Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
rohkem hoogu. Kuna riigiorganid ja mitteametlikud irredentistlikud ühendused olid nii kodumaal kui ka piiri taga omavahel tihedasti läbi põimunud, tegi see mõttetuks katsed viimaste tegevust piirata. Niisugused poliitilise kultuuri iseärasused tähendasid tugevat survet riigijuhtidele, aga need olid väga suureks koormaks ka suhetes Austria-Ungari keisririigiga. „Igaühel, kes ise pole serblane,” on mõnda aega Berliinis Serbia saadikuna töötanud Miloš Bogičević hiljem öelnud, „on raske leida teed erisuguste rahvuslike organisatsioonide vahel, sest kõigi nende eesmärk on teha teoks Suur-Serbia ideaal”.204 Niisugune kõnealuste liikumiste läbipaistmatus ja nende suhete ebamäärasus riigiasutustega tegi irredentismi ametlike ja mitteametlike vormide sasipuntra lahtiharutamise sisuliselt võimatuks isegi Belgradi olukorda hästi tundvale kogenud välisvaatlejale. Seegi osutus juulis 1914 tülikaks koormaks.
Nikola Pašići seisukohast pidid selle aasta suvel kuhjuvad raskused – rahanduslik ja sõjaline kurnatus pärast kaht rasket sõda, sõjaväelise putši oht äsja lisandunud aladel, suutmatus nurjata vandenõu võimsa ja halastamatu naabri vastu – tunduma lausa talumatud. Aga mees, kes pidi selle keerulise ja ebastabiilse ühiskonna juhtima läbi 1914. aasta 28. juuni sündmuste järel puhkenud kriisi, oli ise sealse poliitilise kultuuri sünnitis: salatsev, koguni salakaval ja ettevaatlik kuni täieliku tegevusetuseni. Nimetatud jooned oli Pašić omandanud, osaledes Serbia avalikus elus rohkem kui kolmekümne aasta jooksul. Need aitasid tal Belgradi tormilises poliitikaelus ellu jääda. Aga need olid ohtlikult sobimatud kriisiolukorda, mis haaras Serbia pärast seda, kui terroristid Sarajevos oma kavatsuse teoks tegid.
2. peatükk
Väärtusteta impeerium
KONFLIKT JA TASAKAAL
Kaks sõjalist katastroofi määrasid Habsburgide impeeriumi käekäigu selle olemasolu viimase poolsajandi jooksul. Solferino lahingus 1859. aastal saavutasid Prantsuse ja Piemonte väed võidu Austria 100 000-mehelise armee üle, avades sellega tee uuele Itaalia rahvusriigile. Königgrätzi all 1866. aastal purustasid preislased aga Austria 240 000-mehelise armee, mille tagajärjel impeerium jäeti kõrvale tekkivast Saksa rahvusriigist. Nende kahe vapustuse koosmõju muutis oluliselt elu Austria aladel.
Sõjalisest lüüasaamisest saadud šoki mõjul teisenes neoabsolutistlik Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. 1867. aastal tehtud kompromissi tulemusena jagati võim kahe tooniandva rahvuse, sakslaste (läänes) ja ungarlaste (idas) vahel. Tulemuseks oli ainulaadne riigikord, otsekui kahe rebuga muna, kus Ungari kuningriik ja Austria alad, mida sageli nimetati Tsisleitaaniaks (mis tähendab „maa teisel pool Leitha jõge”), elasid külg külje kõrval Habsburgide kaksikmonarhia poolläbipaistvas kestas. Mõlemal omaette osal oli oma parlament, aga polnud ühist peaministrit ega ühist valitsust. Ainult välissuhted, riigikaitse ja riigikaitsega seotud rahandusasjad allusid nn ühisministritele, kes vastutasid otse keisri ees. Keisririigi kui terviku huvidesse puutuvaid küsimusi ei saanud arutada parlamendi ühisistungil, sest see oleks jätnud mulje, nagu oleks Ungari kuningriik mingi suurema impeeriumilaadse üksuse alluv osa. Selle asemel vahetasid arvamusi nn delegatsioonid, ehk kumbagi parlamenti esindavad kolmekümneliikmelised saadikurühmad, mis kohtusid vaheldumisi Viinis ja Budapestis.
Dualistlikul kompromissil oli toona palju vastaseid ja on sellest ajast saadik olnud palju kriitikuid. Madjari äärmuslike rahvuslaste meelest tähendas see nende mahamüümist, mille tagajärjel ungarlased jäeti ilma täielikust rahvuslikust sõltumatusest, millele neil oli täielik õigus. Nii mõnigi väitis, et Austria ekspluateerib Ungari kuningriiki ikka veel nagu agraarkolooniat. Eriti palju pahameelt tekitas asjaolu, et Viin polnud nõus loobuma kontrollist relvajõudude üle ega soostunud eraldi ja võrdse Ungari armee loomisega: selle probleemi tõttu puhkenud põhiseaduslik kriis halvas 1905. aastal kogu keisririigi poliitikaelu.205 Teisalt väitsid Austria sakslased, et ungarlased elavad enamarenenud majandusega Austria alade arvel ja peaksid andma keisririigi jooksvatesse kuludesse suurema panuse. Konflikt oli juba süsteemi sisse programmeeritud, sest Austria-Ungari kompromiss nägi ette, et keisririigi kaks poolt peavad iga kümne aasta järel läbirääkimisi tolliliidu üle, mille alusel jagunesid nende vahel sissetulekud ja maksukoormus. Ungarlaste nõudmised suurenesid tolliliidu iga uuendamise puhul.206 Pealegi polnud Austria-Ungari kompromissil midagi pakkuda teiste rahvusvähemuste poliitilisele eliidile, kes seati sisuliselt kahe isandrahvuse eestkoste alla. Esimene Ungari peaminister pärast kompromissi sõlmimist Gyula Andrássy väljendas täpselt kokkuleppe olemust, kui ütles oma Austria ametivennale: „Vaadake teie oma slaavlaste järele ja küll meie vaatame omade järele.”207 Viimaseid sõjaeelseid kümnendeid iseloomustas keisririigi üheteistkümne ametliku rahvuse – sakslased, ungarlased, tšehhid, slovakid, sloveenid, horvaadid, serblased, rumeenlased, russiinid (ruteenid), poolakad ja itaallased – üha ägenev võitlus oma rahvuslike õiguste eest.
