Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
mispärast ei tohi temal ainsana suurriikidest olla oma sõltumatut poliitikat, mis rajaneb oma huvidel? Bismarcki-vastase leeri silmis polnud kantsleri kogu Euroopa mandriosa hõlmav kohustuste võrgustik mitte mingi süsteem, vaid pigem mõnd Heath Robinsoni376 tööd meenutav krigisev masinavärk ehk kuidagi kokku lapitud asjandus, mis pidi selles aina ohtlikumas maailmas aitama vältida Saksa keisririigi ees seisvaid pakilisi valikuid.377 Seepärst laskiski Bismarcki järeltulija, kantsler Leo von Caprivi niisugustele meeleoludele järele andes Venemaaga sõlmitud edasikindlustamislepingul aeguda.
Kui Saksamaa ja Venemaa edasikindlustamislepingut ei uuendatud, oligi tee avatud Prantsusmaa ja Venemaa vastastikusele lähenemisele. Ikkagi oli veel palju takistusi. Autokraadist tsaar Aleksander III oli Prantsuse vabariiklastest poliitilisele eliidile vastumeelne partner – kusjuures vastupidinegi vastas tõele. Samuti oli üsna kaheldav, kas Venemaa saab liidust Prantsusmaaga erilist kasu. Kõigepealt, tõsise konflikti puhul Saksamaaga võisid venelased tõenäoliselt igal juhul arvestada Prantsusmaa toetusega, milleks siis oma tegevusvabadus selle toetuse kindlustamiseks ohvriks tuua? Kui Venemaa ja Saksamaa vahel peaks puhkema sõda, oli mõeldamatu, et Prantsusmaa valitsus jääks lihtsalt kõrvalseisjaks. Ja vähemalt oleks sakslased sunnitud hoidma Prantsuse piiril märkimisväärseid kaitsejõude, see aga vähendaks survet Vene rindele, kusjuures kõik see oli saavutatav ilma tülika ametliku lepinguta. Kuigi Prantsusmaa ja Venemaa olid mõlemad huvitatud, kuidas seista vastu Suurbritannia imperialistlikele plaanidele, olid nende mõjusfäärid Saksa keisririigi äärealade lähistel tegelikult teineteisest liiga kaugel, et võimaldada lähemat koostööd. Prantslastel polnud kuigi häid võimalusi toetada Venemaa eesmärke Balkanil ja tundus kahtlane, kas Venemaa võidaks midagi, toetades Prantsusmaa eesmärke näiteks Põhja-Aafrikas. Mõnes asjas olid Venemaa ja Prantsusmaa huvid diametraalselt vastupidised: näiteks soovis Prantsusmaa blokeerida Venemaa ettevõtmisi seoses Türgi väinadega, sest see oleks lõpuks võinud vähendada Prantsusmaa mõju Vahemere idaosas, kus oli ühiseid huvisid küll Prantsusmaal ja Suurbritannial, mitte aga Venemaal.378
Samuti oli raske näha, miks peaks venelased ohustama oma häid suhteid Saksamaaga. Perioodiliselt lahvatasid kahe riigi vahel küll pinged, seda kõige sagedamini Saksamaa tollide pärast Vene teravilja sisseveole, aga üsna vähe otsese huvide kokkupõrke pärast. Venemaal tekkis vaidlusi Berliiniga enamasti rivaalitsemise pinnal Viiniga Balkanil. Juba üksnes Saksamaa tugevus näis olevat argument, mis ühendab kaht naabrit ja seda just Balkani poliitikat puudutavas valdkonnas, kus loodeti, et Peterburi ja Berliini teineteisemõistmine võiks mõjuda Viinile ohjeldavalt. See valem oli vahel andnud häid tulemusi Kolmekeisriliidu aegadel. Saksamaa neutraliteet oli seega Venemaale potentsiaalselt kasulikum kui Prantsusmaa toetus. Venelased olid sellest juba ammu aru saanud: seepärast olidki nad rajanud oma julgeolekupoliitika Euroopa mandril eeskätt Saksamaaga sõlmitud paktidele. Ja see oli põhjus, mispärast ei teinud tsaar Aleksander III väljagi ajakirjanduses tõusnud kärast ja läks 1887. aasta edasikindlustamislepinguga edasi, ehkki ta ei tundnud Saksamaa ega sakslaste vastu erilist sümpaatiat.
