Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
heatahtlikult Venemaa huvidesse väinade asjus ja Itaalia huvidesse Tripolis ja Kürenaikas”.296 Kokkulepe osutus vähemtähtsaks, kui algul tundus, sest itaallased kirjutasid peagi alla vastastikuse mõistmise protokollile Viiniga, mis paljuski sisuliselt tühistas Racconigi lubadused, aga andis märku Rooma otsusekindlusest panna end rohkem maksma ja ajada iseseisvat poliitikat.
Järgmine kõige tõenäolisem Austria-Itaalia tüliõun Balkanil oli Albaania, mis ikka veel oli Osmanite riigi osa, aga mida nii Itaalia kui ka Austria pidasid oma mõjusfääri kuuluvaks. 1850. aastatest alates oli Austria oma Shkodëris paikneva asekonsulaadi kaudu osutanud usulist abi riigi põhjaosas elavatele katoliiklastele. Aga ka itaallastele pakkus Albaania just oma pika Aadria mere rannikuala tõttu suurt huvi. Sajandivahetuseks olid Rooma ja Viin leppinud kokku, et toetavad Albaania iseseisvumist, kui Osmanite võim selles piirkonnas kokku variseb. Küsimus, kuidas täpselt mõlema Aadria mere äärde ulatuva riigi mõju jaguneb, jäi vastuseta.
PETLIK VAIKUS
Märtsis 1909 andis Serbia ametliku lubaduse, et loobub edaspidi salaoperatsioonidest Austria aladel ja järgib suhetes keisririigiga heanaaberlikkuse põhimõtteid. 1910. aastal sõlmisid Viin ja Belgrad pärast pikka kemplemist koguni kaubandusleppe, mis tegi lõpu Austria-Serbia kaubanduskonfliktile. Serbia impordi 24-protsendiline suurenemine samal aastal andis tunnistust paranevatest majandusoludest. Belgradi kaupluselettidele ilmusid jälle Austria-Ungari kaubad ja 1912. aastaks oli kaksikmonarhia taas peamine Serbia kaupade ostja ja selle varustaja.297 Pašići ja Austria esindaja kohtumistel kinnitasid mõlemad pooled oma head tahet. Paraku oli kahe riigi suhetega seotud nii palju ebamugavaid asjaolusid, mida tundus olevat võimatu kõrvaldada. Kuigi räägiti kuningas Petari ametlikust visiidist Viini, ei saanud see kunagi teoks. Viidates esialgu valitseja halvale tervisele, muutis Serbia valitsus visiidi sihtkoha Budapestiks, lükkas seda siis veel edasi ja võttis selle aprillis 1911 lõplikult päevakorrast maha. Küll aga toimus 1911. aasta talvel austerlaste meelehärmiks kuninga üliedukas külaskäik Pariisi. Visiiti Prantsusmaale peeti nii tähtsaks, et Serbia saadik Pariisis sõitis tagasi Belgradi, et aidata külastust ette valmistada. Varasem kava teha teel Prantsusmaale vahepeatused Viinis ja Roomas heideti üle parda. Kuningas Petar saabus Pariisi 16. novembril ja viidi Quai d’Orsay tänava residentsi, kus vabariigi president teda tervitas ja annetas talle spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kuldmedali, meenutamaks kuninga teenistust noore pagulase ja vabatahtlikuna prantslaste 1870.–1871. aasta sõjas Preisimaa vastu. Samal õhtul antud ametlikul lõunasöögil – ja austerlaste suureks pahameeleks – kohe oma kõne alguses asus president Fallières Peterit ülistama kui „kõikide serblaste kuningat” (pidades muidugi silmas ka Austria-Ungari keisririigis elavaid serblasi) ja „meest, kes on juhtimas oma kodumaad ja rahvast vabadusele”. Silmanähtavalt erutatud Petar vastas, et nii tema kui ka tema Serbia kaasmaalased loodavad oma võitluses vabaduse eest Prantsusmaale.298
