Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
olevat ta esialgu olnud täiesti rahulik, kui kuulis 8. oktoobril 1908 Pariisis liidendamisuudist. Alles paar päeva hiljem Londonis, kui britid ei ilmutanud erilist koostöövalmidust ja ta sai aimu Peterburi ajakirjanduse reageeringutest, taipas ta oma viga, sattus paanikasse ja hakkas etendama Aehrenthali ohvrit.272
Ükskõik mis head ja vead Aehrenthali poliitikal olid, igatahes sai Bosnia liidendamise kriisist Balkani geopoliitika pöördepunkt. See hävitas kõik, mis oli veel järel Austria ja Venemaa valmisolekust teha Balkani küsimuste lahendamisel koostööd, sest sellest ajast alates olnuks juba palju raskem ohjeldada Balkani riikide omavahelistest konfliktidest sündinud negatiivset energiat. Seetõttu eemaldus Austriast ka selle naaber ja liitlane Itaalia kuningriik. Kahe riigi suhetes oli juba ammu olnud varjatud pingeid – itaalia vähemuse õigused Dalmaatsias ja Horvaatias-Slavoonias ning poliitiline võim Aadria merel olid kaks peamist tüliõuna –, aga liidendamiskriis õhutas tagant Itaalia kompensatsiooninõudeid ja läitis itaallaste pahameele veelgi heledama leegiga loitma. Viimastel aastatel enne sõda oli üha raskem ühitada Itaalia ja Austria eesmärke Balkani poolsaare Aadria mere rannikul.273 Sakslased esialgu anneksiooniprobleemi ei sekkunud, aga asusid peagi energiliselt Austria-Ungarit toetama, mis samuti oli kaksipidise mõjuga areng. Ootuspäraselt aitas see veenda Venemaad, et ta ei üritaks lõigata anneksioonikriisist rohkem kasu, aga pikemas perspektiivis kinnitas see nii Peterburi kui ka Londoni arvamust, et Austria on Berliini satelliit, ja sellel arusaamal oli oma ohtlik osa 1914. aasta kriisis.
Venemaad mõjutas kriis iseäranis palju ja kaua. Kaotatud sõda Jaapanile aastail 1904–1905 tõmbas kriipsu lähema tuleviku laienemisväljavaadetele Kaug-Idas. Inglise-Vene kokkuleppega, millele 31. augustil 1907 kirjutasid alla Izvolski ja Briti suursaadik Sir Arthur Nicolson, olid määratletud Venemaa mõjupiirid Pärsias, Afganistanis ja Tiibetis. Balkani maad jäid (selleks ajaks) ainsaks piirkonnaks, kus Venemaa sai veel ajada poliitikat, millega näidata oma imperialistlikku jõudu.274 Üldsuse tugevad emotsioonid olid seotud Venemaa kui väiksemate slaavi rahvaste kaitsja rolliga, poliitikaelu määravate tegelaste mõtteid köitis aga üha rohkem küsimus, kuidas pääseda läbi Türgi väinadest. Izvolski tegevusest eksiteele viidud ja rahva šovinistlikest emotsioonidest mõjutatud Venemaa valitsus ja avalik arvamus tõlgendasid anneksiooni kui kahe riigi teineteist arvestanud suhete jõhkrat reetmist, andestamatut alandamist ja vastuvõetamatut provokatsiooni eluliselt tähtsate huvide valdkonnas. Bosnia kriisile järgnenud aastatel alustasid venelased mahukat sõjaliste investeeringute programmi, mis päästis Euroopas valla võidurelvastumise laine.275 Oli teisigi märke Venemaa poliitika suurenenud huvist Serbia vastu. 1909. aasta sügisel saatis Venemaa välisministeerium oma suursaatkonda Belgradis tööle Nikolai Hartwigi, kes oli „tõeline fanaatik vanade slavofiilide traditsioonide vaimus”. Kohale saabunud, asus energiline ja intelligentne Hartwig tões ja meeles tööle, et Belgrad püüaks end suhetes Viiniga rohkem maksma panna. Õigupoolest pingutas ta selles suunas nii kõvasti, et jõudis mõnikord oma Peterburi ülemuste juhtnööridest ettegi.276
VALED JA VÕLTSINGUD
Liidendamiskriis mürgitas edaspidigi Viini ja Belgradi suhteid. Nagu oli nii sageli varemgi juhtunud, teravdas olukorda veelgi kaksikmonarhia sisepoliitiline olukord. Mitu aastat olid Austria-Ungari võimud jälginud Ungarile alluva Horvaatia-Slavoonia pealinnas Agramis (tänapäeval Zagreb) istungeid pidanud Horvaatia maapäeval 1905. aastal tekkinud serblaste ja horvaatide koalitsiooni ehk fraktsiooni tegevust. Pärast maapäeva valimisi 1906. aastal saavutas koalitsioon kontrolli Agrami administratsiooni üle, võttis omaks keisririigi lõunaslaavi rahvaid ühendava liidu ehk Jugoslaavia idee ning pidas Ungari võimudega pikka võitlust niisuguse hella probleemi üle nagu nõudmine, et kõik riigiraudtee töötajad peavad oskama ungari keelt. Selles kõiges polnud midagi iseäranis ebaharilikku, austerlastele tegi aga muret just kahtlus, et osa või kõik koalitsiooni saadikud võivad ühtlasi tegutseda ka Belgradi viienda kolonnina.277
1908.–1909. aasta kriisi ajal saavutasid need kartused paranoia ulatuse. Märtsis 1909, just siis kui Venemaa oli Bosnia pärast tekkinud vastasseisus tagasi tõmbumas, alustas Habsburgide valitsus hämmastavalt kohatut õigusrünnakut serblaste ja horvaatide koalitsiooni vastu, esitades viiekümne kolmele peamiselt serblasest aktivistile süüdistuse riigireetmises eesmärgiga eraldada lõunaslaavi alad Austria-Ungarist ja liita need Serbiaga. Umbes samal ajal avaldas Viini ajaloolane ja kirjanik doktor Heinrich Friedjung ajalehes Neue Freie Presse artikli, milles süüdistab koalitsiooni kolme silmapaistvat poliitikut raha saamises Belgradist, et nad arendaks selle eest reetlikku tegevust Serbia kuningriigi huvides. Friedjung väitis end olevat näinud valitsuse salajasi dokumente, mis kinnitavat vaieldamatult nende süüdistuste paikapidavust.
