Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

      Kõige järjekindlam ja mõjukam Hötzendorfi ja tema sõjapoliitika vastane oli Habsburgide troonipärija Franz Ferdinand, kelle surm Sarajevos paiskab Euroopa 1914. aasta juulikriisi. Franz Ferdinandi positsioon Habsburgide riigi juhtstruktuurides oli keeruline, aga olulise tähtsusega. Õukonnas oli ta üksi ja omaette. Tema suhted keisriga polnud soojad. Troonipärijaks nimetati ta ainult seetõttu, et keisri poeg, kroonprints Rudolf oli sooritanud jaanuaris 1889 enesetapu. Mälestused andekast ja arukast printsist varjutasid kahtlemata keisri vahekorda tahumatu ja ägeda mehega, kes pidi tulema tema asemele. Veel viis aastat pärast poja surma polnud keiser valmis nimetama Franz Ferdinandi oma arvatavaks järeltulijaks ja alles kaks aastat hiljem, 1896. aastal sai ertshertsogist lõplikult troonipärija. Aga pärast sedagi kulgesid keisri kohtumised vennapojaga solvavalt üleolevas õhkkonnas ja räägiti, et ertshertsog läks keisri audientsile värisedes nagu koolipoiss direktori jutule minnes.

      Skandaal seoses Franz Ferdinandi abieluga tšehhi aadlisoost Sophie Chotekiga juulis 1900 oli järgmine segav tegur troonipärija suhetes keisriga. Oli ju tegu armastusabieluga, mis sõlmiti vastu keisri ja Habsburgide keiserliku perekonna tahtmist. Ehkki Chotkova ja Wognini krahvinna Sophie Chotek pärines tähtsast Böömimaa suguvõsast, ei vastanud ta Habsburgide dünastia kõrgetele genealoogilistele nõudmistele. Franz Ferdinand oli sunnitud pidama pikka võitlust ja kindlustama endale mitme peapiiskopi ja ministri toetuse ning hankima koguni Saksa keisri Wilhelm II ja paavst Leo XIII nõusoleku, et lõpuks saada luba see liit sõlmida. Franz Joseph andis viimaks järele, aga ta ei leppinud selle abieluga kuni paari vägivaldse surmani 1914. aastal.332 Tema järeltulija oli sunnitud andma tõotuse, mis jättis tema veel sündimata lapsed välja Habsburgide troonipärijate hulgast. Ka pärast laulatust pidi abielupaar taluma halvustavat suhtumist, sest Habsburgide õukonnaprotokoll nägi ette peaaegu iga sammu avalikus elus: Sophie ei saanud isegi ertshertsoginna tiitlit, vaid teda nimetati esialgu esimeseks printsessiks ja edaspidi Hohenbergi hertsoginnaks. Tal polnud lubatud viibida koos abikaasaga ooperiteatri kuninglikus loožis, istuda tema kõrval galaõhtutel või minna koos temaga uhkesse kuldsete ratastega kuninglikku tõlda. Tema peamine piinaja oli keisri kammerhärra vürst Montenuovo, kes ise oli Napoleoni esimese abikaasa järeltulija morganaatilisest abielust, aga rakendas etiketireegleid igal võimalusel erilise täpsusega.