Kulisside taga aga jätkus töö, et Bosnia ja Hertsegoviina serblastele tagasi võita. Narodna Odbrana, mis oli näiliselt muutunud puhtalt kultuuriorganisatsiooniks, jätkas peagi oma varasemat tegevust; selle haruorganisatsioonide arv suurenes pärast 1909. aastat kiiresti ning need levisid ka Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Austerlased jälgisid – nii palju kui suutsid – piiri ületavate Serbia agentide tegevust. Iseloomulik näide on siin Serbia sõjaväe reservleitnant Dragomir Đorđević, kes lisaks oma kultuurialasele tööle Bosnias „näitlejana” juhtis ka Serbia informaatorite salajast võrgustikku; nii märgati, kuidas ta läks oktoobris 1910 tagasi Serbiasse relvaväljaõppele.299 Austria esindajad Serbias olid samuti juba üsna varakult teadlikud Musta Käe olemasolust, ehkki nad polnud esialgu kindlad, mida peaks sellest salapärasest uustulnukast Belgradi näitelaval arvama. 12. novembril 1911 esitatud ettekandes teavitab uus saadik Belgradis (Forgáchi järeltulija) Stephan von Ugron zu Ábránfalva Viini „oletatavasti ohvitseride ringkondades tegutsevast ühendusest”, mille olemasolu üle arutlesid samal ajal ka Serbia ajalehed. Tol hetkel polnud rühmitise kohta teada „midagi positiivset” peale selle, et see nimetab end Mustaks Käeks ja on peamiselt huvitatud oma mõju säilitamisest rahvuspoliitikas, nagu see oli olnud sõjaväel Obrenovićide ajal.
Ugroni ja Austria sõjaväeatašee Otto Gellineki järgmised ettekanded tegid pildi mõnevõrra selgemaks. Nüüd oli selge, et uue võrgustiku tooniandev tegelane on Apis, ja rohkem selgust saadi ka selle eesmärkide kohta: „Liikumise programm näeb ette kõrvaldada riigis kõik tegelased, kes seisavad Suur-Serbia idee teel ees” ja seada troonile juht, „kes on valmis juhtima võitlust kõikide serblaste ühendamise nimel”.300 Ajakirjanduses levivad kuuldused, nagu oleks Must Käsi koostanud musta nimekirja poliitikutest, kes tuleb võimul oleva radikaalide valitsuse kukutamise korral kõrvaldada – sellele andis hoogu kahe tuntud opositsioonipoliitiku mõrvamine salapärastel asjaoludel –, osutusid hiljem ebaõigeks. Nagu näib, teatab Gellinek 22. novembril 1911, kavatsevad vandenõulased kasutada seaduslikke vahendeid, et kõrvaldada „serbluse sisevaenlased”, ja seejärel „astuda ühiste jõududega selle välisvaenlaste vastu”.301
Esialgu jälgisid austerlased niisuguseid arenguid üllatavalt kannatlikult. Serbias oli samahästi kui võimatu, märgib Gellinek, hoida mistahes organisatsiooni olemasolu kaua saladuses, „sest iga viie vandenõulase kohta on siin üks informaator”. Lõppude lõpuks polnud vandenõud Serbias midagi uut, mistõttu polnud see teema eriti tähtis.302 Küll aga muutus Austria vaatlejate hoiak, kui nad hakkasid taipama Musta Käe mõju suurust riigiaparaadi eri osadele. Detsembris 1911 kandis sõjaväeatašee ette, et Serbia sõjaminister on tühistanud käsu alustada liikumise kohta juurdlust, „sest muidu võib tekkida kaugeleulatuvate tagajärgedega raskusi”. 1912. aasta veebruari alguses tõdeb atašee, et võrgustik on omandanud poolametliku iseloomu ning näib, et valitsus on täielikult informeeritud kõikidest [Musta Käe] liikmetest ja nende tegevusest; asjaolu, et organisatsiooni kaitsja, sõjaminister Stepanović jäi ametisse, oli märk selle kasvavast poliitilisest mõjuvõimust.303
