Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Berliini vastus põhjustas Delcassé mõtteviisis põhjaliku ja püsiva muutuse. Sellest hetkest alates loobus Prantsuse välisminister hellitamast igasuguseid mõtteid Prantsusmaa ja Saksamaa koostööst.400 Projekt ühisest diplomaatilisest demaršist Egiptuses jäeti tseremoonitsemata katki. Selle asemel kaldus Delcassé nüüd terve hulga vaheetappide kaudu arvamusele, et Prantsusmaa eesmärke on võimalik saavutada koostöös Suurbritanniaga, milleks peavad riigid tegema vahetuskaupa: vastutasuks Briti kontrolli tugevnemisele Egiptuse üle soostuvad inglased prantslaste kontrolliga Maroko üle. Niisugusel kokkuleppel oli see eelis, et nii välistati kardetud (ehkki tegelikult äärmiselt vähetõenäoline) Inglise-Saksa ühisinitsiatiiv Marokos.401 Aastaks 1903 oli Prantsuse välisminister jõudnud hakata uskuma, et Maroko ja Egiptuse vahetuskaubast saab alustala tulevasele liidule Suurbritanniaga.
Sellel suunamuutusel oli suur mõju Prantsuse-Saksa suhetele, sest püüd otsida Suurbritanniaga vastasseisu asemel lepitust aitas jõulisemalt sõnastada Saksamaa-vastast potentsiaali Prantsusmaa välispoliitikas. See on selgesti näha selles, kuidas muutus Delcassé seisukoht seoses Maroko omandamisega. Oma programmi alustades oli Delcassé kavatsenud kasutada Egiptust, avaldamaks survet Suurbritanniale, et too nõustuks Maroko hõivamisega, ja osta teised asjast huvitatud riigid ära mingite järeleandmistega. Hispaaniale oleks pakutud alasid Maroko põhjaosas, Itaaliale Prantsusmaa toetust Liibüa hõivamisel ja sakslastele kompensatsiooniks alasid Prantsuse Kesk-Aafrikas. Uus, pärast 1900. aastat alanud Maroko-poliitika oli senisest erinev kahes tähtsas punktis: esiteks kavatseti seda ajada koos Suurbritanniaga. Mis veelgi tähtsam, Delcassé kavatses nüüd Maroko hõivata, ehkki selle iseseisvus oli garanteeritud rahvusvahelise lepinguga, ja teha seda ilma igasuguse kompensatsioonita Saksamaale ning isegi sellega konsulteerimata. Alustades ja jätkates seda provokatiivset programmi oma Prantsuse ametivendade protestidest hoolimata, pani Delcassé Põhja-Aafrikasse maha komistuskivi, mis põhjustas 1905. aastal Maroko kriisi.
SUURBRITANNIA NEUTRALITEEDI LÕPP
Kõnes alamkojale 9. veebruaril 1871, kõigest kolm nädalat pärast Saksa keisririigi väljakuulutamist Versailles’ peeglisaalis, mõtiskles konservatiivist riigimees Benjamin Disraeli Prantsuse-Preisi sõja maailmaajaloolise tähenduse üle. Tegu polnud, seletas ta saadikutele, „sugugi tavalise sõjaga” nagu näiteks Preisi-Austria sõda 1866. aastal või Prantsusmaa sõjad Itaaliaga või koguni Krimmi sõda. „See sõda tähendab Saksa revolutsiooni, suuremat poliitilist sündmust kui Prantsuse revolutsioon möödunud sajandil.” Pole ühtki diplomaatilist traditsiooni, lisas kõneleja, mida pole kõrvale heidetud. „Jõudude tasakaal on täielikult rikutud ja riik, mis saab selle läbi kõige rohkem kannatada ning tunneb selle muutuse tagajärgi kõige rohkem, on Inglismaa.”402
Disraeli sõnu on sageli tsiteeritud kui prohvetlikku nägemust lähenevast konfliktist Saksamaaga. Aga lugedes seda kõnet niiviisi – läbi 1914. ja 1939. aasta prillide –, tähendab tema kavatsuste vääritimõistmist. Briti riigimeest ei häirinud vahetult pärast Prantsuse-Preisi sõda mitte Saksamaa tõus, vaid asjaolu, et Suurbritannia vanale vaenlasele Venemaale pärast Krimmi sõda (1853–1856) kehtestatud piirangud justkui enam ei kehtinud. Briti ja Prantsuse valitsuse nõudel Pariisi 1856. aasta rahulepingusse kirjutatud tingimuste kohaselt oli Must meri „ametlikult ja lõplikult suletud” nii selle rannikul asuvate kui ka kõikide teiste riikide sõjalaevadele.403 Rahulepingu eesmärk oli takistada Venemaad ohustamast Vahemere idaosa või läbi lõikamast inglaste maa- või mereühendusi Indiaga. Paraku oli Prantsusmaa lüüasaamine löönud jalad alt ka 1856. aasta rahulepingul. Uus Prantsuse vabariik ütles Krimmi puudutavatest lepetest lahti ja ei olnud enam vastu, et Venemaa asub Musta merd sõjaliselt kasutama. Teades, et Suurbritannia üksi ei suuda Musta merd puudutavate punktide täitmist tagada, asus Venemaa nüüd ehitama Musta mere laevastikku. 12. detsembril 1870 jõudis Londonisse uudis, et Venemaa on 1856. aasta rahust „lahti öelnud” ja rajab „uut Sevastopolit” – arsenali ja sõjasadamat – Phothi lähedale Musta mere idarannikul kõigest mõne kilomeetri kaugusel Türgi piirist.404
