elanud Times’i kirjasaatja Henry Wickham Steed tunnistas 1913. aastal, et „rahvustevaheline võitlus Austrias” tähendab peamiselt konkurentsi klientuuri pärast olemasolevas süsteemis:
Keeltevahelise võitluse tuum seisneb selles, et see on võitlus bürokraatliku mõjuvõimu pärast. Tšehhide, russiinide, sloveenide ja itaallaste nõudmised avada uusi ülikoole ja keskkoole, millele aga seisavad vastu sakslased, poolakad või teised rahvused, tähendavad samuti nõudmist panna käiku uus masinavärk, mis laseks välja potentsiaalseid ametnikke, keda mõjukad parlamendiparteid võiks edaspidi edutada olulistele ametikohtadele bürokraatiamasinas.220
Pealegi oli täheldatav aeglane, aga vaieldamatu suund üha järeleandlikumale poliitikale rahvaste õiguste asjus (vähemalt Tsisleitaanias). Kõikide Tsisleitaania rahvuste ja keelte võrdsuse tagas ametlikult 1867. aasta põhiseadus, kusjuures moodustati spetsiaalne kogu, mis pidi pretsedentidele toetudes lahendama probleemid, mida Austria-Ungari kompromissi autorid polnud ette näinud, näiteks Böömimaa saksakeelsete alade tšehhi vähemuse keele kaitse. Kogu keisririigi olemasolu viimasel aastal püüdsid Tsisleitaania võimud kohandada süsteemi vastavaks vähemusrahvuste nõudmistele. Galiitsia kompromiss, mille Galiitsia maapäev Lembergis (tänapäeval Lviv) 28. jaanuaril 1914 heaks kiitis, tagas näiteks laiendatud seadusandlikus kogus seni vähe esindatud russiinidele (ukrainlastele) kindla hulga kohti ja lubas kohe asutada ukrainakeelse ülikooli.221 Koguni Ungari valitsus ilmutas 1914. aasta algul, kui rahvusvaheline kliima halvenes, meelemuutuse märke. Horvaatia ja Slavoonia lõunaslaavlastele anti lubadus tühistada erakorralised seadused ja garanteerida ajakirjandusvabadus ning samas saadeti Transilvaaniasse sõnum, et Budapesti valitsus kavatseb tulla vastu ka selle piirkonna rumeenlastest enamuse paljudele nõudmistele. Mõte, et need meetmed võivad Habsburgide võimu rumeenlaste aladel oluliselt stabiliseerida, ajas Venemaa välisministri Sergei Sazonovi ärevile ja ta tegi jaanuaris 1914 tsaar Nikolai II-le ettepaneku teha samasuguseid järeleandmisi miljonitele poolakatele Venemaa lääneosas.222
Niimoodi üksikjuhtumite kaupa lahendatud spetsiifilised nõudmised andsid põhjust arvata, et lõpuks võidaksegi välja töötada ulatuslik garantiide süsteem, mis tagab rahvuslikud õigused kokku lepitud raamistike piirides.223 Ja oli ka märke, et valitsus on valmis paremini rahuldama regioonide materiaalseid nõudmisi.224 Seda kõike tegi muidugi valitsus, mitte Habsburgide aladel tegutsevad piiratud võimalustega parlamendid. Kõikvõimalikud koolide eestseisused, linnavolikogud, maakonnakomisjonid, linnapeade valimised ja muu niisugune tähendas, et riik puutub kodanikkonna eluga kokku lähemalt ja sisulisemalt kui parteid või seadusandlikud kogud.225 Tegu polnud (või vähemalt mitte eeskätt) mingi repressiivse riigiaparaadiga, vaid paindliku üksusega, mis tegeleb paljude igapäevaselt tähtsate asjadega ja vahendab arvukaid sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurialaseid huve.226 Habsburgide bürokraatia oli kallis ülal pidada:
Nende hulgas, kes käisid saadikute veiderdusi vaatamas, oli noor logard Adolf Hitler. Veebruarist 1908 kuni 1909. aasta suveni, kui tšehhide obstruktsioon oli haripunktis, viibis ta sageli külaliste rõdul. Hiljem võis ta väita et see kogemus ravis ta terveks nooruslikust vaimustusest parlamentaarse süsteemi vastu. Vt Hitler, „Mein Kampf”, lk 100.
Steven Beller,
Selle probleemi huvitavat käsitlust vt Arthur J. May, „R. W. Seton-Watson and British Anti-Hapsburg Sentiment”,
Enne Stürgkhi, 1911. aasta juunist novembrini oli peaministrer (ministerpresident) Paul Gautsch von Frankenthurn.
Väga head lühianalüüsi vt Lothar Höbelt, „Parliamentary Politics in a Multinational Setting: Late Imperial Austria”, CAS Working Papers in Austrian Studies Series, Working Paper 92–96; tema argumendid on üksikasjalikumalt sama autori kirjutises „Parteien und Fraktionen im Cisleithanischen Reichsrat”, väljaandes Adam Wandruszka ja Peter Urbanitsch (toim),
László Katus, „The Common Market of the Austro-Hungarian Monarchy”, väljaandes András Gerő (toim),
István Deák, „The Fall of Austria-Hungary: Peace, Stability, and Legitimacy”, väljaandes Geir Lundestad (toim),
György Köver, „The Economic Achievements of the Austro-Hungarian Monarchy. Scales and Speed”, väljaandes Gerő (toim),
Henry Wickham Steed,
John Leslie, „The Antecedents of Austria-Hungary’s War Aims. Policies and Policy-makers in Vienna and Budapest before and during 1914”, väljaandes Elisabeth Springer and Leopold Kammerhold (toim),
Kann,
Okey,
Wolfgang Pav, „Die dalmatinischen Abgeordneten im österreichischen Reichsrat nach der Wahlrechtsreform von 1907”, magistritöö teesid, Viini ülikool, 2007, lk 144, vt ka:
Selle tendentsi kohta vt John Deak, „The Incomplete State in an Age of Total War. Or: The Habsburg Monarchy and the First World War as a Historiographical Problem”, avaldamata käsikiri, Notre Dame’i ülikool, 2011; John Deak tutvustas selle dokumendi versiooni Cambridge’i Euroopa nüüdisajaloo seminaril 2011. aastal, olen talle äärmiselt tänulik, et ta andis minu käsutusse avaldamiseelse täieliku käsikirja.
Maureen Healy,