Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Saksa firmale Deutsche Bahn-Gesellschaft ülesande ehitada Anatoolia raudteele haruliin Konyasse Bagdadi suunas, avaldas Briti valitsus kohe valjusti pahameelt, sest nägi sakslaste rahastatud projektis „lubamatut tungimist Inglise mõjusfääri”, võis see ju vähendada Briti rahaga rajatud İzmiri (Smürna) raudtee tulusid. Siin, nagu paljude teistegi vaidluste puhul lähtusid Briti poliitikud seisukohast, et kui Briti impeeriumi huvid olid „elutähtsad” ja „olulised”, siis sakslaste huvid olid kõigest „luksus”, mille tagaajamist peaks teised riigid tõlgendama provokatsioonina.437 Järgmine näide on vaidlused 12. mail 1894 sõlmitud Inglise-Kongo lepingu üle, millega Suurbritannia omandas Ugandat ja Rodeesiat ühendava 25 kilomeetri laiuse maakoridori. See leping oli põhiliselt mõeldud takistama prantslaste plaane Niiluse ülemjooksul, lisaks ulatus see Saksa Ida-Aafrikani, moodustades nii Briti kordoni. Alles pärast Saksamaa jõulisi surveavaldusi andis London viimaks järele. Niisugune tulemus kutsus Saksa ajakirjanduses esile rõõmupurske, otsiti ju meeleheitlikult märke enda riiklikust maksmapanekust. Samuti tugevdas see Saksa poliitikute usku, et vastuhakk Suurbritanniale on ainus võimalus kaitsta Saksamaa huve.438
Inglise-Saksa pinged tõusid haripunkti 1894.–1895. aasta Transvaali kriisiga. Briti kontrolli all oleva Kapimaa koloonia ja selle naabruses paiknevate buuri vabariikide (Transvaal ja Oranje) suhted olid problemaatilised juba pikka aega. Ehkki Transvaali iseseisvus oli leidnud rahvusvahelist tunnustust (seda oli teinud ka Suurbritannia), nõudis Kapimaa tooniandvamaid tegelasi Cecil Rhodes põhjanaabri annekteerimist, sest teda ahvatlesid seal 1880. aastatel avastatud hiiglaslikud kullavarud. Kuna saksa rahvusest asunikud etendasid Transvaali majanduses silmapaistvat osa ja sakslastele kuulus viiendik kogu sinna paigutatud väliskapitalist, oli Berliin huvitatud vabariigi iseseisvuse säilitamisest. Berliini osalus kavades rajada sakslaste rahadega raudtee, mis ühendaks merepiirita Transvaali Delagoa (Maputo) lahega Portugalile kuuluvas Mosambiigis, kutsus 1894. aastal esile Londoni protestid. Kui Briti valitsus kaalus võimalust võtta nende huve häiriv raudtee oma kontrolli alla, annekteerides selleks Delagoa lahe ja lükates tagasi kõik ettepanekud, mis võisid nõrgendada tema poliitilist ja majanduslikku juhtpositsiooni regioonis, jäid sakslased endiselt nõudma Transvaali poliitilise ja majandusliku sõltumatuse säilitamist.439 Järgmised vastuolud ilmnesid 1895. aasta sügisel, kui Briti suursaadik Berliinis Sir Edward Malet võttis rääkida Transvaalist kui tüliõunast Inglise-Saksa suhetes ja vihjas paljuütlevalt võimalusele, et kahe riigi vahel võib puhkeda sõda, kui Saksamaa pole nõus järele andma.
