Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

      Kindlasti polnud Bosnias ja Hertsegoviinas kõik hea ja ilus. Habsburgide valitsus surus otsustavalt maha kõik, mis lõhnas natsionalistliku ohu järele keisririigile, tehes seda sageli karmi ja valimatu käega. 1913. aastal tühistas Bosnia ja Hertsegoviina sõjaväelasest asehaldur Oskar Potiorek suure osa Bosnia 1910. aastal vastu võetud põhiseadusest, tugevdas valitsuse kontrolli koolisüsteemi üle, keelas Serbia ajalehtede levitamise ja sulges hulga Bosnia serblaste kultuuriorganisatsioone, ehkki tuleb öelda, et seda tehti vastuseks Serbia ultranatsionalistlike sõjaväelaste aktiviseerunud tegevusele.246 Veel üks pahameelt põhjustav tegur oli teisel pool piiri Horvaatias-Slavoonias ja Vojvodinas Budapesti võimu all ja nende võimalusi kitsendavate Ungari valimisseaduste oludes elavate serblaste poliitiline olukord. Kokkuvõttes aga valitses Austria oma alasid siiski suhteliselt ausalt ja korralikult, arvestades pragmaatiliselt ka provintside rahvusrühmade erinevaid traditsioone. Theodore Roosevelt ei olnud tõest kuigi kaugel, kui ta kahe kõrge Austria poliitiku külaskäigu ajal Valgesse Majja juunis 1904 märkis, et Habsburgide monarhia „mõistab, kuidas kohelda oma riigis eri rahvaid ja religioone võrdsel alusel ning kuidas niiviisi saavutada suurt edu”; ning lisas vahest pisut õnnetult end uskuvat, et loodetavasti võtavad USA võimud Filipiinidel Austria eeskujust mõndagi õppust.247 Samuti jättis külalistele sügava mulje Habsburgide valitsuse õiglane asjaajamine: tooni andis etno-religioossete rühmade „vastastikune austus ja sallivus”, nagu märkis 1902. aastal üks Ameerika ajakirjanik; kohtud „tegutsesid targalt ja ausalt” ning „õiguskaitse [oli] tagatud igale kodanikule, sõltumata tema usust või positsioonist ühiskonnas”.248

      Hinnates Austria-Ungari keisririigi seisundit ja väljavaateid Esimese maailmasõja eelõhtul, satume silmitsi ajalise perspektiivi probleemiga. Keisririigi kokkuvarisemine sõja ja 1918. aastal seda tabanud kaotuse mõjul vajutas oma pitseri tagantjärele tehtud käsitlustele Habsburgide valdustest, varjutades pilti ennetega peatsest ja vältimatust allakäigust. Hea näide on siin Tšehhi rahvusliku liikumise tegelane Edvard Beneš. Esimese maailmasõja ajal algatas Beneš tšehhide iseseisvusmeelse põrandaaluse liikumise ja 1918. aastal oli ta uue Tšehhoslovakkia rahvusriigi üks asutajaid. Oma 1908. aastal avaldatud uuringus „Austria probleem ja Tšehhi küsimus” väljendab ta aga kindlat usku Habsburgide liitriigi tulevikku. „On räägitud Austria lagunemisest. Mina ei usu seda üldse. Austria rahvaid ühendavad ajaloolised ja majanduslikud sidemed on liiga tugevad, et niisugune asi võiks juhtuda.”249 Eriti tähelepanuväärne näide on siinkohal mõnd aega Times’i kirjasaatjana (hiljem toimetajana) tegutsenud Henry Wickham Steed. 1954. aastal väidab Steed kirjas väljaandele Times Literary Supplement, et lahkudes 1913. aastal Austria-Ungari keisririigist, „oli mul tunne, nagu põgeneksin hukule määratud laevalt”. Tema sõnad kinnitavad toonast laialt levinud arvamust. 1913. aastal aga nägi ta asju hoopis teisiti. Kuigi Steed oli paljude Habsburgide valitsemistavade varjamatu kriitik, kirjutas ta nimetatud aastal, et pole suutnud kümme aastat „pidevalt jälgides ja kogemusi korjates” leida „ühtki küllaldast põhjust”, mispärast Habsburgide monarhial „ei peaks leiduma oma õigustatud kohta Euroopa kogukonnas”. „Selle sisemised kriisid,” teeb ta järelduse, „on sageli kasvukriisid ja mitte lagunemiskriisid.”250 Alles Esimese maailmasõja ajal sai Steedist Austria-Ungari tükeldamise propageerija ning Kesk-Euroopa sõjajärgse ümberkorraldamise tulihingeline kaitsja. Tšehhi rahvuslase Tomás Masaryki mälestuste „Maailmarevolutsioon” (Světová revoluce) 1927. aastal ilmunud ingliskeelse tõlke „The Making of a State” jaoks kirjutas Steed eessõna, kus kuulutab, et nimi „Austria” oli sünonüüm „kõigele sellele, mis suutis tappa rahva hinge, laostada selle mõningase materiaalse heaoluga, jätta selle ilma südametunnistuse ja mõtte vabadusest, õõnestada selle tublidust ja sihikindlust ning väärata see oma ideaalide otsingute teelt kõrvale”.251

