Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
eelmängus pöördepunkti”.386
Prantsuse-Vene liit iseenesest ei teinud veel kokkupõrget Saksamaaga vältimatuks või isegi mitte tõenäoliseks. Liit omandas peagi mõlema riigi rahvakultuuris oma koha: kroonitud peade ja sõjalaevade külaskäikude puhul korraldati pidustusi, trükiti postkaarte, menüüsid ja karikatuure, käis kaubavahetus.387 Paraku takistasid tihedamat koostööd prantslaste ja venelaste lahknevad huvid: 1890. aastate jooksul olid Prantsuse välisministrid seisukohal, et kuna venelased ei ilmuta erilist soovi võidelda Alsace’i ja Lorraine’i tagastamise eest, siis paneb liit Peterburiga ka Prantsusmaale ainult minimaalseid kohustusi.388 Venelastel omalt poolt polnud vähimatki kavatsust liidu tõttu Saksamaast eemale hoidma hakata, vastupidi: selles nähti tegurit, mis võimaldab paremini arendada häid suhteid Berliiniga. Nagu ütles Venemaa välisministri esimene asetäitja Vladimir Lamsdorf 1895. aastal, oli liidu eesmärk kindlustada Venemaa tegevusvabadust ja garanteerida Prantsusmaa püsimajäämine, aga samal ajal piirata selle Saksamaa-vastaseid ambitsioone.389 Liidu esimese kümne aasta jooksul ei köitnud Venemaa poliitika üle otsustajate – eelkõige aga tsaari – tähelepanu mitte Kesk- või Kagu-Euroopa, vaid Põhja-Hiina oma majandusliku ja poliitilise hõlvamise võimalustega. Mis veelgi tähtsam, ühised kahtlused Suurbritannia suhtes, mis olid aidanud Prantsuse-Vene liidul teoks saada, ei võimaldanud sellel ühtlasi – vähemalt esialgu – omandada eranditult Saksamaa-vastast suunitlust. Venemaa huvi kehtestada mitteametlik kontroll Mandžuuria üle viis Peterburi konflikti Suurbritannia Hiina-poliitikaga ja tähendas seda, et suhted Londoniga jäävad lähitulevikus tunduvalt pingelisemaks kui suhted Berliiniga.
PARIISI VALIK
Ka Prantsusmaa pidi tegema raskeid valikuid, kuidas tasakaalustada rivaliteedist Suurbritanniaga tulenevaid vajadusi suhetest Saksamaaga tõusvate nõudmistega. Prantsuse-Vene liidu esimese nelja aasta jooksul ajas Prantsusmaa välisminister Gabriel Hanotaux kindlalt Briti-vastast poliitikat. Tagant kihutatuna Prantsuse kolonialismimeelse ajakirjanduse juhtkirjadest asus Hanotaux otseselt ründama brittide õigust olla Egiptuses, mis kulmineerus täiesti pentsiku nn Fašoda intsidendiga, kui Prantsuse ekspeditsiooniväed sooritasid retke läbi Aafrika, et taotleda endale Niiluse ülemjooksu alasid; Briti väed aga liikusid okupeeritud Egiptusest lõunasse ja kohtusid prantslastega Sudaani soodes paikneva hävitatud Egiptuse tugipunkti Fašoda juures. Sellest alguse saanud kriis viis mõlemad riigid 1898. aasta suvel sõja künnisele. Alles pärast seda, kui prantslased tõmbusid tagasi, möödus ka konfliktioht.
Prantsusmaa poliitika Saksamaa suhtes pidi arvestama prioriteetidega, mis tulenesid koloniaalvõitlusest Suurbritanniaga. Salajases märgukirjas juunist 1892 ütleb Hanotaux, et käesolev Prantsusmaa poliitika võimaldab üksnes väga piiratud koostööd Berliiniga. Niisuguse lähenemisega seotud probleem seisnes selles, et jättis avatuks Saksamaa ja Suurbritannia üksteisemõistmise võimaluse, aga just see väljavaade aitas leida motiive Prantsuse-Vene liidu tekkeks. Üks viis, kuidas ära hoida Inglismaa ja Saksamaa kokkumängu, oli Hanotaux’ meelest arendada Prantsuse-Saksa-Vene üksteisemõistmist. See omakorda võimaldanuks Pariisil tagada endale Saksamaa toetuse Suurbritannia vastu Egiptuses ja seega lõhkuda „selle harmoonia, mis on Saksamaa ja Inglismaa suhetes nii kaua valitsenud”. Siit järelduvad sidemed idanaabriga oleks muidugi ajutised ja abistavad: täielik leppimine Saksamaaga oleks võimalik üksnes siis, kirjutab Hanotaux, kui Berliin on valmis lõplikult loobuma 1870.–1871. aastal annekteeritud provintsidest.390
