Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
oluliselt suurendanud, kujunes niiviisi veelgi suuremaks ohuks.
Austria vaenulikkust seoses Belgradi võitudega suurendasid 1913. aasta sügisest veelgi Serbia vägede okupeeritud aladelt saabuvad sünged teated. Oktoobris 1913 hakkas Austria peakonsulilt Skopjes Jehlitschkalt tulema ettekandeid kohalike elanike kallal toime pandud metsikustest. Ühes neist räägitakse kümnest hävitatud väikesest külast, kusjuures kõik nende elanikud tapeti. Kõigepealt oli mehed viidud külast välja ja koos maha lastud, seejärel pandi majad põlema ning kui naised ja lapsed püüdsid leekide eest põgeneda, tapeti nad tääkidega. Üldiselt, kirjutab peakonsul, tapsid mehi ohvitserid, naiste ja laste tapmine jäeti sõjaväkke värvatud meestele. Teine allikas kirjeldab Serbia vägede käitumist pärast seda, kui vallutati Gostivar, üks linnu piirkonnas, kus albaanlased Serbia sissetungijate vastu üles tõusid. Umbes 300 Gostivari muslimit, kellel polnud mingit pistmist ülestõusuga, arreteeriti ja viidi öösel kahekümne- kuni kolmekümnemeheliste rühmadena linnast välja ning tapeti püssipäradega pekstes ja tääkidega torkides (lasud oleks võinud magavad linnaelanikud äratada), enne kui nad visati suurde lahtisse ühishauda, mis oli selleks juba varem valmis kaevatud. Tegu polnud spontaansete julmustega, teeb Jehlitschka kokkuvõtte, vaid pigem „külmaverelise hävitusoperatsiooniga, mis näib olevat korraldatud vastavalt ülaltpoolt saadud käsule”.350
Niisugused ettekanded koos samasuguste teadetega kohal olnud Briti ametiisikutelt mõjutasid paratamatult Viini poliitilise juhtkonna meeleolusid ja hoiakuid. Mais 1914 teatas Serbia saadik Viinis Jovanović, et koguni Prantsuse suursaadik on avaldanud talle rahulolematust seoses serblaste käitumisega uutes provintsides; samasuguseid avaldusi tegid edaspidi ka Kreeka, Türgi, Bulgaaria ja Albaania kolleegid ning kardeti, et Serbia mainele tehtud kahjul võivad olla „väga halvad tagajärjed”.351 Pašići ja tema ministrite sõnaosavad eitused ainult tugevdasid muljet, et valitsus on ise nende metsikuste taga või ei soovi midagi teha, et neid ära hoida või alustada juurdlust. Austria-Ungari saadikule Belgradis tegi nalja lugeda Viini ajalehtede juhtkirjadest nõuandeid Serbia valitsusele: käituda vähemustega leebelt ja püüda neid lepituspoliitikaga enda poole võita. Niisuguseid nõuandeid, kirjutab ta Berchtoldile, võidakse kuulda võtta küll „tsiviliseeritud riikides”, Serbia aga oli riik, kus „mõrvad ja tapmised on tõstetud süsteemi tasemele”.352 Nende ettekannete mõju Austria poliitikale on raske mõõta: vaevalt said need olla Viinis suur üllatus inimestele, kes juba niigi jagasid suuresti stereotüüpset seisukohta Serbia ja selle kodanike kohta. Vähemalt rõhutasid need ettekanded Viini silmis Serbia territoriaalse ekspansiooni ebaseaduslikkust.
