Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
märgitud, et isegi sakslaste väga tagasihoidlikud katsed hüpata üle võimalikele ekspansioonikatsetele seatud poliitiliste ja sõjaliste takistuste leidsid juba välja kujunenud maailmariikide ägedat vastupanu. Seoses sellega tasub meelde tuletada üht ilmselget, aga tähtsat asjaolu, mis eristab hilinenud Saksa keisririiki ja selle imperialistlikke rivaale. Kuna nende valduses oli suur osa maailma inimasustusega territooriumist koos seal viibivate relvajõududega, oli Suurbritannial, Prantsusmaal ja Venemaal ka võimalus mõningate alade pärast kaubelda ja neid vahetada, ilma et see oleks metropolile kuigi kalliks läinud. Suurbritannia võis teha Prantsusmaale järeleandmisi Mekongi deltas, Venemaa võis pakkuda Suurbritanniale mõjupiirkondade jagamist Pärsias, Prantsusmaa võis pakkuda Itaaliale juurdepääsu nende ihaldatud aladele Põhja-Aafrikas. Saksamaal polnud võimalust midagi niisugust pakkuda, oli ta ju alati tõusiku seisundis, kellel pole midagi pakkuda, aga kes ikkagi üritab leida endale kohta laua ääres, mis on juba niigi manulisi täis. Katsed kahmata endale ka mõnd tühist ripakile jäänud suutäit said tavaliselt vanemate klubiliikmete kindla vastuseisu osaliseks.
Näiteks aastail 1884–1885, kui Saksamaa valitsus tegi katset rahuldada oma imperialistlikku isu, kiites heaks väikese koloniaalvalduse omandamise, reageeris Suurbritannia sellele kohe pahaselt. 1883. aastal oli Bremeni kaupmees Heinrich Vogelsang ostnud maad Angra Pequeña rannikul tänapäeva Namiibia lõunaosas. Järgmisel aastas küsis Bismarck ametlikult Briti valitsuselt, kas viimasel on kavas taotleda seda ala endale. Londonist saadi napisõnaline vastus, mis ütles, et Suurbritannia ei taha lubada ühelgi teisel riigil seada end sisse ükskõik kus Portugalile kuuluva Angola ja Suurbritannia Kapimaa vahel. Berliin reageeris kahe pinda sondeeriva küsimusega: millele rajaneb Suurbritannia väide? Ja kas Briti võimud on valmis kaitsma nimetatud piirkonnas tegutsevaid Saksa asunikke?428 Möödus kuid, enne kui Whitehall429 suvatses saata vastuse. Niisugune üleolev käitumine ärritas Bismarcki, ehkki ta poleks tarvitsenud võtta seda isiklikult: London käitus täpselt niisama hoolimatult ja kõrgilt ka ameeriklastega Venezuela piirivaidluse ajal 1895.–1896. aastal.430 Siis, kui sakslased kõigest hoolimata edasi tegutsesid ja kuulutasid ametlikult eespool nimetatud ala omandatuks, esitas Briti valitsus kohe omapoolse omandinõude. Temperatuur Berliinis tõusis. On täiesti talumatu, tormitses Bismarck, et Suurbritannia nõuab endale privileegi „Aafrika Monroe doktriini431” laadis.432 Kantsler asus poliitilist survet tugevdama. Londonisse saadeti läbirääkimisi juhtima tema poeg Herbert. Britid, kelle tähelepanu oli rohkem seotud tõsisemate probleemidega (venelaste sepitsused Afganistanis, pinged suhetes Prantsusmaaga Aafrika pärast), andsid lõpuks järele ja kriis möödus, aga ühtlasi saadi ka kainestav meeldetuletus, kui vähe on Euroopa viimaste suurriikide jaoks laua ääres ruumi.
