Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
olukorra, kus asjade senise seisu puhul olid endastmõistetavad ohud kontrolli all.256 1881. aastal uuendatud Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa Kolmekeisriliidu lepingus lubab Venemaa austada Austria-Ungari okupatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, mille aluseks oli 1878. aasta Berliini kongressi traktaat, samuti nõustusid kolm allakirjutanut arvestama üksteise „huvidega Balkani poolsaarel”.257 Edaspidised Austria-Venemaa kokkulepped 1897. ja 1903. aastast kinnitasid veelgi ühist püüdu säilitada Balkanil status quo.
Balkani-poliitika keerukus seisnes paraku selles, et rivaalitsevate suurriikide head omavahelised suhted ei taganud veel piirkonnas täielikku rahu. Maha rahustada ja taltsutada oli vaja väiksemadki tegijad. Ja Viini seisukohalt oli nendest kõige tähtsam Serbia kuningriik. Austrofiilist Milan Obrenovići pika valitsemisaja jooksul jäi Serbia Viini ettevõtmistes sõnakuulelikuks partneriks, kes leppis keisririigi püüdlustega olla piirkonnas tooniandev jõud. Vastutasuks toetas Viin 1882. aastal Belgradi soovi saada kuningriigiks ja lubas diplomaatilist abi juhuks, kui Serbia peaks üritama laieneda lõuna poole Osmanite valduses olevasse Makedooniasse. Nagu teatas Austria-Ungari välisminister krahv Gustav Kálnoky oma Vene ametivennale 1883. aasta suvel, olid head suhted Serbiaga keisririigi Balkani-poliitika nurgakiviks.258
Ehki Serbia kuningas Milan suhtus Austriasse sõbralikult, võis ta olla ka tülikas partner. 1885. aastal põhjustas kuningas Viinis suure hämmingu, lubades troonist loobuda, saatis samas oma poja Austriasse kooli ja tegi ettepaneku, et Austria võiks tema kuningriigi annekteerida. Austerlased ei tahtnud niisugusest mõttetusest kuuldagi. Viinis tuletati masenduses monarhile tema kui kuninga kohustusi meelde ja saadeti ta Belgradi tagasi. „Edenev ja iseseisev Serbia,” selgitas Kálnoky Austria peaministrile, „sobib meie kavatsustesse […] paremini kui üks uus sõnakuulmatu provints.”259 14. novembril aga, kõigest neli kuud pärast valitsemislusti näilist kadu, tungis Milan äkki ja ootamatult naaberriiki Bulgaariasse, mis sõltus Venemaast. Nii alanud konflikt jäi lühikeseks, sest bulgaarlased lõid Serbia väed kerge vaevaga tagasi, aga vaja läks suurriikide diplomaatilisi jõupingutusi, et niisugune ootamatu demarš ei lööks Austria-Vene soojenenud suhteid jälle sassi.
Poeg osutus veelgi ettearvamatumaks kui isa: Aleksandar hooples ohjeldamatult Austria-Ungari toetusega oma kuningriigile ja kuulutas 1899. aastal avalikult, et „Serbia vaenlased on Austria-Ungari vaenlased”: taktitus, mis pani Peterburi kulme kergitama ja tekitas märkimisväärselt palju piinlikkust Viinis. Aga ta kippus tiiba ripsutama ka Venemaaga; nii otsis kuningas Aleksandar 1902. aastal, pärast oma isa Milani surma, energiliselt ka Venemaa poolehoidu ja kuulutas ühele ajakirjanikule Peterburis koguni, et Habsburgide monarhia on „Serbia põlisvaenlane”.260 Nii ei äratanud uudis Aleksandari enneaegsest surmast Viinis erilist kahjutunnet, ehkki sealsed poliitikud olid nagu kõik teisedki rabatud erakordsest jõhkrusest, millega kuningas ja tema lähedased tapeti.