      Samasugused seisukohtade muutused võisid toimuda ka vastupidises suunas. Ungari teadlane Oszkár Jászi – üks Habsburgide impeeriumi kõige tuntumaid asjatundjaid – oli dualistliku süsteemi äge kriitik. 1929. aastal lõpetas ta oma ambitsioonika uurimuse monarhia lagunemisest järeldusega, et „maailmasõda ei olnud põhjustatud paljude rahvaste suurest vihast ja umbusust, vaid oli tegelikult hoopis nende viimane väljendus”.252 Ja ometi asus Jászi, kes oli elanud 1919. aastast saadik Ameerikas eksiilis, 1949. aastal pärast järgmist maailmasõda ja õnnetusttoovat diktatuuri ning genotsiidi oma kodumaal täiesti teistsugusele seisukohale. Nagu ta kirjutab, oli vanas Habsburgide monarhias „seaduslikkus üsna hästi tagatud, üksikisiku vabadused olid ikka rohkem ja rohkem tunnustatud, poliitilisi õigusi laiendati jätkuvalt ja rahvusliku autonoomia põhimõtted tõusid üha enam ausse. Inimeste ja kaupade vaba juurdevool avaldasid oma soodsat mõju ka monarhia kõige kaugemates nurkades.”253 Kuigi rahvusliku sõltumatuse eufooria häälestas mõnegi kunagise Habsburgide kodaniku vana kaksikmonarhiat ründama, langesid teised, kes enne 1914. aastat olid selle ägedad hukkamõistjad, hiljem nostalgia ohvriks. 1939. aastal kirjutab Ungari kirjanik Mihály Babits monarhia kokkuvarisemist meenutades: „Nüüd me kahetseme küll kaotatut ja nutame taga seda, mida kunagi vihkasime. Oleme iseseisvad, aga rõõmustamise asemel üksnes väriseme.”254

      MALEMÄNGIJAD

      Pärast seda, kui austerlased tõrjuti 1859. aastal välja Itaaliast ja 1866. aastal Saksamaalt, tõusis Balkani piirkond parema puudumisel Austria-Ungari välispoliitika keskmesse. Kahjuks langes see geopoliitilise haarde ahenemine kokku rahutusmeeleolude kasvuga kogu Balkani poolsaarel. Täiendavat probleemi kujutas enesest Kagu-Euroopast kadunud Osmanite võim, mistõttu tekkis pingetsoon, kus ristusid kahe suurriigi strateegilised huvid.255 Nii Venemaa kui ka Austria-Ungari leidsid, et neil on ajalooline õigus Osmanite alt vabanenud alad endale allutada. Habsburgide dünastia oli traditsiooniliselt kaitsnud Euroopa idapiiri türklaste eest. Venelastesse oli panslavismi ideoloogia istutanud senisest suurema loomuliku huvi Balkani poolsaare pead tõstvate slaavi (ja iseäranis õigeusklike) rahvaste ja Peterburi keskvõimu sidemete vastu. Osmanite tagasitõmbumine tõstatas samuti küsimuse võimalikust kontrollist Türgi väinade üle, mis oli Venemaa poliitikakujundajate silmis väga suure strateegilise tähtsusega probleem. Samal ajal tulid oma vastuoluliste huvide ja eesmärkidega välja edasipüüdlikud uued Balkani riigid. Sellel rahutul territooriumil