Osaliselt oligi põhjus, miks Saksamaa loobus 1890. aastal uuendamast edasikindlustamislepingut Venemaaga, soov vabaneda Bismarcki poliitikaga ise endale võetud piirangutest. Sel aastal toimunud niinimetatud vahtkonnavahetus – Bismarck lahkus, kantsleriks määrati Leo von Caprivi ja riigi peamise poliitikakujundajana kerkis esile keiser Wilhelm II – juhatas ka sisse uue etapi Saksamaa välissuhetes. 1890. aastate alguse niinimetatud uus kurss polnud niivõrd üksmeelsete kavatsuste tulemus kuivõrd kõhkluste ja vooluga kaasamineku tagajärg. Bismarcki ootamatu lahkumisega tekkinud tühik jäi täitmata. Initsiatiiv läks välisministeeriumi poliitilise osakonna juhi Friedrich von Holsteini kätte. Holsteini poliitika nägi ette värskendada suhteid Austria-Ungariga, kusjuures võimalikke riske Balkanil pidi tasakaalustama kokkulepe Londoniga, ehkki Holstein ei pooldanud kõikehõlmavat liitu Suurbritanniaga. Tema mõtteis oli kesksel kohal sõltumatus. Liidus Suurbritanniaga riskis Saksamaa sellega, et temast saab Londoni pattude lunastaja mandril: siin oli tähtis osa mälestusel Seitsmeaastasest sõjast, kui Preisimaa kuningas Friedrich II Suur leidis end Suurbritannia liitlasena ühtäkki võimsa koalitsiooni piiramisrõngast. Oli oluline, nagu Holsteini lähedane abiline Bernhard von Bülow märkis märtsis 1890, et Saksamaa „ei satuks sõltuvusse ühestki välisriigist”.433 Suurbritanniaga sõlmitava leppe hind võinuks olla see, et Saksamaa loobub oma koloniaalvallutustest, aga seda hinda oli Caprivi hea meelega valmis maksma.
Vabade käte poliitika tundus küllaltki ohutuna, aga selles peitusid väga suured riskid. 1891. aasta suvel said sakslased teada, et nende liitlane Itaalia peab salaja läbirääkimisi Prantsusmaaga lootuses saada prantslaste toetust Itaalia edasistele vallutustele Põhja-Aafrikas. Samal ajal jõudis Berliini ka uudis Prantsuse sõjalaevastiku ametlikust visiidist Venemaale Kroonlinna, kus Vene ajakirjandus ja üldsus tervitasid Prantsuse ohvitsere suure rõõmuga. 1892. aastal järgnenud Prantsuse-Vene sõjalise koostöö lepe tõestas, et isegi näiliselt tihe koostöö Suurbritanniaga võib tähendada riski ja jätta Saksamaa Euroopa mandril kaitseta ega paku mingit kompensatsiooni julgeoleku valdkonnas. Ning kõige rahutukstegevam oli see, et Prantsusmaa ja Venemaa üha süvenev sõprus ei tundunud sugugi sundivat Suurbritanniat otsima lähedasemaid suhteid Saksamaaga, vaid vastupidi, see pani Briti poliitikameistrid kaaluma võimalusi pingelõdvenduseks, esmalt Prantsusmaa ja edaspidi Venemaaga. Tõsiasi, et Prantsuse sõjalaevastik tegi tagasiteel Venemaalt 1891. aastal sümboolse külaskäigu Portsmouthi, mõjus Berliini meeleoludele samuti kainestavalt.434
Kas Saksamaa on küllalt tugev, et minna tugevate liitlaste toetuseta oma teed? Caprivi vastus sellele küsimusele oli suurendada keisririigi kaitsevõimet. 1893. aastal vastu võetud armeeseadusega suurendati sõjaväe koosseisu 552 000 meheni – 150 000 rohkem kui kümne aasta eest – ja sõjalised kulutused samal aastal olid kaks korda suuremad kui 1886. aastal. Siiski polnud see kasv kooskõlas üldisema poliitilise strateegiaga, mille eesmärk oli suurendada heidutusvõimet.