Kujunes keeruline pilt, mis hakkas mõjutama Austria käitumist 1914. aasta suvel. Ühelt poolt oli selge, et Ühinemine või Surm! on õõnestustegevust harrastav valitsusvastane võrgustik, mida Serbia kuningriigis võimul olevad poliitikud kardavad. Aga tõsi on ka see, et võrgustiku Suur-Serbiat puudutavad eesmärgid leidsid laialdast heakskiitu ja toetust nii poliitikute kui ka Serbia laiema üldsuse hulgas. Mis veelgi tähtsam, oli aegu, mil liikumine ja valitsus näisid töötavat tandemina. Veebruaris 1912 hoiatas Ugron, et Serbia võimud võivad teha koostööd „aktiivse sõjalis-patriootilise liikumisega”, kusjuures selle energia võib pöörduda väljapoole, Serbia välisvaenlaste vastu ja loobuda õõnestustegevusest kuningriigis endas.304 Irredentistlik ühendus Pijemont võttis avalikult omaks Habsburgide-vastased ultranatsionalistlikud eesmärgid: määratledes end niiviisi „rahvuslike” eesmärkide kaudu, märgib Ugron, tegi Must Käsi Serbia tsiviilvõimudel väga raskeks midagi tema vastu ette võtta.305 Lühidalt öeldes: austerlased mõistsid nii Musta Käe mõjuvõimu ulatust kui ka neid keerulisi piiranguid, mis ei võimaldanud Pašići valitsusel selle vastu midagi teha.
Üldjoontes püsis niisugune olukord kuni 1914. aasta suveni. Austerlased jälgisid nii täpselt kui suutsid võrgustiku dramaatilist kasvu 1912.–1913. aasta Balkani sõdade ajal. Jaanuaris 1914 koondus tähelepanu protsessile, kus kohtu all oli kuningatapmises osalenud Vemići-nimeline ohvitser, kes sai 1903. aastal kurikuulsaks sellega, et kandis oma kohvris kaasas kuivatatud nahatükki, mille ta oli lõiganud 11. juuni öösel kuninganna Draga ühe rinna küljest trofeeks. Oktoobris 1913 oli Vemić teise Balkani sõja ajal lasknud maha ühe serblasest noorsõduri, kes olevat täitnud käsku liiga aeglaselt. Selle eest anti Vemić sõjatribunali alla. Kui ainult kõrgematest ohvitseridest koosnev kohus mehe õigeks mõistis, tõstis osa Belgradi ajalehtedest suurt kära ja Vemić saadeti uueks protsessiks Serbia ülemkohtu
Racconigi tehingu tekst (prantsuse ja vene keeles) on väljaandes Narodnõi komissariat po inostrannõm delam (toim),
Čedomir Antić, „Crisis and Armament. Economic Relations between Great Britain and Serbia 1910–1912”,
Aehrenthal Szőgyényle, Erlass, 29. detsember 1911, ÖUAP, 3. kd, dokument 3175, lk 733; Radoslav Vesnić,
Von Haymerle välisministeeriumile Viinis, Belgrad, 9. oktoober 1910, ÖUAP, 3. kd, dokument 2266, lk 13–14.
Ugron Aehrenthalile, Belgrad, 12. november 1911, ÖUAP, 3. kd, dokument 2911, lk 539; Ugron Aehrenthalile, Belgrad, 14. november 1911, samas, dokument 2921, lk 545–546; Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 15. november 1911, samas, dokument 2929, lk 549–550.
Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 22. november 1911, samas, dokument 2966, lk 574; vt ka Ugron Aehrenthalile, Belgrad, 29. jaanuar 1912, väljaandes Barbara Jelavich, „What the Habsburg Government Knew about the Black Hand”,
Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 15. november 1911, ÖUAP, 3. kd, dokument 2928, lk 549; Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 15. november 1911, samas, dokument 2929, lk 549–550.
Gellinek to Chief of General Staff, Belgrad, 3. detsember 1911, samas, dokument 3041, lk 627; Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 2. veebruar 1912, samas, dokument 3264, lk 806–807.
Ugron välisministeeriumile Viinis, Belgrad, 6. veebruar 1912, samas, dokument 3270, lk 812–814.
Jelavich, „What the Habsburg Government Knew”, lk 138.