Sellest hoolimata ei tundunud Austria ja Serbia sõda 1914. aasta kevadel ja suvel sugugi tõenäoline. Meeleolud Belgradis olid kevadel suhteliselt rahulikud, peegeldades Balkani sõdadele järgnenud kurnatust ja rahulolutunnet. Äsja vallutatud alade ebastabiilsus ning Serbiat maikuus raputanud tsiviil- ja sõjaväevõimude vastasseis andis alust arvata, et Belgradi valitsus keskendub lähitulevikus peamiselt koduse olukorra kindlustamisele. 24. mail 1914 ära saadetud ettekandes märgib Austria-Ungari saadik Belgradis parun Giesl, et ehkki Serbial on Albaania piiril endiselt suur hulk vägesid, ei tundu eriti olevat põhjust karta uut sissetungi.353 Ja kolm nädalat hiljem, 16. juunil Belgradist teele saadetud sõjaväeatašee Gellineki läkitus on samasugustes rahulikes toonides. Puhkusel olevad ohvitserid olid küll tagasi kutsutud, reservväelased saanud korralduse mitte lahkuda oma praegusest elukohast ja sõjavägi oli kõrgendatud valmisolekus. Aga polnud ka mingeid märke agressiivsetest kavatsustest ei Austria-Ungari ega ka Albaania vastu.354 Lõunarindel oli kõik rahulik.
Samuti polnud mingit vihjet, et austerlased ise oleks mõlgutanud sõjamõtteid. Juuni alguses andis Berchtold välisministeeriumi osakonnajuhatajale parun Franz Matschekole korralduse koostada salajane olukorra hinnang, kus on näidatud keisririigi peamised murekohad Balkanil ja ettepanekud olukorra parandamiseks. See niinimetatud Matscheko memorandum, mis valmis Forgáchi ja Berchtoldiga konsulteerides ja viidi välisministri lauale 24. juunil, annab meile kõige selgema ettekujutuse Viini mõtteviisist 1914. aasta suvel. Tegu pole just meeldiva lugemismaterjaliga. Matscheko mainib ainult kaht positiivset arengut Balkanil: märgid Austria-Ungari ja viimaks ometi „Vene hüpnoosist vabanenud” Bulgaaria lähenemisest ning iseseisva Albaania tekkimine.355 Paraku polnud Albaania just hea näide riigi edukast ülesehitamisest: siseolukord riigis oli rahutu ja valitses seadusetus, albaanlased olid aga üldiselt arvamusel, et korda ei saa taastada ilma välisabita.356 Ja peaaegu kõik muu oli negatiivne. Pärast kaht Balkani sõda suurenenud ja tugevnenud Serbia kujutas enesest suuremat ohtu kui kunagi varem, Rumeenia avalik arvamus oli muutunud Venemaa kasuks, mis tõstatas küsimuse, millal Rumeenia katkestab ametlikult suhted Kolmikliiduga ja läheb Venemaa leeri. Austria seisis igal pool silmitsi Venemaa poliitikaga – mida toetas Pariis –, mis oli „viimase võimaluseni agressiivne ja suunatud status quo vastu”. Nüüd, kui Türgi riik oli Euroopast välja tõrjutud, sai Venemaa patronaaži all tegutseva Balkani Liidu ainus eesmärk olla Austria-Ungari keisririigi enda lammutamine, et Venemaa saaks ühel päeval selle alad jagada oma näljastele satelliitriikidele.
Millest oleks abi? Memorandum keskendus neljale peamisele diplomaatiaalasele eesmärgile. Esiteks, sakslased tuleb saada ühele meelele Austria Balkani-poliitikaga: Berliin polnud kunagi mõistnud, kui suure ohuga Viin Balkani poolsaarel silmitsi seisab, ja nii oli vaja neid õpetada, et nad võiks asuda toetavamale seisukohale. Teiseks oli vaja sundida Rumeeniat selgelt välja ütlema, kelle leeris ta on. Venelased olid ripsutanud Bukarestiga tiiba lootuses saada uus tugiala Austria-Ungari vastu. Kui rumeenlased kavatsesid istuda ühte paati Antandiga, oli Viinil vaja sellest võimalikult kiiresti teada saada, et saaks korraldada Transilvaania ja Ungari ülejäänud idaosa kaitset. Kolmandaks oli vaja pingutada, et kiiremini jõuda selgusele liidu võimalikkuses Bulgaariaga, mis oleks vastukaaluks Venemaa ja Belgradi üha lähedasematele suhetele. Ja viimaks, tuleks teha jõupingutusi, et majanduslike järeleandmistega õhutada Serbiat loobuma konfrontatsioonipoliitikast, ehkki Matscheko oli skeptiline, kas niisuguste vahenditega on võimalik Belgradi vaenulikkusest jagu saada.