      Pärast 1906. aastat, kui keiser nimetas vennapoja sõjavägede peainspektoriks, sai Franz Ferdinand tänu kaksikmonarhia logisevale täitevvõimu korraldusele võimaluse luua kompensatsiooniks tõrjutud seisundile õukonnas oma võimubaas. Lisaks õigusele määrata kohale mitut tähtsat ametimeest (nende hulgas olid ka Aehrenthal ja Hötzendorf) laiendas ertshertsog ka oma Alam-Belvederes asuva residentsi lähedal paikneva peainspektori kantselei tegevust. Võimeka personaliülema major Alexander von Brosch-Aarenau energilisel juhtimisel reorganiseeriti kantselei sisuliselt ministeeriumiks; selle näiliselt sõjaväelised infokanalid olid tegelikult kattevarjuks poliitilise teabe kogumisele, ertshertsogile sõbralikud ajakirjanikud aga propageerisid Belvedere juhtnööride kohaselt tema seisukohti, materdasid poliitilisi vastaseid ja üritasid mõjutada avalikke mõttevahetusi. Käideldes üle 10 000 kirja aastas, tõusis kantselei keisririigi ajutrustiks, süsteemi tõeliseks võimukeskuseks, mida nii mõnigi pidas varivalitsuseks.333 Nagu igal ajutrustil, olid ka sellel oma huvid, mida silmas pidada. Selle tegevuse analüüs näitab, et kantselei peamine poliitiline eesmärk oli ära hoida mistahes „võimalikud viperused”, mis võivad kiirendada Habsburgide impeeriumi „rahvuslik-födeaalset lõhenemist”.334

      Niisuguse poliitilise lõhenemise võimaluse pärast tõusnud mure keskmes oli Austria-Ungari keisririigi idaosa kontrolliva Ungari eliidi igipõline vaenulikkus.335 Ertshertsog ja tema nõuandjad kritiseerisid avalikult dualistlikku poliitilist süsteemi, mis oli riigile peale surutud pärast Austria kaotust Preisimaale 1866. aastal. Niisugusel riigikorraldusel oli Franz Ferdinandi silmis üks saatuslik puudus: see koondas võimu kõrgi ja poliitiliselt ebausaldusväärse Ungari eliidi kätte, vähendades samal ajal üheksa ülejäänud Habsburgide riigi rahvuse osatähtsust ning neid seega eemale tõugates. Olles end koos oma kaaskonnaga Alam-Belvederes sisse seadnud, ehitas major Brosch-Aarenau üles rahulolematutest mitteungari soost haritlastest ja ekspertidest oma võrgustiku, nii et kantsleist sai Ungari kuningriigi tagurliku vähemuspoliitika vastu häälestatud slaavi ja rumeenia opositsiooni keskus.336

      Ertshertsog ei teinud sellest mingit saladust, et kavatseb riigi struktuuri ümber korraldada, kui on troonile astunud. Peamine eesmärk oli murda ungarlaste hegemoonia keisririigi idaosas või vähendada seda. Esialgu eelistas Franz Ferdinand tugevdada riigis slaavi elementi, luues keisririigi koosseisu kuuluva Jugoslaavia, kus annavad tooni horvaadid (seega katoliiklased). Just tema seotus selle mõttega oli asjaolu, mis eriti vihastas tema Serbia õigeusklikest vaenlasi. Näib aga, nagu oleks ta 1914. aastaks loobunud sellest plaanist uue kaugeleulatuva kava kasuks, mille kohaselt pidi keisririigist saama „Suur-Austria Ühendriigid”, mis koosneb viieteistkümnest liikmesriigist, kus paljudes on slaavi enamus.337

      Ertshertsog koos oma nõuandjatega lootis ungarlaste osatähtsust vähendades kindlustada Habsburgide dünastia võimu, aga samal ajal turgutada väiksemate rahvaste lojaalsust. Ükskõik mida sellest programmist ka arvati, kusjuures ungarlased muidugi midagi head ei arvanud, näitas see ertshertsogit kui radikaalsete kavatsustega meest, kelle trooniletõusuga lõpeb ka harjumus kuidagiviisi edasi rabeleda, mis näis olevat halvanud kogu Austria poliitika viimastel kümnenditel enne 1914. aastat. Samuti seadis see troonipärija otsesesse poliitilisse opositsiooni valitseva keisriga. Keiser keeldus heaks kiitmast mistahes katset võtta midagi ette 1867. aasta Austria-Ungari kompromissiga, mida ta hindas omaenda esimeste valitsemisaastate kõige kestvamaks saavutuseks.

      Franz Ferdinandi sisereformide kaval oli kaugeleulatuv mõju ka tema välispoliitilistele