Austerlastele sai alles pikkamööda selgeks, et 1903. aasta juuni kuningamõrv tähistas tegelikult hea vahekorra lõppu. Viini välisministeerium ruttas kehtestama häid suhteid ka usurpaator Petar Karađorđevićiga, keda peeti optimistlikult Austria-meelseks. Austria-Ungari oli esimene riik, mis tunnustas ametlikult uut Serbia võimu. Paraku selgus üsna pea, et pole mingit alust oodata kahe naabri suhete arenemist harmoonilistesse rööbastesse. Poliitika juhtohjad läksid kaksikmonarhiasse varjamatult vaenulikult meelestatud meeste kätte ja Viini poliitikud lugesid Belgradi ajalehtedest, mis olid nüüd valitsuse kehtestatud piirangutest vabad, kasvava murega natsionalistlikke südamepuistamisi. Septembris 1903 raporteeris Austria saadik Belgradis Konstantin Dumba, et kahe riigi suhted on „nii halvad kui üldse võimalik”. Viinis süttis nüüd uuesti nördimus kuningamõrva üle ja nii asuti koos inglastega kehtestama sanktsioone Karađorđevići õukonna vastu. Lootes Austria-Serbia sidemete nõrgenemisest kasu lõigata, lõid venelased sekka, püüdes veenda Belgradi valitsust, et Serbia tuleviku võtmed on läänes, Aadria mere rannikul, ja keelitada neid mitte uuendama ammust kaubanduslepingut Viiniga.261
1905. aastal murdsid need pinged välja juba avaliku konfliktina, kui Viin avastas, et Serbia ja Bulgaaria on sõlminud „salajase” tolliliidu. Viini nõudmine 1906. aasta alguses, et Belgrad liidu tühistaks, andis vastupidiseid tulemusi; muuhulgas tegi see liidu Bulgaariaga, mille vastu enamik serblasi olid ükskõiksed, vähemalt esialgu serblaste rahvusliku eneseväljenduse fetišiks.262 1906. aasta kriisi üldised jooned on välja toodud 1. peatükis, aga üht asjaolu tuleb veel silmas pidada, ja nimelt seda, et iseenesest kaubandusele tühise tähtsusega tolliliit Bulgaariaga tegi Viini poliitikutele vähem muret kui selle taustaks olev poliitiline loogika. Mis siis, kui Serbia-Bulgaaria tolliliit on kõigest esimene samm Austria-Ungarile vaenuliku Balkani riikide liidu suunas ja kui seda tehakse Peterburi mahitusel?
Selle võib kergesti tähelepanuta jätta kui austerlaste paranoia, aga tegelikult polnud Viini poliitikaelu kujundajad tõest kuigi kaugel: Serbia-Bulgaaria tollilepe oli tegelikult järjekorras kolmas Serbia ja Bulgaaria kokkulepe ja kaks esimest olid juba selgelt Austria-vastase suunitlusega. Sõprusleping ja liiduleping olid saanud allkirjad 12. mail 1904 Belgradis kõige rangema salastatuse olukorras. Dumba oli teinud mida suutis, et uurida välja, mida arutavad linna külastavad Bulgaaria esindajad ja nende serblastest võõrustajad, aga ehkki tal tekkis teatud kahtlusi, ei läinud tal korda läbi murda läbirääkimisi ümbritsevast salastatuse müürist. Nagu selgus, olid Viini kartused, et asjasse on segatud Venemaa, osutunud vägagi põhjendatuks. Peterburi tegi tõepoolest tööd – hoolimata Austria-Venemaa suhete soojenemisest ja tohututest pingutustest katastroofiga lõppenud sõjas Jaapaniga –, et panna alus Balkani liidule. Võtmetegelane läbirääkimistel oli Bulgaaria diplomaat Dimitar Rizov, kes oli mõnda aega Vene välisministeeriumi Aasia osakonna palgal. 15. septembril 1904 kell 11 hommikul said Venemaa suursaadikud Belgradis ja Sofias üheaegselt (ja salaja) vastavalt Serbia ja Bulgaaria välisministrilt koopia Serbia-Bulgaaria liidulepingust.263
Üks Austria-Ungari Balkani-poliitika tülikamaid tahke oli see, et välis- ja siseprobleemid põimusid omavahel üha tihedamalt.264 Arusaadavatel põhjustel kippusid sise- ja välispoliitika iseäranis kokku sulama siis, kui tegu oli vähemustega, kellel oli iseseisev emamaa ka väljaspool keisririiki. Habsburgide aladel elanud tšehhidel, sloveenidel, poolakatel, slovakkidel ja horvaatidel niisugust sõltumatut rahvusriiki välismaal ei olnud. Kolmel miljonil rumeenlasel Transilvaanias seevastu oli. Tänu kaksikmonarhia keerukale süsteemile ei saanud Viin kuigi palju teha, et takistada Ungari tagurlikul kultuuripoliitikal naaberriiki Rumeeniat endast eemale tõukamast, Rumeenia olnuks aga regioonis strateegiliselt tähtis partner. Siiski osutus võimalikuks hoida Austria-Rumeenia suhted vähemalt kuni umbes 1910. aastani lahus kodustest pingetest, seda peamiselt seetõttu, et Austria ja Saksamaa liitlane Rumeenia ei teinud katsetki Transilvaania etnilisi probleeme õhutada või ära kasutada.
