Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
irooniat, sest see oli just Franz Ferdinand, kes peainspektorina upitas Hötzendorfi kindralstaabi ülema kohale, eelistades teda paljudele parema kvalifikatsiooniga ohvitseridele, ja just võib-olla seepärast peetigi ertshertsogit üsna üldiselt – ja ekslikult – Austria sõjarditepartei juhiks. Ertshertsog ja Hötzendorf olid mõnes küsimuses ka üksmeelel: näiteks rahvaste võrdne kohtlemine ning vajadus saata pensionile eakad kõrgemad ohvitserid, kellest poleks sõja puhul nähtavasti olnud mingit kasu.338 Hötzendorf meeldis Franz Ferdinandile ka isiklikult, osalt seetõttu, et ta suhtus aupaklikult ja kaastundlikult ertshertsogi abikaasasse (troonipärija kippuski otsustama inimeste üle selle järgi, kuidas nad suhtusid tema abiellu, ja Hötzendorf kaldus arusaadavatel põhjustel ertshertsogi tavatut armastusabielu pooldama). Julgeoleku ja diplomaatia sfääris olid aga nende vaated pärit otsekui eri maailmadest.
Hötzendorf nägi sõjaväge eranditult kui moodsa sõjapidamise vahendit ning pühendas oma jõu täielikult selle moderniseerimisele ja ettevalmistamisele järgmiseks suuremaks konfliktiks; seevastu Franz Ferdinandi meelest oli sõjavägi eelkõige siseriikliku stabiilsuse tagatis. Franz Ferdinand oli tugeva mereväe pooldaja, kelle eesmärk oli tagada Austriale tooniandev seisund Aadria merel, milleks tuli rajada drednootide laevastik; Hötzendorf nägi aga sõjalaevastikus põhjust ressursside äravooluks, neid aga oleks õigem investeerida sõjaväkke: „Ka kõige ilusam võit merel,” ütles ta ertshertsogile, „ei kompenseeri lüüasaamist maal.”339 Vastupidiselt Hötzendorfile oli Franz Ferdinand Bosnia liidendamise vastu. „Pidades silmas meie trööstitut olukorda kodumaal,” lausus ta augustis 1908 Aehrenthalile, „olen ma põhimõtteliselt kõikide niisuguste jõumängude vastu.”340 Häirituna Serbia vihasest reageeringust anneksioonile hoiatas ta Aehrenthali, et kriisi ei tohi lasta üle kasvada sõjaks: „Me ei saavutaks sellega midagi ja pigem tundub, et Inglismaal ja võib-olla ka Itaalias välja hautud kärnkonnad tahavad torkida meid astuma sõjalisi samme.”341 Serblastele ja montenegrolastele võiks küll väga hästi nahatäie anda, tunnistas ta Brosch-Aarenaule, aga mis kasu oleks nendest „odavatest loorberitest”, kui keisririik on silmitsi üleüldise olukorra teravnemisega Euroopas ja peaks „võitlema kahel või kolmel rindel”, mis käib üle jõu? Ta hoiatas, et Hötzendorfi tuleb ohjeldada. Avalik tüli järgnes detsembris 1911, kui Hötzendorf nõudis, et Austria-Ungari kasutaks Liibüa sõjaga avanenud võimalust ja ründaks Itaaliat. Paljuski seetõttu, et Franz Ferdinand ütles temast lahti, vallandas keiser Hötzendorfi 1911. aasta detsembris.342
Franz Ferdinandi kõige mõjukam liitlane oli Habsburgide uus välisminister krahv Leopold Berchtold von und zu Ungarschitz, Fratting und Pullitz. Aadlisoost Berchtold, päraturikas ja väga nõudliku maitsega ning peente kommetega aristokraat, esindas seda mõisnike klassi, kelle käes olid ikka veel Austria-Ungari valitsusaparaadi kõige kõrgemad kohad. Temperamendilt ettevaatlik, ehk koguni kartlik, polnud ta sündinud poliitik. Tema tõelised kired olid kunst, kirjandus ja hobuste võiduajamised ning kõigi nendega tegeles ta nii aktiivselt, kui tema jõukus lubas. Tema valmisolek pühenduda diplomaadikarjäärile oli rohkem seotud isikliku ustavusega keisrile ja välisminister Aehrenthalile kui võimu- või kuulsusepüüdega. Tõrksus, mida ta ilmutas, kui talle pakuti järjest kõrgemaid ja vastutusrikkamaid ameteid, oli kahtlemata ehtne.