Samasugused valikud ootasid Hanotaux’ järeltulijat Théophile Delcasséd, kes asus ametisse 1898. aasta suvel. Nagu enamik poliitikast huvituvaid prantslasi, suhtus ka Delcassé Saksamaasse väga kahtlustavalt ja pöördus selle teema juurde kogu aeg tagasi ka oma poliitilistes kirjutistes ning väljaütlemistes. Kaotatud provintside asjus oli tema suhtumine nii tuline, et mehe pereliikmed ei söandanud tema juuresolekul sõnu „Alsace” ja „Lorraine” suhugi võtta. „Meil oli segane tunne, et see on liiga tundlik teema, mida ei tasu puudutada,” on tema tütar hiljem meenutanud.391 Aga ajal kui keisririik asus oma mõju mitmel rindel laiendama, seisis Prantsusmaa silmitsi teistegi ebameeldivustega, mis mõnigi kord võisid vastasseisu Saksamaaga varju jätta. 1893. aastal oli just Delcassé kolooniate eest vastutava aseministrina nõudnud Prantsuse koloniaaljõudude paigutamist Niiluse ülemjooksule, et heita kinnas Suurbritanniale.392 Kui ta sai just Fašoda kriisi haripunktis välisministriks, oli tema esimene samm tagasi tõmbuda lootuses, et London teeb järeleandmisi Lõuna-Sudaanis. Kui aga London lihtsalt keeldus end liigutamast, võttis Delcassé jälle eriti Briti-vaenuliku hoiaku ja tegi katset (täpselt nagu oli teinud ka Hanotaux) vaidlustada Briti okupatsiooni Egiptuses. Tema lõppeesmärk oli allutada Maroko Prantsusmaale.393
Théophile Delcassé
Et tugevdada survet Suurbritanniale, üritas Delcassé, täpselt nii nagu Hanotaux oli ennustanud, kaasata Saksamaa koostööle Prantsusmaa ja Venemaaga. Sügisel, talvel ja kevadel 1899–1900 näis poliitiline õhkkond niisuguseks ettevõtmiseks soodne: jutuajamistes Prantsusmaa suursaadikuga Berliinis vihjas Saksamaa uus kantsler Bernhard von Bülow Prantsusmaa ja Saksamaa ühistele huvidele väljaspool Euroopat. Pariisis oli hästi teada, et Saksa ajakirjandus (nagu ka Prantsuse ajakirjandus) suhtus vaenulikult Suurbritannia sõjategevusse buuri vabariikide vastu. Teated Saksamaa keisri vihapursetest seoses sellega Suurbritannia aadressil andsid põhjust optimismiks. Jaanuaris 1900 asusid Delcassé ministeeriumi pressibüroo initsiatiivil avaldatud juhtkirjad keelitama Saksamaad ühendama Egiptuse küsimuses jõud Prantsusmaaga, kusjuures juhiti tähelepanu sellele, et ka Saksamaa saaks Suessi kanali neutraliseerimisest kasu ja et Euroopa mandririikide ühendatud merejõud suudaks sundida britte austama ükskõik missugust rahvusvahelist kokkulepet. Diplomaatide ringkonnas oli üldiselt teada, et need artiklid on pärit Delcassé ametkonnast ja väljendavad Prantsuse välisministeeriumi ametlikku poliitikat.394
Kuni oodati Saksamaa reageeringut, asus Delcassé talle iseloomuliku tormakusega valmistama oma kolleege Pariisis ette sõjaks Suurbritanniaga, mis võis ulatuda üle kogu maailma. „Mõned soovitavad dessanti Inglismaale,” ütles ta 28. veebruaril 1900 Prantsuse valitsusele, „teised ekspeditsiooni Egiptusse ja veel mõned pooldavad Indohiinast lähtuvat rünnakut Birmasse, mis võiks langeda kokku venelaste marsiga Indiasse.”395 Jõuti üksmeelele, et tuleks kokku kutsuda kõrgem sõjanõukogu (Conseil supérieur de la guerre), kus arutatakse küsimust, kus täpselt peaks Prantsusmaa alustama rünnakut Briti impeeriumi vastu. Suurbritannia kujutab ohtu ülemaailmsele rahule, kuulutas Delcassé, ja nüüd olevat aeg, nagu ta ütles ajakirjanikule märtsis 1900, asuda seisukohale „tsivilisatsiooni hüvangu nimel”.396 Britid, väitis ta, töötavad kõikidel rinnetel, et Itaalia ja Hispaania Prantsusmaast eemalduks, pealegi heitvat nad silma Marokole (hiljem köitsid Delcassé mõtteid ameeriklaste plaanid hõivata Maroko397). Selleks korraks oli umbusk, mille objekt oli tavaliselt Berliin, suunatud Londonile.
Need erakordsed arutlused ei andnud aga mingeid tulemusi, sest sakslased ei tahtnud kuidagi mängida Delcassé plaani kohaselt ja moodustada kontinentaalliitu Suurbritannia vastu. Berliinist saadi pahandav ettepanek, et enne kui Londonile esitatakse mistahes nõudmisi, tuleb konsulteerida Suurbritannia valitsusega. Keisri Inglismaa-vastaste verbaalsete pursete ja tema ebaleva välispoliitilise kursi vahel näis haigutavat lausa kuristik: „Ta ütleb küll: „Ma põlgan inglasi …”,” kurtis Delcassé, „aga samas halvab ise kõik.”398 Tõeliselt ajas tehingu nurja Berliini nõue saada midagi vastutasuks: 15. märtsil 1900 andis Prantsusmaa suursaadik Berliinis teada, et sakslased jätkavad läbirääkimisi Suurbritannia-vastase koalitsiooni moodustamise üle ainult
Weitsman,
Liidust ja rahvakultuurist vt I. S. Rõbatšenok,
Thomas M. Iiams,
Lamzdorfi ja Lobanov-Rostovski jutuajamine, üles kirjutatud 9. oktoobril 1895, väljaandes V. N. Lamzdorf,
Hanotaux’ vaated kolooniatele kui otsustavale tegurile kaotatud maine tagasivõitmisel vt Peter Grupp,
Tsit väljaandes Christopher Andrew,
G. N. Sanderson,
Hayne,
Andrew,
Samas, lk 171.
Jules Clarétie, „Vingt-huit ans à la Comédie-Française – Journal”, sissekanne 8. märtsil 1900,
Samas, lk 129; Andrew,
Andrew,