Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
aastal puhkenud konflikti põhjusi. Kas polnud siis otsus heita Suurbritannia hegemooniale merel väljakutse põhjendamatu provokatsioon, mis rikkus pikaks ajaks kahe riigi suhted ja süvendas Euroopa poliitilise süsteemi polariseerumist?
Saksamaa merestrateegia kohta saab teha palju kriitikat, kusjuures kõige tõsisem etteheide seisneb selles, et see polnud osa laiahaardelisemast poliitilisest kontseptsioonist, mis oleks ulatunud kaugemale püüdlusest saada maailmas vabad käed. Paraku polnud uus laevastikuprogramm ei liialdatud ega õigustamatu samm. Sakslastel oli küllalt põhjust uskuda, et neid ei võeta tõsiselt, kui nad ei hangi endale muljetavaldavat relva sõjalaevastiku näol. Ei maksa unustada, et britid olid harjunud sakslastega suheldes kasutama pigem käskivat tooni. Näiteks märtsis 1897 kohtus Briti välisministeeriumi ministriabi Sir Francis Bertie, keda agressiivse suhtlusmaneeri pärast Pulliks hüüti, Saksamaa Londoni suursaatkonna diplomaatilise asjuriga suursaadiku ülesannetes parun Hermann von Eckardsteiniga. Tuntud anglofiil Eckardstein, kes riietus Edward VII eeskujul ja kellele meeldis end näidata Londoni klubides, puudutas jutuajamise käigus Saksamaa huve Lõuna-Aafrikas. Bertie vastus mõjus tõelise šokina. Kui Saksamaa peaks kasvõi sõrmeotsaga Transvaali puudutama, kuulutas Bertie, ei kõhkle Briti valitsus astumast ühtegi sammu, „isegi kõige äärmuslikumat” (ilmselge vihje sõjale), et „Saksamaa mistahes interventsiooni tagasi lüüa”. „Kui peaks minema sõjaks Saksamaaga,” jätkas ta, „asub selle taha kogu inglise rahvas ning Hamburgi ja Bremeni blokeerimine ning igasuguse Saksamaa merekaubanduse lõpetamine on Inglise sõjalaevastikule lapsemäng.”449
Saksamaa laevastikupoliitikat tuleb vaadelda just niisuguste hõõrumiste ja ähvarduste taustal. Muidugi ei saa olla vähimatki kahtlust selle uue relva Inglismaa vastu suunatud olemus, mille Tirpitz ise tegi täiesti selgeks: märgukiri juunist 1897, milles selgitatakse tema laevastiku arendamise plaani keisrile, algab lühikese tõdemusega, et „Saksamaa kõige ohtlikum vaenlane merel on praegusel ajal Inglismaa”, ja samasugust väidet võib mitmesuguses vormis kohata kõikides hilisemate aastate ettepanekutes ja märgukirjades.450 Selles pole aga midagi üllatavat: relvastusprogrammid võrdlevadki ennast tavaliselt kõige ohtlikuma võimaliku vastasega; kuni Entete cordiale’i sõlmimiseni 1904. aastal nägid Prantsuse mereväe Jeune École’ikoolkonna strateegide programmilised dokumendid ette – sõja puhul – kiirete ja hästi relvastatud ristlejate rünnakuid kaubalaevadele, millega kavatseti Briti saared jätta nälga ja sundida alistuma. Veel 1898. aastal oli niisugune väljavaade tundunud Briti laevastiku ringkondades küllalt reaalne, et rääkida paaniliselt vajadusest saada täiendavaid ristlejaid ja nõuda kodumaiste toiduainetega varustamise parandamist.451