Kohtuprotsess Agramis venis 3. märtsist 5. novembrini 1909 ja kujunes valitsusele kiiresti täielikuks avalike suhete alaseks läbikukkumiseks. Kohus kuulas ära 276 süüdistuse tunnistajat, aga mitte ühtegi kaitse tunnistajat. Kõik kolmkümmend üks Agramis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust tühistati hiljem Viini apellatsioonikohtus. Samal ajal paljastas rida protsesse Friedjungi ja ajalehe Reichspost toimetaja üle (viimane oli Friedjungi süüdistused ka oma lehes ära trükkinud) uusi piinlikke manipulatsioone. Niinimetatud salajased dokumendid, millele tubli doktor oli rajanud oma süüdistused, osutusid võltsinguks, mille oli Austria esindusse toonud kahtlase mainega Serbia topeltagent, Viini välisministeerium omakorda sokutas need aga Friedjungi kätte. Õnnetu Friedjung, kelle laitmatut ajaloolasemainet oli häbitult ära kasutatud, palus vabandust ja võttis oma süüdistused tagasi. Aga väsimatu tšehhi rahvuslane ja kohtualuste kaitsja Tomás Masaryk ajas asja kõige kõrgemal tasemel edasi ning otsis nii lähemalt kui ka kaugemalt (sealhulgas ka Belgradist) uusi asitõendeid ja väitis mitmel avalikul foorumil, et Austria suursaadik Belgradis on krahv Aehrenthali käsul need võltsingud hankinud.278
On ülimalt vähetõenäoline, et Viini võimud olid algusest peale teadlikud, nagu poleks dokumendid autentsed. Kergeusklikkuse üks põhjusi oli arvatavasti ka paranoia; austerlased lihtsalt kaldusid uskuma seda, mida nad kartsid. Paraku jäid Agrami ja Friedjungi protsessid kauaks Viini ja Belgradi suhteid varjutama. Eriti ebameeldiv oli asjaolu, et peagi tõusis skandaali keskmesse Austria esindaja Serbias, krahv Johann Forgách von Ghymes und Gács, millel omakorda oli kaugeleulatuv mõju kahe riigi diplomaatilistele suhetele. Kogu 1910. ja 1911. aasta jooksul tõi Masaryki kampaania päevavalgele üha uusi ja piinlikke paljastusi austerlaste sõnamurdlikkuse kohta (mitte kõik nendest ei vastanud tõele). Serbia ajakirjandus rõõmustas ja juba kõlasid valjuhäälsed nõudmised kutsuda Forgách Belgradist tagasi.279 Forgách aga, kes juba ammu ei näinud oma ametikohas midagi meeldivat, eitas (ja tõenäoliselt õigustatult) tarmukalt kõiki süüdistusi ning Aehrenthalil, keda ennast samuti rünnati, oli raske kriitika alla jäänud saadikut tagasi kutsuda, sest see võis jätta mulje, nagu tunnistaks Viin, et Austria võimud on teadlikult avalikkust petnud. „Minu olukord pole meeldiv,” kirjutas Forgách erakirjas Viini välisministeeriumi osakonnajuhatajale novembris 1910, „aga ma elan Belgradi ajalehtede tõstetud tormi üle – nagu olen elanud üle palju muudki –, eeldusel, et siinne valitsus käitub vähemalt osaliseltki väärikalt.”280
Forgáchit pahandas eriti Serbia kõrgete riigiametnike – kelle hulgas oli ka välisministeeriumi osakonnajuhataja Miroslav Spalajković – jätkuv rakendamine tema mustamise kampaanias. Spalajković hankis Masarykile tõendeid Austria valitsuse vastu ning serblaste ja horvaatide koalitsioon kutsus ta koguni Friedjungi protsessile eksperttunnistajaks. Aidanud hävitada võltsitud dokumentide usaldusväärsust, astus Spalajković järgmise sammu ja väitis, et Forgách on need esitanud teadlikult, lootes fabritseerida süüdistust serblaste ja horvaatide koalitsioonile. Talvel 1910–1911 kandis Hollandi saadik Belgradis Vredenburch ette, et Spalajković levitab diplomaatide hulgas endiselt kuulujutte Austria esindaja kohta.281 Asja tegi hullemaks
Harold Nicolson,
Theodor von Sosnosky,
W. M. Carlgren,
David Stevenson,
Paul Miliukov,
G. Schödl,
Tomas G. Masaryk,
Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 9. november 1910, ÖUAP, 3. kd, dokument 2296, lk 40; Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 13. november 1910, samas, dokument 2309, lk 49; Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 15. november 1910, samas, dokument 2316, lk 56–58; Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 22. november 1910, samas, dokument 2323, lk 64–66.
Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 26. november 1910, samas, dokument 2329, lk 72–74.
Forgách Macchiole, Belgrad, 17. jaanuar 1911, samas, dokument 2413, lk 146.