Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
irredentism tõusis Viini hinnangutel suhetes Belgradiga kesksele kohale. Ametlikud instruktsioonid, mille 1907. aasta suvel koostas välisminister krahv Alois von Aehrenthal uuele Austria esindajale Serbias, kajastavad hästi seda, kuidas kahe riigi suhted on kuninga mõrvamisest saadik halvenenud. Kuningas Milani ajal, tuletab Aehrenthal meelde, oli Serbia kuningavõim küllalt tugev, et seista vastu mistahes „bosnialaste avalikule agitatsioonile”, aga 1903. aasta juulisündmustest alates muutus kõik. Asi polnud üksnes selles, et kuningas Petar oli poliitiliselt liiga nõrk, olemaks vääriline vastane šovinistlikele natsionalistidele, vaid pigem asjaolus, et kuningas ise püüdis rahvuslikke liikumisi ära kasutades oma positsiooni tugevdada. Uue Austria saadiku Belgradis üheks „tähtsamaks ülesandeks” sai seetõttu hoolikalt jälgida ja analüüsida Serbia rahvuslaste tegevust. Sobiva võimaluse avanedes pidi saadik teavitama ka kuningas Petarit ja peaminister Pašićit, et ta on täiesti kursis Pan-Serbia rahvuslaste tegevuse ulatuse ja iseloomuga; Belgradi juhtidele ei pidanud jääma vähimatki kahtlust, et Austria-Ungari hindab Bosnia ja Hertsegoviina okupatsiooni „lõplikuna”. Eelkõige ei tohtinud saadik aga rahulduda tavapäraste ametlike eitustega:
On ootuspärane, et nad reageerivad teie heatahtlikele hoiatustele igipõlise klišeega, millega Serbia poliitikud tulevad alati välja, kui heita neile vis-à-vis ette nende salamahhinatsioone okupeeritud provintsides: „Serbia valitsus püüab säilitada korrektseid ja laitmatuid suhteid, aga tal pole võimalik ära keelata rahva arvamusi, mis nõuavad tegusid jne jne.”266
Aehrenthali ametlik instruktsioon kajastab kõiki Viini tähtsamaid hoiakuid Belgradi suhtes: usku Serbia natsionalismi igipõlisesse jõusse, juhtivate riigimeeste täielikku umbusaldamist ja üha süvenevat kartust Bosnia tuleviku pärast, mida varjati kõrgilt ja kõigutamatult üleoleva hoiakuga.
Seega oli näitelava Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimiseks 1908. aastal valmis. Ei Austrias ega ka teiste suurriikide saatkondades polnud kunagi vähimatki kahtlust, et Viin peab 1878. aastal alanud okupatsiooni lõplikuks. Ühes 1881. aastal uuendatud Kolmekeisriliidu salastatud punktis nimetatakse Austria-Ungari „õigust annekteerida need provintsid mistahes hetkel, mida peetakse sobivaks” ja seda korratakse aeg-ajalt Austria-Venemaa diplomaatilistes lepetes. Venemaa ei olnud selle vastu ka põhimõtteliselt, ehkki Peterburi jättis endale õiguse esitada oma tingimusi, kui niisugune staatuse muutus toimub. Ametliku annekteerimisega kaasnevad Austria-Ungarile soodsad asjaolud olid päevselged. Sellega kõrvaldatakse igasugused kahtlused provintside tuleviku kohta ja sellega oli mõnevõrra kiire, sest Berliini kongressil saadud okupeerimisõigus pidi lõppema 1908. aastal. See võimaldaks integreerida Bosnia ja Hertsegoviina täielikumalt kogu keisririigi poliitilisse süsteemi, kutsudes näiteks ellu provintsi parlamendi. Sellega loodeti saavutada stabiilsemat keskkonda siseinvesteeringuteks. Mis veelgi tähtsam, sellega antakse Belgradile (ning Bosnias ja Hertsegoviinas elavatele serblastele) signaal Austria-Ungari võimu püsivusest sellel alal ning see pidi vähemalt teoreetiliselt kõrvaldama ühe motiivi edaspidiseks agitatsiooniks.
Aehrenthalil, kes sai välisministriks oktoobris 1906, oli teisigi põhjusi kiirustada. Kuni sajandivahetuseni oli ta olnud kindel kaksikmonarhia süsteemi pooldaja. Tema usk Austria-Ungari kompromissi oli löönud aga kõikuma 1905. aastal, kui Austria ja Ungari poliitilise eliidi vahel puhkes äge võitlus ühiste relvajõudude juhtimise pärast. 1907. aastaks eelistas ta lahendada monarhia probleeme juba kolmepoolselt: lisaks kahele tooniandvale võimukeskusele pidi tekkima veel kolmas üksus, mis hõlmaks lõunaslaavlasi (eelkõige horvaate, sloveene ja serblasi). See programm leidis märkimisväärset poolehoidu lõunaslaavi eliidi ja eriti horvaatide hulgas, kellele ei meeldinud olla killustatud Tsisleitaania, Ungari kuningriigi ja Budapestile alluva Horvaatia-Slavoonia provintsi vahel. Ainult siis, kui Bosnia ja Hertsegoviina on täielikult keisririigiga liidetud, oleks võimalik see viimaks sulandada reformitud kolmikmonarhia struktuuri. Ja see omakorda – niisugune oli Aehrenthali siiras lootus – oleks siseriiklikult vastukaaluks Belgradi lõhestustegevusele. Serbiast saaks lihtsalt keisririigi koosseisus oleva suure lõunaslaavlaste ala, kus tooniandev osa on horvaatidel, väike äraraiutud jäse, rääkimata juba lootusest olla Balkani lõunaslaavlaste Piemonte.267
Anneksiooni lõplikuks ajendiks sai noortürklaste ülestõus, mis puhkes Osmanite võimu all olevas Makedoonias 1908. aasta suvel. Noortürklased sundisid Konstantinoopoli sultanit kuulutama välja põhiseadust ja asutama parlamenti. Nad kavatsesid korraldada Osmanite riigi põhjaliku reformi. Liikusid jutud, et uued Türgi juhid kuulutavad kogu Osmanite riigis, kaasa arvatud Austria-Ungari okupatsiooni all olevad alad, kus praegu polnud veel mingeid esindusorganeid, peagi välja üldvalimised. Mis siis, kui uus Türgi valitsus, mille legitiimsust ja enesekindlust revolutsioon oluliselt tõstis, hakkab kaotatud lääneosa tagasi nõudma ja sealseid elanikke meelitama lubadusega reformida põhiseadus?268 Lootes tekkinud ebamäärasest olukorrast kasu lõigata, sündis Bosnias muslimite ja serblaste olupoliitiline koalitsioon, mis taotles autonoomiat Türgi võimu all.269 Nüüd oldigi silmitsi ohuga, et provintsis kujunenud rahvuslik allianss võib ühendada jõud türklastega ja austerlased välja tõrjuda.