Jäi mulje, et koidab uus Venemaa ekspansiooni ajastu ja just sellele võimalusele Disraeli 9. veebruaril 1870 peetud kõnes peamist tähelepanu pööraski. 200 aastat, rääkis Disraeli, on Venemaa ajanud „seadusliku” ekspansiooni poliitikat, kuni „jõudiski välja rannikule”. Musta mere militariseerimine näis aga kuulutavat uut ja rahutukstegevat faasi Venemaa agressiivsetes plaanides, mis olid kantud soovist hõivata Konstantinoopol ja saavutada kontroll Türgi väinade üle. Kuna Venemaal pole „vähimatki moraalset õigust Konstantinoopolile” ega „mingit poliitilist vajadust sinna minna”, kuulutas Disraeli, siis pole tegu „seadusliku, vaid häiriva poliitikaga”. Venemaa polnud ainus Disraeli silmapiiril terendav oht – talle tegi samuti muret Ameerika Ühendriikide kasvav võimsus ja agressiivsus –, aga oluline on see, et kui ta rääkis „Saksa revolutsioonist”, ei pidanud ta silmas uuest Saksamaast lähtuvat ohtu, vaid mõjusid, mis tulenesid „kogu riikide masinavärgi segi paisanud” äsjasest Prantsuse-Preisi sõjast.405
Disraeli kõne tõstis päevakorda teema, mis jäi Suurbritannia välispoliitikas kesksele kohale kuni 1914. aastani. Aastail 1894–1905 oli Venemaa ja mitte Saksamaa see jõud, mis kujutas enesest „kõige tähtsamat pikaajalist ohtu” Suurbritannia huvidele.406 Niinimetatud Hiina küsimus, mis andis neil aastail Briti poliitikutele palju tegemist, on eriti asjakohane näide.407 Hiinas, nii nagu ka Balkanil, oli toimuvaid muutusi käivitavaks jõuks vana impeeriumi kahanev jõud. Kui Venemaa tungis 1890. aastate alguses Hiina põhjaossa, käivitas ta sellega terve rea kohalikke ja regionaalseid konflikte, mille kulminatsioon oli Hiina-Jaapani sõda aastail 1894–1895.408 Võidukas Jaapan tõusis nüüd Venemaa rivaaliks võitluses mõjuvõimu pärast Põhja-Hiinas. Samas pani Hiina lüüasaamine alguse suurriikide võidujooksule kontsessioonide järele, sest loodeti ära kasutada Hiina riigi edasist nõrgenemist. Sellest tungist Hiinasse sündinud negatiivne energia suurendas pingeid Euroopaski.409
Suurbritannia vaatenurgast oli probleemi olemus Venemaa võimsuse ja mõjuvõimu kasv. Hiinas, mis kaubanduspotentsiaali silmas pidades oli Suurbritanniale kindlasti tähtsam kui Aafrika, tähendas Venemaa otsest ohtu Briti huvidele. Probleem teravnes veelgi rohkem pärast rahvusvaheliste jõudude sekkumist, et maha suruda bokserite ülestõus (1899–1901); oma osa Põhja-Hiinas ära kasutades tugevdas Venemaa oma mõju seal veelgi.410 Siiski, arvestades Vene keisririigi geograafilist asukohta ja selle maavägede ülekaalu, oli raske näha, kuidas venelaste sissetungile Ida-Aasiasse oleks võimalik vastupanu osutada. Algamas oli uus nn suur mäng, mille võitja näis olevat Venemaa.411 India oli järgmine nõrk koht: Briti poliitika määrajad jälgisid murega, kuidas Venemaa raudteesüsteem tungis järjekindlalt üha kaugemale Kesk-Aasiasse, sest see tähendas, et Venemaal oli subkontinendile „parem sõjaline juurdepääs” kui Suurbritannial endal.412
Kuna Venemaa näis ajavat Kesk-Aasias ja Kaug-Idas Briti-vastast poliitikat, Prantsusmaa aga oli Suurbritannia rivaal ja vastane Aafrikas, siis tundus Prantsuse-Vene liit Londoni seisukohast võttes olevatki mõeldud peamiselt Suurbritannia vastu. Probleem oli eriti terav Buuri sõja ajal, kui suurt väekontingenti Lõuna-Aafrikasse paigutades jäi India põhjaosa kaitseta. Sõjaministeeriumi luureosakonna raport augustist 1901 „Impeeriumi sõjalised vajadused sõjas Prantsusmaa ja Venemaaga” teeb järelduse, et India armee ei ole võimeline kaitsma oma põhilisi tugipunkte venelaste rünnaku eest.413 Asja tegi halvemaks seegi, et Vene diplomaadid ei käitunud üksnes (inglaste silmis) vaenulikult, ekspansionistlikult ja halastamatult, vaid ka läbinisti salalikult ja valelikult. „Valetamine on enneolematu isegi Vene diplomaatide kohta,”
Maurice Paléologue,
Hayne,
Disraeli kõne alamkojas,
Juhtkiri,
„The Eastern Question: The Russian Repudiation of the Treaty of 1856, A New Sebastopol Wanted.”
Disraeli kõne alamkojas,
Keith Neilson,
Nn Hiina küsimuse põhjalikku analüüsi vt Thomas Otte,
Payson J. Treat, „The Cause of the Sino-Japanese War, 1894”,
Keith Neilson, „Britain, Russia and the Sino-Japanese War”, väljaandes Keith Neilson, John Berryman and Ian Nish,
Rolo,
D. Gillard,
Godley (India asjade ministeeriumi alaline ministriabi) Curzonile 10. novembril 1899, tsit väljaandes Neilson,
Intelligence Department, War Office, „Military Needs of the Empire in a War with France and Russia”, 12. august 1901, tsit samas, lk 123.