Sedasama ei saanud pärast 1903. aastat öelda aga serblaste ja Serbia kuningriigi kohta. Rohkem kui 40 protsenti Bosnia ja Hertsegoviina elanikest olid serblased, samuti oli suuri serblastega asustatud alasid Ungari lõunaosas Vojvodinas ja väiksemaid Horvaatias-Slavoonias. Pärast kuninga tapmist 1903. aastal asus Belgrad õhutama irredentistlikku liikumist keisririigis, keskendudes eriti Bosniale ja Hertsegoviinale. Veebruaris 1906 võttis Austria sõjaväeatašee Belgradis Pomiankowski probleemi kokku kindralstaabi ülemale saadetud kirjas. On täiesti kindel, kirjutab Pomiankowski, et tulevase sõjalise konflikti korral on Serbia keisririigi vaenlaste hulgas. Probleem polnud niivõrd valitsuse kui niisuguse hoiakus, vaid kogu poliitilise õhkkonna ultranatsionalistlikus suunitluses: isegi kui riigitüüri juures on „mõistlik” valitsus, hoiatab Pomiankowski, ei suuda see takistada „kõikvõimsaid radikaalseid šoviniste” alustamast „avantüüri”. Veelgi ohtlikum kui Serbia „ja selle armetu sõjaväe varjamatu vaenulikkus” olevat „[Serbia] radikaalide rahuaegne tegevus viienda kolonnina, mis mürgitab süstemaatiliselt meie lõunaslaavi elanikkonna hoiakut ja võib, kui halb olukord halveneb veel rohkem, põhjustada
Williamson,
Kolmekeisriliidu lepingu teksti (1881. aasta variant) ja eraldi protokolle võib leida väljaandes Bridge,
Tsit samas, lk 141. Aga vt ka Ernst R. Rutkowski, „Gustav Graf Kálnoky. Eine biographische Skizze”,
Kálnoky märgukiri Taaffele, september 1885, tsit väljaandes Bridge,
Edmund Glaise von Horstenau,
Bridge,
Kosztowits Tets van Goudriaanile, Belgrad, 22. jaanuar 1906, NA, 2.05.36, dokument 10, Rapporten aan en briefwisseling met het Ministerie van Buitenlandse Zaken.
Huvitavat arutelu nende lepete üle, mis rajanevad Bulgaaria diplomaadi Kristofor Hesapševi mälestustel ja päevikutel, vt Kiril Valtchev Merjanski, „The Secret Serbian-Bulgarian Treaty of Alliance of 1904 and the Russian Policy in the Balkans before the Bosnian Crisis”, magistritöö teesid, Wright State University, 2007, lk 30–31, 38–39, 41–42, 44, 50–51, 53–78. Vt ka Constantin Dumba,
Klassikalist diskussiooni selle probleemi üle vt Solomon Wank, „Foreign Policy and the Nationality Problem in Austria-Hungary, 1867–1914”,