Et niisuguseid komplikatsioone ennetada, asus Aehrenthal kiiresti tegema ettevalmistusi anneksiooniks. Valitsemisõigus loodeti Osmanitelt välja osta kopsaka hüvitisega. Palju olulisemad olid siin venelased, kelle nõusolekust sõltus kogu projekt. Aehrenthal uskus kindlalt, et head suhted Venemaaga on tähtsad: Austria suursaadikuna Peterburis aastail 1899–1906 oli ta aidanud Austria ja Venemaa häid suhteid kindlustada. Jõuda kokkuleppele Venemaa välisministri Aleksandr Izvolskiga oli kerge. Venelastel polnud vastuväiteid, et Austria-Ungari roll Bosnias ja Hertsegoviinas ametlikult muutub, kui Peterburi saab midagi vastutasuks. Izvolski oligi tsaar Nikolai II toetusel mees, kes tegi ettepaneku, et tasuks Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise eest aitab Austria Venemaal saada paremat juurdepääsu Türgi väinadele. 16. septembril 1908 leppisid Izvolski ja Aehrenthal Austria-Ungari suursaadikule Peterburis Leopold von Berchtoldile kuuluvas Buchlau lossis Määrimaal kokku tehingu tingimustes. Seetõttu sündiski 1908. aasta anneksioon mõnes mõttes Austria-Venemaa Balkani leppimuse vaimust. Mõttevahetus arenes niikuinii üksmeele õhkkonnas, sest Izvolskil ja Aehrenthalil oli põhiliselt sama eesmärk: soodsamad asjaolud, mida oli võimalik saavutada salaläbirääkimistel Osmanite riigi arvel ja Berliini traktaadi kiuste.270
Nendest ettevalmistustest hoolimata vallandas Aehrenthali teade 5. oktoobril 1908 toimunud liidendamisest Euroopas suure kriisi. Izvolski eitas, et ta on jõudnud Aehrenthaliga mingilegi kokkuleppele. Edaspidi ta koguni eitas, et teda on Aehrenthali kavatsustest ette teavitatud, ja nõudis, et kokku tuleks kutsuda rahvusvaheline konverents arutamaks Bosnia ja Hertsegoviina staatust.271 Kriis venis mitmele kuule, kui Serbia, Venemaa ja Austria hakkasid välja kuulutama mobilisatsioone ja vastumobilisatsioone ning Aehrenthal põikles kõrvale Izvolski konverentsiüleskutsetest, mida Buchlau kokkulepe ette ei näinud. Probleem lahenes alles 1909. aasta märtsis nn Peterburi noodiga, milles sakslased nõudsid, et venelased viimaks tunnustaks anneksiooni, ja kehutasid Serbiat tegema sedasama. Kui nad seda ei tee, hoiatas kantsler Bülow, siis arenevad asjad „edasi omasoodu”. Niisugune sõnastus vihjas mitte üksnes Austria võimalikule sõjale Serbia vastu, vaid – mis veelgi tähtsam – võimalusele, et sakslased avalikustavad dokumendid, mis tõestavad Izvolski osaluse esialgses anneksioonitehingus. Izvolski andis otsekohe järele.
Aehrenthalile on traditsiooniliselt langenud lõviosa vastutusest anneksioonikriisi eest. Kas see on õiglane? Muidugi jäi Austria välisministri manöövritel puudu diplomaatilisest läbipaistvusest. Tema eelistas tegutseda vana diplomaatia vahendeid kasutades: pigem usalduslikud kohtumised, vastastikused lubadused ja salajased kahepoolsed kokkulepped, mitte aga katsed lahendada liidendamisprobleemi rahvusvahelise konverentsiga kõikide Berliini kongressi traktaadile allakirjutanute osavõtul. Nii salamisi asju korraldades andis Aehrenthal Izvolskile hea võimaluse väita, et libe Austria minister on temale ja muidugi ka Venemaale puru silma ajanud. Siiski on küllalt tõendeid, et kriis võttis selle suuna, mille ta võttis, just seetõttu, et Izvolski valetas ohjeldamatult päästmaks oma töökohta
„Konzept der Instruktion für Forgách anlässlich seines Amtsantrittes in Belgrad”, Viin, 6. juuli 1907, väljaandes Solomon Wank (toim),
Solomon Wank, „Aehrenthal’s Programme for the Constitutional Transformation of the Habsburg Monarchy: Three Secret Memoires”,
Anneksiooni tagamaade kohta vt Bernadotte E. Schmitt,
Okey,
Holger Afflerbach,
N. Shebeko,