Igal juhul ei olnud sakslaste laevaehitusprogramm pärast 1898. aastat see põhjus, mis pani aluse Suurbritannia lähenemisele Prantsusmaa ja Venemaaga. Otsus astuda liitu Prantsusmaaga ja püüda jõuda kokkuleppele Venemaaga sündis peamiselt impeeriumi äärealadel tõusvate pingete tõttu. Saksamaa laevastikuprogramm köitis Briti poliitikakujundajate meeli vähem ja tegi neile vähem muret, kui sageli arvatakse.452 Suurbritannia merestrateegia polnud kunagi keskendunud üksnes Saksamaale, vaid vajadusele jääda tooniandvaks suurte mereriikide – nende hulgas ka Prantsusmaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid – maailmas. Samuti ei mõjunud see, et Saksamaa ehitab sõjalaevu, Briti strateegidele hüpnotiseerivalt, nagu nii mõnigi kord on väidetud.453 1905. aastal iseloomustas Briti mereväeluure direktor Suurbritannia mereväe ülekaalu Saksamaaga võrreldes masendavaks.454 Oktoobris 1906 avaldas välisministeeriumi alaline ministriabi Charles Hardinge arvamust, et Saksamaa ei kujuta merel endast Suurbritanniale otsest ohtu. Järgmisel aastal tõdes admiral Sir Arthur Knyvet Wilson oma ettekandes admiraliteedi sõjaplaanidest, et Inglise-Saksa konflikt on vähetõenäoline ja et ükski riik pole võimeline põhjustama ka muud mistahes „olulist kahju” ning et „on raske näha, kuidas niisugune konflikt võiks tekkida”. Välisminister Edward Grey oli samuti optimistlik. „Meie laseme vette seitse drednooti, enne kui nemad lasevad ühe,” kuulutas ta 1907. aasta novembris. „1910. aastal on neil neid neli meie seitsme vastu, aga praeguse ja tolle aja vahel jõuame hakata ehitama veel palju laevu, kui nemad peaks seda tegema.”455 Isegi mereminister Sir John (Jackie) Fisher saatis 1907. aastal kuningas Edward VII-le kirja, kus uhkustab Suurbritannia üleolekuga Saksamaast: „Inglismaal on seitse drednooti ja kolm Invincible-tüüpi lahingulaeva, Saksamaal aga pole veel ühtegi!” Enesekindluseks oli küllalt põhjust, sest sakslased olid laevastikuehituse võidujooksu juba kindlalt kaotanud: kui Saksa lahingulaevade arv tõusis aastail 1898–1905 kolmeteistkümnelt kuueteistkümnele, siis Briti sõjalaevastikus oli kasv kahekümne üheksalt neljakümne neljale sõjalaevale. Tirpitzi eesmärk oli saavutada vahekord üks Saksa lahingulaev iga 1,5 Briti lahingulaeva kohta, aga ta ei jõudnud kunagi selle lähedalegi. 1913. aastal loobus Saksamaa mereväe juhtkond ametlikult ja ühepoolselt Inglise-Saksa võidurelvastumisest, kui Tirpitz teatas, et ta on nõus niisuguse sõjalaevade arvu vahekorraga, nagu seda nõudis Suurbritannia. 1914. aastaks oli Suurbritannia edu veelgi suurenenud. Hädakisa sõjalaevastiku pärast, mis regulaarselt tõusis Briti ajakirjanduses ja poliitikute ringis, oli küllalt põhjendatud, aga enamasti põhjustasid selle mereväe ringkonnad, et juhtida tähelepanu kõrvale rahapuuduses vaevleva Briti armee nõudmistelt.456
Retoorikatormi, mille Tirpitz ja tema ametivennad algatasid õigustamaks mereväele tehtavaid kulutusi, ja saavutatud suhteliselt tagasihoidlike tulemuste vahel haigutas tohutu kuristik. Saksa sõjalaevade ehitamise programm oli mõeldud toetama eesmärki, mis aastaks 1900 oli saanud tuntuks kui Weltpolitik, seega siis maailmapoliitika. Selle termini all mõeldi Saksamaa kui maailmariigi mõju laiendamisele suunatud välispoliitikat, millega oleks astutud ühte rivisse teiste suurte jõududega ülemaailmses ulatuses. „Erakordne hulk maad läheb järgmiste kümnendite jooksul maailma kõikides nurkades jagamisele,” hoiatas