Matscheko memorandumis võib täheldada teatud närvilist paranoiat ehk kummalist kombinatsiooni räigetest toonidest ja fatalismist, milles paljud toonased austerlased oleks ära tundnud 20. sajandi alguse Viinile iseloomulikud meeleolud ja stiili. Aga selles pole mitte mingit vihjet asjaolule, et Viin peab sõja puhkemist – olgu piiratud ulatuses või üldisemas plaanis – kas peatseks, hädavajalikuks või soovitavaks. Vastupidi, tähelepanu keskmes on kindlalt diplomaatilised meetodid ja eesmärgid, mis on kooskõlas Viini enda kujundatud kuvandiga Austriast kui „konservatiivse rahupoliitika” esindajast.357
Seevastu Hötzendorf, kes kutsuti detsembris 1912 kindralstaabi ülema kohale tagasi, jäi robotlikult truuks sõjapoliitikale. Aga tema mõjuvõim oli juba vähenemas. Mais 1913 selgus, et relvajõudude vastuluure endine ülem ja Prahas paikneva VIII armeekorpuse staabiülem ooberst Alfred Redl on pikka aega edastanud Peterburile Austria tähtsamaid sõjasaladusi, sealhulgas kõik mobilisatsiooniplaanid, mille venelased omakorda saatsid edasi Belgradi. Skandaal heitis Hötzendorfi kui väejuhi pädevusele pehmelt öeldes ebasoodsat valgust, sest kõik ametissemääramised nii kõrgel tasandil toimusid tema vastutusel. Redl oli värvikas homoseksuaal, kelle ettevaatamatud ja kulukad intiimsuhted tegid temast Vene luurespetsialistide šantaažile kerge sihtmärgi. Võib küsida, kuidas see jäi märkamata Hötzendorfil, kes vastutas Redli edasiliikumise eest karjääriredelil 1906. aastast alates. Oli üldteada, et Hötzendorf ilmutas oma töö selle tahu vastu vähe huvi ja tundis paljusid kõige kõrgemaid ohvitsere üksnes põgusalt. Ta halvendas olukorda veel sellega, et õhutas paljastatud ooberstit sooritama enesetappu püstoliga, mis talle hotellituppa viidi. Redl kasutaski püstolit nagu vaja, mis oli aga halb lahendus, sest see solvas sügavalt usklikku katoliiklasest troonipärijat südame põhjani – ja mis veelgi olulisem – ning ei andnud kindralstaabile võimalust Redli käest välja uurida, mida ja kuidas on ta Peterburile edasi andnud.
See
Peakonsul Jehlitschka ettekanne Üskübist 24. oktoobril 1913, koopia esitatud Griesingeri ettekande lisana Saksamaa välisministeeriumile, Belgrad, 30. oktoober, PA-AA, R14 276, tsit väljaandes Katrin Boeckh,
Jovanović Pašićile, Viin, 6. mai 1914, AS, MID-PO, 415, l 674.
Ritter von Storck Berchtoldile, Belgrad, 28. oktoober 1913, tsit väljaandes Katrin Boeckh,
Giesl välisministeeriumile Viinis, Belgrad, 30. mai 1914, in ÖUAP, 8. kd, dokument 9774, lk 96–97.
Gellinek välisministeeriumile Viinis, samas, dokument 9883, lk 158–159.
Matscheko memorandumi ingliskeelset teksti vt Bridge,
Välisabi vajadusest vt De Veeri ja Thomsoni (Hollandi missioon Albaaniasse) ettekannet Hollandi välisministeeriumile, NA, 2.05.03, dokument 652 Algemeine Correspondentie over Albanië Ministerie van Buitenlandse Zaken.
Kõik tsitaadid Matscheko memorandumist on võetud väljaandest Bridge,