Saksamaa valitsuse meeleolu oli seega niigi halb, kui inglaste nurjunud kallaletung Transvaalile detsembris 1895 vallandas rahvusvahelise kriisi. Briti valitsus polnud doktor Leander Starr Jamesonile andnud ametlikku luba rünnata Transvaali, ehkki vähemalt üks Briti valitsuse minister (Joseph Chamberlain) oli sellest juba ette teadlik. Sissetung ise lõppes läbikukkumisega: Transvaali vabariigi väed lõid Jamesoni mehed kiiresti puruks ja võtsid nad vangi. Kuigi Whitehall kõike ametlikult eitas, usuti Berliinis, nagu ka Pariisis ja Peterburis, et selle sissetungikatse taga on London. Soovides väljendada oma nördimust, saatis Saksamaa valitsus Transvaali vabariigi presidendile Paul Krügerile keisri allkirjaga isikliku telegrammi. Krügeri telegrammis, nagu seda hakati nimetama, soovitakse presidendile head uut aastat ja õnnitletakse teda, et tal läks korda kaitsta „oma riigi iseseisvust välisrünnaku eest” ilma „sõbralikelt riikidelt abi palumata”.440
See leebe sõnastusega telegramm tekitas Briti ajakirjanduses pahameeletormi ja samasuguse vaimustuse Saksamaal, kus seda tervitati kui märki, et viimaks ometi on tehtud midagi kaitsmaks Saksamaa meretaguseid huvisid. Paraku oli Krügeri telegramm siiski kõigest poliitiline žest. Konfrontatsioonis Suurbritanniaga Aafrika lõunaosa pärast tõmbus Saksamaa ikkagi kiiresti tagasi. Sakslastel polnud vahendeid, et väljendada oma tahet või siis vähemalt saavutada sedagi, et neid peetaks niisuguse huvide konflikti puhul võrdseks partneriks. Lõpuks nõustus Berliin kompromissleppega, mis vastutasuks Suurbritannia tähtsusetute järeleandmise eest jättis Saksamaa Lõuna-Aafrika poliitilise tuleviku küsimuste lahendamisest täiesti kõrvale.441 Saksa rahvuslikult meelestatud ajakirjanduse pahameeleks ei olnud Saksamaa valitsus nõus Transvaali kasuks sekkuma ka enne 1899–1902 peetud Buuri sõda või selle ajal; sõda lõppes Transvaali kaotusega ning sellest sai Briti koloonia.
1890. aastad olid seega periood, mille jooksul Saksamaa isolatsioon süvenes. Suurbritannialt ei õnnestunud lubadusi saada ja Prantsuse-Vene liit näis oluliselt piiravat manööverdamisruumi Euroopa mandriosas. Siiski ilmutasid Saksa riigimehed probleemi ulatuse mõistmisel erakordset aeglust, sest nende arvamust mööda olid impeeriumide suhetes jätkuvalt püsivad pinged garantiiks, mis pidid tagama, et needsamad impeeriumid ei koondu kunagi Saksamaa vastu. Püüdmata vähendada endi isoleeritust suhete soojendamise teel, tõstsid Saksamaa poliitikakujundajad enesekindluse oma peamiseks juhtmõtteks.442 Niisuguse arengu kõige märkimisväärsem tulemus oli otsus ehitada suur sõjalaevastik.