ajaloolane ja publitsist Hans Delbrück oma 1897. aastal ilmunud olulises essees. „Ja rahvus, mis jääb tühjade kätega, heidetakse järgmiseks põlvkonnaks välja nende rahvaste hulgast, kes määravad inimvaimu piirid ja võimalused.”457 Suurt vastukaja leidnud mõjukas kõnes 6. detsembril 1897 tõi välisminister Bernhard von Bülow esile uudsed tormilised meeleolud. „Ajad, mil sakslased jätsid maa ühele oma naabritest, mere teisele ja reserveerisid endale koha taevas, kus valitses puhas filosoofia – need ajad on möödas,” kuulutas Bülow. „Me ei taha jätta kedagi varju, aga meiegi nõuame endale kohta päikese all.”458
Esialgu näis väljend Weltpolitik Saksamaa keskklassi ja rahvuslikult häälestatud kvaliteetajakirjandust köitvat. See leidis laialdast vastukaja, kuna ühendas paljusid toonaseid pürgimusi. Weltpolitik tähendas püüdu laiendada eksporditurge (ajal, mil ekspordimahu kasv aeglustus), tähendas ka püüdu pääseda Euroopa riikide liitude süsteemi piirangutest ja soovi tegutseda laialdasemal maailmaareenil. See väljendas vajadust tõeliselt rahvuslike projektide järele, mis aitaks ühendada Saksa keisririigi eri piirkondi, ja peegeldas peaaegu üleüldist veendumust, et hilinemisega imperialistlike riikide peole jõudnud Saksamaa peab kõvasti pingutama, kui tahab teiste suurriikide lugupidamist ära teenida. Siiski, kuigi see kätkes endas kõike nimetatut, ei omandanud Weltpolitik kunagi stabiilset või täpset tähendust.459 Koguni Bernhard von Bülow, keda üldiselt peetakse meheks, kelle eestvõttel tõusis Weltpolitik Saksamaa välispoliitika juhtpõhimõtteks, ei seletanud kunagi täpselt, mida see endast kujutab. Tema vastuolulised ütlused sellel teemal lubavad arvata, et tegelikult polnud tegu millegi enama kui vana vabade käte poliitikaga koos suurema sõjalaevastiku ja ähvardavamalt kõlava muusikaga. „Meie eesmärk on nüüd Weltpolitik,” kirjutas endine kindralstaabi ülem kindral Alfred von Waldersee pahuralt. „Kui ma ainult teaks, mis see peab olema.”460
Weltpolitik andis pärast 1897. aastat
Tsit väljaandes Rosenbach,
Selle memo teksti vt Steinberg,
Vt James Ainsworth, „Naval Strategic Thought in Britain and Germany 1890–1914”, doktoritöö teesid, Cambridge’i ülikool, 2011; brittide hirmust Pratsusmaa sõjalaevastiku tugevuse ees umbes aastal 1900 ja suhteliselt madalast hinnangust nn Saksa ohule vt Andreas Rose,
Isegi lord Selborne, keda sageli tsiteeritakse kui peamist tunnistajat teesile, et kartus Saksamaa sõjalaevastiku ees muutis Suurbritannia strateegiat, oli samavõrd mures Vene ja Prantsuse laevastike pärast, aga ka Saksa laevastiku pärast, vt Dominik Geppert ja Andreas Rose, „Machtpolitik und Flottenbau vor 1914. Zur Neuinterpretation britischer Aussenpolitik im Zeitalter des Hochimperialismus”,
Inglise-Saksa sõjalaevastike rivaliteet leiab ajalookirjanduses üha enam käsitlemist. Vanemaid seisukohti vt väljaandes Arthur J, Marder,
Tsit väljaandes Niall Ferguson,
Hardinge, Wilson ja Grey tsit väljaandes Wilson,
Rose,
Hans Delbrück väljaandes
Bernhard von Bülow, kõne Riigipäeva ees 6. detsembril 1897, väljaandes Johannes Penzler (toim),
Canis,
Waldersee päeviku sissekanne 13. juulist 1900, väljaandes Heinrich Otto Meisner,