Sõjalise enesekindluse suurendamispüüdluse diplomaatilised kaasmõjud põhjustasid Berliini poliitikakujundajate hulgas palju vaidlusi. Kuna Prantsusmaaga paremaid suhteid saavutada oli samahästi kui võimatu, siis kas peaks Saksamaa ikkagi visalt otsima võimalikku tehingut Suurbritanniaga või peitub pääsemine paremates suhetes Venemaaga? Mõlema võimaluse tagaajamine lõppes aga suure pettumusega. Saksa poliitika üle otsustajad panid suuri lootusi Vene-Saksa kaubanduslepingule, mis sõlmiti 1894. aasta kevadel. Saksa põllumeeste ringkondade ägedatest protestidest hoolimata Riigipäeval ratifitseeritud lepingust sai pöördepunkt kaubandussuhetes, millest tõusis tohutu majanduslik kasu mõlemale riigile. Aga see leping ei aidanud kuidagi nõrgendada Venemaa ustavust liidule Prantsusmaaga, pigem vastupidi, venelased nägid lepingus õigustust oma poliitikale ja märki selle kohta, mida on võimalik saavutada, kui suruda sakslased diplomaatiliselt halvemasse olukorda.435
Suurbritanniat valida polnud sugugi kergem. Peamine põhjus oli lihtsalt see, et Caprivi vabade käte poliitika vabastas Londoni käed palju rohkem kui Berliini käed. Sõlmitud Prantsuse-Vene liit võimaldas Suurbritannial kõikuda mitme mandririikide leeri vahel ja vähendas vajadust otsida paremat teineteisemõistmist Berliiniga. Ainult kriiside puhul impeeriumi äärealadel otsis London lähemaid suhteid, aga need ei küündinud ja ei saanudki küündida täiemahulise liiduni tingimustel, millega Berliin arvatavasti oleks nõustunud. Näiteks 1901. aastal, kui Briti väed olid seotud Lõuna-Aafrikas ja venelased avaldasid üha suuremat survet Hiinale, oli välisminister Lansdowne nii väga huvitatud sakslaste toetusest Venemaa vastu, et esitas valitsuskabinetile projekti salaliidust Saksamaaga, mis teatud tingimustel oleks kohustanud Suurbritanniat ja Saksamaad alustama sõda Venemaaga, et toetada Jaapanit. Berliinis sondeeriti ettevaatlikult pinda, aga sakslastele oli vastumeelne igasugune võimalus olla kaasatud ükskõik missugusesse Venemaa vastu suunatud kombinatsiooni, sest kardeti, et nii jäävad nad mandril puhkeva konflikti puhul saatuslikult kaitseta, sest Briti sõjalaevastiku toetusel poleks sel juhul erilist kaalu.436 Kõige rohkem tegi Bülow’le muret küsimus, mida saab Suurbritannia sakslastele pakkuda, et see korvaks prantslaste ja venelaste pahameele, mille Saksamaa liit Suurbritanniaga paratamatult kaasa tooks? See oligi põhiline probleem, mis alati tõusis päevakorda, kui tuli jutuks, kuidas Inglise-Saksa suhteid ametlikult parandada.
Järgmine
Sakslaste tungist Angra Pequeñasse, vt Hildebrand,
Tänav Londonis, kus asub hulk valitsushooneid, mistõttu nime kasutatakse ka Briti valitsuse sünonüümina.
Nn neljast kuust üleolevast vaikusest, millega Salisbury valitsus võttis vastu president Clevelandi noodi 20. juulist 1895, mis protestis Suurbritannia agressiooni vastu Venezuelas, ja Briti valitsuse vastusest järgnevatele USA nootidele vt Bradford Perkins,
USA presidendi James Monroe läkitus Kongressile, milles deklareeriti, et ameeriklased ei sekku Euroopa asjadesse, ega luba eurooplastel sekkuda Ameerikas.
Bismarcki kommentaar krahv Hatzfeldti kirjale, 24. mai 1884, GP, 4. kd, lk 58.
Bülow Eulenburgile 2. märtsil 1890, tsit väljaandes Peter Winzen,
Konrad Canis,
Samas, lk 124.
Rolo,