Mispärast siis venelased tervitasid 1890. aastate alguses prantslaste lähenemiskatseid? Sakslased ise olid kindlasti aidanud Venemaa poliitika suunamuutusele kaasa, lükates tagasi ettepaneku edasikindlustamislepingu pikendamise kohta, ehkki saksameelne Venemaa välisminister Nikolai Giers pakkus senisest veelgi paremaid tingimusi. Saksa sõjaväe tagasihoidlikul müürilehel juunist 1890, mis teatas rahuaegsete relvajõudude suurendamisest 18 574 mehe võrra, oli koos lepingu uuendamata jätmisega oma osa, et äratada Peterburis ohutunne. Bismarcki lahkumine ja kergesti ärrituva keisri Wilhelm II (keda tsaar Aleksander kirjeldas kui „noort võrukaela ja moenarri”) üha suurenev osalus poliitikas tõstatas rahutukstegeva küsimuse Saksamaa välispoliitika tulevasest suunast.379 Ahvatlev oli ka väljavaade saada prantslastelt soodsatel tingimustel suuri laene. Otsustava tähtsusega katalüsaator oli siiski midagi muud, nimelt venelaste kartus, et Suurbritannia võib olla valmis liituma Kolmikliiduga.
1890. aastate algus oli Inglise-Saksa sõjaeelsete suhete soojenemise kõrgaeg. Helgolandi-Sansibari leping 1. juulist 1890, millega britid ja sakslased vahetasid mitmeid alasid Aafrikas või loobusid nendest ning Saksamaa sai endale väikese Helgolandi saare Põhjameres, tekitas Peterburis suurt ärevust. Venelaste ärevus suurenes veelgi 1891. aasta suvel, kui Kolmikliidu uuendamine ja Saksamaa keisri külaskäik Londonisse põhjustas Briti ajakirjanduses tõeliselt saksasõbraliku eufooria. Suurbritannia, pasundas Morning Post, on sisuliselt „ühinenud Kolmikliidu või pigem Nelikliiduga”; Inglismaa ja Saksamaa, märkis Standard 11. juulil 1891, on „ammused sõbrad ja liitlased” ning Euroopa rahu ähvardavatele ohtudele astutakse vastu „Inglismaa mereväe ja Saksamaa maavägede ühendatud jõududega”.380 Prantsusmaa ja Venemaa suursaadikute saadetised kodumaale olid täis sellesisulisi ajaleheväljalõikeid. Jäi mulje, nagu oleks Inglismaa, kes oli Venemaa rivaal Kaug-Idas ja Kesk-Aasias, ühendamas jõudusid Venemaa võimsa läänenaabri ja tema kaudu ka Austriaga, kellega oldi rivaalid Balkani poolsaarel. Selle tagajärg, nagu hoiatas Prantsusmaa suursaadik Peterburis, võib olla „Londoni ja Berliini valitsuste vastastikune lähenemine”, millel omakorda oleks katastroofilised tagajärjed Venemaale.381
Suurbritannia ja Saksamaa nähtavasti süvenev sõprus ähvardas jätta Venemaa kimbatused Balkanil varju võrreldes pingetega, mida põhjustas kibe konkurents Suurbritanniaga ülemaailmses ulatuses, sest siin tuli seista enda eest mitmel pool: Afganistanis, Pärsias, Hiinas ja Türgi väinades. Et tasakaalustada seda oletatavat ohtu, heitsidki venelased oma kahtlused kõrvale ja asusid avalikult taotlema kokkulepet Prantsusmaaga. Kirjas 19. augustist 1891 oma suursaadikule Pariisis arutleb Giers, kes varem püüdis uuendada edasikindlustamislepingut Saksamaaga, kuidas jõuda Prantsusmaaga kokkuleppele. Tegu oli Kolmikliidu uuendamisega kombinatsioonis „Suurbritannia enam-vähem tõenäolise liitumisega nende eesmärkidega, mille poole see allianss püüdleb” ning mis motiveeris Venemaad ja Prantsusmaad asuma „mõttevahetusse, et määratleda meie […] valitsuste seisukohad”.382 1891. aastal alla kirjutatud kahe riigi vastastikuse mõistmise protokoll sisaldab nagu kord ja kohus ka Giersi viiteid ohtudele, mida tähendab Suurbritannia lisandumine Kolmikliidule. 18. augustil 1892 järgnes Prantsuse-Vene sõjaline konventsioon ja kahe aasta pärast, 1894. aastal, kirjutatigi liidulepingule alla.