Keisririigi kaks osa reageerisid sellele võitlusele erinevalt. Ungarlased püüdsid rahvusprobleemide puhul käituda peamiselt niiviisi, et tegid näo, nagu poleks neid olemaski. Valimisõigusega kodanikke oli kõigest 6 protsenti kuningriigi rahvastikust, sest valimisõigus oli seotud varandusliku tsensusega, mis eelistas ungarlasi, kes moodustasid suurema osa jõukamast kihist. Tagajärg oli, et ehkki ungarlastest saadikud esindasid kõigest 48,1 protsenti kogu elanikkonnast, said nad endale üle 90 protsendi saadikukohtadest. Transilvaania 3 miljonit rumeenlast, suurim kuningriigi vähemusrahvus (15,4 protsenti elanikkonnast), sai aga rohkem kui 400-kohalises parlamendis kõigest viis kohta.208 Pealegi alustas Ungari valitsus 1870. aastate lõpul agressiivset nn madjariseerimise kampaaniat. Haridusseadus kohustas ungari keelt kasutama kõikides riiklikes ja kiriklikes koolides ning isegi lasteaedades. Õpetajatelt nõuti ladusat ungari keele oskust ja nad võidi vallandada, kui leiti olevat „[Ungari] riigile vaenulikud”. Keeleliste õiguste piiramist rõhutasid veel rohkem karmid meetmed, mida rakendati rahvusvähemuste aktivistide vastu.209 Vojvodina serblased kuningriigi lõunaosas, slovakid põhjapoolsetes maakondades ja rumeenlased Transilvaania suurvürstkonnas210 püüdsid rahvusvähemuste huvides koostööd teha, aga see ei andnud erilisi tulemusi, sest neil oli kokku liiga vähe saadikuid.
Tsisleitaanias seevastu jändasid üksteisele järgnevad valitsused lõputult vähemusrahvuste nõudmistele vastava süsteemi kallal. 1882. ja 1907. aasta valimisreformid (kui kehtestati sisuliselt üldine valimisõigus meestele) ühtlustasid mõnevõrra poliitilist mänguväljakut. Paraku need demokraatlikud meetmed üksnes suurendasid rahvuslike konfliktide võimalust, seda iseäranis eriti tundlikus küsimuses, missugust keelt tuleb kasutada koolides, kohtutes ja riigiasutustes.
Kõige rohkem tõusid eri rahvuste huvidest põhjustatud hõõrumised esile just Tsisleitaania parlamendis, mis tuli 1883. aastal kokku kaunis uusklassitsistlikus hoones Viini Ringstrassel. Selles 516-kohalises Euroopa suurimas seadusandlikus kogus põimus üldtuntud parteipoliitiline ideoloogiliselt kirju pilt rahvuslikke huve esindavate kõikvõimalike rühmitiste segapudruga. Rohkem kui kolmekümne pärast 1907. aasta valimisi parlamenti pääsenud partei esindajate hulgas oli näiteks 28 tšehhi agraarparteilast, 18 noortšehhi (rahvusradikaali), 17 tšehhi konservatiivi, 7 vanatšehhi (mõõdukat rahvuslast), 2 saadikut tšehhi progressiivsest parteist (realistliku suuna esindajat), üks nn metsik (sõltumatu) ja 9 tšehhi rahvussotsialisti. Poolakad, sakslased, itaallased ning koguni sloveenid ja russiinid olid ideoloogiliste eelistuste alusel samuti lõhenenud.
Kuna Tsisleitaanias (erinevalt Ungarist) ei olnud ühtki ametlikku keelt, ei olnud ka parlamendi töös ühtset ametlikku keelt. Lubatud oli rääkida nii saksa, tšehhi, poola, russiini, horvaadi, serbia, sloveeni, itaalia, rumeenia kui ka vene keeles. Ei olnud aga ühtki tõlki ega mingeid vahendeid, et salvestada või vahendada kõnesid, mis polnud saksa keeles, kui just kõnealune saadik ise ei esitanud parlamendile oma kõne tõlgitud teksti. Nii oli isegi kõige tähtsusetumate fraktsioonide saadikutel võimalik neile vastumeelseid initsiatiive blokeerida, pidades pikki kõnesid keeles, millest ainult käputäis nende kolleege aru sai. Kas nad
Bogičević,
Norman Stone, „Constitutional Crises in Hungary, 1903–1906”,
A. Murad,
Tsit väljaandes Alan Sked,
Samuel R. Williamson,
Sked,
aastal oli Transilvaania suurvürstkond kaotatud ja piirkond muudetud Ungari kroonimaaks.