1890. aastate keskpaiku, pärast pikka paigaltammumist ja suhtelist tagasikäiku hõivasid Saksamaa julgeoleku- ja välispoliitikas keskse koha sõjalaevastiku ehitamise ja merestrateegia probleemid.443 Tähtsat osa etendas avalik arvamus: Saksamaal nagu Suurbritanniaski olid suured sõjalaevad kvaliteetajakirjanduse ja haritud keskklassi lugejate silmis fetiši seisundis.444 Oma osa etendas siin Ameerika admirali ja kirjaniku Alfred Thayer Mahani eriline huvi sõjalaevastiku vastu. Mahan ennustas oma teoses „Merejõudude mõju ajaloole” (The Influence of Sea Power upon History, 1890) võitlust ülemaailmse võimu pärast, mille tulemuse otsustavad rasketest lahingulaevadest ja ristlejatest koosnevad hiigelsuured laevastikud. Keiser Wilhelm II, kes toetas laevastikuprogrammi, oli suur laevastikuhuviline ja innukas Mahani lugeja; noore Wilhelmi joonistusplokkides leidub palju lahingulaevu – hoolikalt paberile pandud ujuvaid kindlusi, kus turritavad tohutud suurtükid. Aga oma osa oli siin ka rahvusvahelisel teguril: eelkõige just kokkupõrked Suurbritanniaga Euroopast väljaspool olid need, mis ajendasid langetama otsust omandada laevastiku näol veelgi võimsam relv. Pärast Transvaali vahejuhtumit arenes keisri soov soetada uusi laevu lausa kinnisideeks ja omandas niisuguse ulatuse, et ta hakkas samahästi kui igas rahvusvahelises kriisis nägema merejõudude tähtsust tõestavat õppetundi.445
Keisri süvenev isiklik huvi sõjalaevastiku vastu langes kokku Saksamaa laevastiku juhtkonna kõige kõrgemal tasemel areneva eri leeride ägeda võitlusega. Laevastikukabineti ülem admiral Gustav von Senden-Bibran ja tema auahne soosik Alfred von Tirpitz nõudsid häälekalt suure hulga suurte sõjalaevade ehitamist. Teise leeri eesotsas oli ettevaatlik laevastikuameti riigisekretär admiral Friedrich von Hollmann, kes vastutas Riigipäevale esitatavate laevastikku puudutavate seaduseelnõude koostamise eest. Hollmann eelistas ehitada ikka veel populaarse Prantsuse Jeune École’i446 koolkonna põhimõtteile vastavaid kiireid ristlejaid. Kui Tirpitzi nägemuse kohaselt seisnes Saksamaa mereväe strateegia tulevases võitluses võrdsuse eest Suurbritanniaga kodumaale lähedastes vetes, siis Hollmann kavandas paindlikumaid ja suure tegevusulatusega laevu, mida võinuks kasutada Saksamaa taotluste läbisurumiseks ja Saksamaa huvide kaitseks kodumaast kaugel. Aastail 1893–1896 korraldasid Tirpitz ja tema liitlased Hollmanni vastu tugeva rünnaku, seades tema kompetentsuse avalikult kahtluse alla ja pommitades keisrit märgukirjadega, kus põhjendasid oma strateegilisi ettepanekuid. Kõikunud mõnda aega kahe leeri vahel, pööras keiser 1897. aastal Hollmannile selja ja määras tema kohale Tirpitzi.447 Pärast jõulist propagandakampaaniat võttis Riigipäev 26. märtsil 1898 vastu uue laevastikuseaduse. Seniste, 1890. aastate keskpaigas tehtud eklektiliste ja ebamääraste ettepanekute asemel alustas admiral Tirpitzi juhitud keiserlik laevastikuamet ulatuslikku ja pikaajalist sõjalaevade ehitamise programmi, mille heaks läks suur osa Saksamaa kaitsekulutustest kuni 1912. aastani. Ettevõtmise lõppeesmärk oli see, et Saksamaa võiks astuda Briti sõjalaevastikule vastu kui võrdne võrdsele.
Gordon Martel,
Sakslaste rahulolematusest lepinguga vt Jacques Willequet,
Canis,
Krügeri telegrammi täielik tekst on väljaandes GP, 11. kd, dokument 2610, lk 31–32.
Transvaali kriisi käiku ja tagajärgi vt Harald Rosenbach, „Das deutsche Reich, Grossbritannien und der Transvaal (1896–1902). Anfänge deutsch-britischer Entfremdung” (Göttingen, 1993).
Friedrich Kiessling,
P. Winzen, „Zur Genesis von Weltmachtkonzept und Weltpolitik”, väljaandes J. C. G. Röhl (toim),
Jan Rüger,
Gregor Schöllgen,
sajandil Prantsusmaal välja töötatud strateegiline kontseptsioon, mille kohaselt tuli põhirõhk võitluses suurte sõjalaevastikega panna väikestele, ent hästirelvastatud alustele ning vastaste kaubalaevade hävitamisele.
Jonathan Steinberg,