Niisuguse sündmuste käigu juures väärib rõhutamist kaks asjaolu. Esimene on see, et säärase liidu moodustamise motiivid oli väga komplitseeritud. Kui Pariisi puhul oli otsustava tähtsusega soov Saksamaad vaos hoida, siis venelastele tegi kõige rohkem muret see, kuidas takistada Austria-Ungarit Balkanil. Aga mõlemale riigile tegi suurt muret ka kõik see, milles nad nägid Suurbritannia ja Kolmikliidu jätkuvat lähenemist. Iseäranis toona mõõdukalt Saksa-sõbralikku välispoliitikat ajanud venelastele oli kõige tähtsam globaalne konfrontatsioon Briti impeeriumiga, mitte vaen Berliiniga. Vaieldamatult leidus Venemaa juhtkonnas neid, kellele oli omane haiglane hirm Saksamaa ees: Nikolai Giers kuulas õudusega, kuidas tsaar Aleksander III seletas, et kui Venemaa ja Austria vahel peaks puhkema sõda, on Prantsusmaa ja Venemaa liidu eesmärk hävitada Saksamaa selle praegusel kujul ja asendada „paljude nõrkade väikeriikidega”. 383 Üldiselt aga sõltus Venemaa vaenulikkus Saksamaa vastu endiselt eeskätt Saksamaa suhetest Austriaga ja eeldatavalt tugevnevatest sidemetest Suurbritanniaga. Alles aastal 1900 lisati Prantsuse-Vene lepingule täiendavad sõjalised tingimused, millega määrati kindlaks, et kui puhkeb Inglise-Vene sõda, paigutab Prantsusmaa La Manche’i rannikule 100 000 meest, kui aga puhkeb Inglise-Prantsuse sõda, toimetab Venemaa oma väed India piirile, kasutades selleks raudteid, mida Venemaa lubas Prantsusmaa rahalise abiga uuendada.384
Teiseks tasub märkida Prantsuse-Vene 1894. aasta liidu uudset olemust. Erinevalt Euroopas varem sõlmitud liitudest, näiteks Kaksik- ja Kolmikliidust ning Kolmekeisriliidust, sündis see kui sõjaline lepe, mille tingimused nõudsid maavägede toomist ühise vaenlase vastu (laevastikuleping lisati sinna 1912. aastal).
William Heath Robinson (1872–1944) oli inglise karikaturist ja raamatuillustraator, kes joonistas tihti keerulisi masinaid, mille eesmärk oli saavutada midagi väga lihtsat.
Bismarcki arvamuse kohta vt J. A. Nicholls,
William L. Langer, „The Franco-Russian Alliance (1890–1894)”,
Lepingu pikendamata jätmise mõjust Peterburis vt Peter Jakobs,
Antoine Laboulaye Alexandre Ribot’le 22. juunil 1890, tsit samas, lk 105.
Giers Mohrenheimile 19.–21. augustil 1891, tsit samas, lk 105–106.
George F. Kennan,
Francis R. Bridge ja Roger Bullen,