Siirdunud riigiametist välisministeeriumi, töötas Berchtold kõigepealt Pariisi ja Londoni suursaatkonnas, enne kui võttis 1903. aastal vastu koha Peterburis. Nii saigi temast Venemaal 1899. aastast suursaadikuna töötanud Aehrenthali hea sõber ja liitlane. Töökoht Peterburis meeldis Berchtoldile, sest ta oli innukas Austria-Vene liidu pooldaja. Ta uskus, et harmoonilistel suhetel Venemaaga, mis rajanevad koostööl niisugustes potentsiaalsetes konfliktipiirkondades nagu Balkan, on otsustav tähtsus nii keisririigi julgeoleku kui ka Euroopa rahu seisukohalt. Talle pakkus suurt ametialast rahuldust tõsiasi, et tal oli võimalik osaleda Aehrenthali kolleegina Peterburis kahe riigi heade suhete tugevdamisel. Kui Aehrenthal lahkus Viini, võttis Berchtold suursaadiku koha heal meelel vastu, sest teadis kindlalt, et tema enda vaated Austria-Venemaa suhetele on täielikus kooskõlas Viinis tegutseva uue ministri vaadetega.343
Seetõttu oli talle jahmatus leida end ühtäkki rindejoonelt, kui Austria ja Venemaa suhted hakkasid 1908. aastal dramaatiliselt halvenema. Berchtoldi uue ametikoha esimesed kaheksateist kuud möödusid suhteliselt lahkhelideta, ehkki oli juba märke, et Izvolski eemaldub liidust Austriaga, eelistades uut kontinentaalstrateegiat, millele pani aluse värske Inglise-Vene konventsioon 1907. aastast.344 Paraku tegi Bosnia anneksioonikriis lõpu igasugustele lootustele edaspidiseks koostööks Venemaa välisministriga ja kahjustas ka pingelõdvenduspoliitikat, mille nimel oli Berchtold üldse selle koha vastu võtnud. Berchtoldile tegi suurt meelehärmi Aehrenthali valmisolek riskida Austria-Ungari maine nimel, ohustades häid suhteid Venemaaga. Ministrile 19. novembril 1908 saadetud kirjas arvustab Berchtold oma endise õpetaja poliitikat. „Panslaavi mõjutustega vene rahvuslike meeleolude patoloogilise eskalatsiooni” valguses, kirjutab Berchtold, on „meie algatatud aktiivsel Balkani-poliitikal” edaspidi paratamatult „negatiivne mõju suhetele Venemaaga”. Viimase aja sündmused olid teinud tema töö Peterburis „erakordselt raskeks”. Mõni teine oleks ehk olnud suuteline leidma jõudu ja südant, et taastada head suhted, „aga minu tagasihoidlike võimete juures tundub see sama raske kui leida ringi kvadratuuri”. Berchtold lõpetab kirja palvega kutsuda ta tagasi kohe, kui olukord on normaliseerunud.345
Berchtold võinuks jääda Peterburi kuni aprillini 1911, aga sellest ametikohast oli saanud talle koorem. Oma jõukuse demonstreerimine seltskonnaelus, mis oli 20. sajandi alguses iseloomulik Peterburi oligarhidele, oli muutumas tüütuks. Jaanuaris 1910 viibis ta suurejoonelisel ballil krahvinna Thekla Orlova-Davõdova palees – hoones, mille projekteeris Boulanger Versailles’ eeskujul –, kus ballisaalid ja rõdud olid kaunistatud tuhandete elavate lilledega, mis olid toodud kalli raha eest läbi põhjala talve erirongiga Prantsuse Riviera kasvuhoonetest. Isegi rikkal kunstieksperdil ja võiduajamiste entusiastil oli niisugust priiskamist raske seedida.346 Berchtold lahkus suure kergendustundega Peterburist ja pöördus tagasi oma mõisa Buchlausse. Jõudeaeg kestis ainult kümme kuud. 19. veebruaril 1912 kutsus keiser ta Viini ja määras Aehrenthali järeltulijana välisministriks.
Berchtold astus uude ametisse siira sooviga parandada suhteid Venemaaga ja õigupoolest oligi lootus, et ta seda suudab, just see põhjus, mis ajendas keisrit teda ametisse määrama.347 Püüdu pingelõdvendusele toetas ka uus Austria suursaadik Peterburis krahv Douglas von Thurn ja Berchtold leidis peagi endale Franz Ferdinandi näol väga mõjuka liitlase, kes võttis uue välisministri kohe omaks ja hakkas talle nõuandeid jagama, kinnitades, et ta võiks olla palju parem minister kui tema „kohutavad eelkäijad Gołuchowski ja Aehrenthal” ja toetada pingelõdvenduspoliitikat Balkanil.348 Hetkel polnud selge, mida on võimalik teha, et parandada suhteid Venemaaga: Nikolai Hartwig õhutas takka Serbia ultranatsionalismi, sealhulgas ka irredentistlikku propagandat Habsburgide riigis; mis veelgi tähtsam, kusjuures austerlased ei teadnud seda, Vene agendid tegid juba hoolega tööd, et ehitada üles Balkani liit Türgi ja Austria vastu. Sellest hoolimata oli ühisvälisministeeriumi uus juhtkond valmis alustama mõttevahetust. Tema poliitika, kuulutas Berchtold 30. aprillil 1912 Ungari delegatsiooni poole pöördudes, on „stabiilsuse ja rahu, juba olemasoleva säilitamise ning raskuste ja vapustuste vältimise poliitika”.349
Balkani sõjad panid need eesmärgid viimase võimaluseni proovile. Peamiseks tüliõunaks oli Albaania. Austerlased jäid truuks mõttele luua iseseisev Albaania, millest loodeti, võiks aja jooksul saada Austria satelliitriik. Seevastu Serbia valitsus oli kindlalt otsustanud kindlustada endale maariba, mis ühendas riigi põhiosa Aadria mere rannikuga. 1912. ja 1913. aasta Balkani konfliktid ja neile järgnenud Serbia rünnakud Põhja-Albaaniasse päästsid valla
Kronenbitter,
Sondhaus,
Franz Ferdinand Aehrenthalile 6. augustil 1908, tsit väljaandes Leopold von Chlumecky,
Franz Ferdinand Aehrenthalile 20. oktoobril 1908, tsit väljaandes Kronenbitter,
Franz Ferdinand major Alexander von Brosch-Aarenaule 20. oktoobril 1908, tsit väljaandes Chlumecky,
Tema motiive koha vastuvõtmiseks vt Berchtoldi päeviku sissekanne 2. veebruarist 1908, tsit väljaandes Hantsch,
Samas, lk 86.
Berchtold Aehrenthalile, Peterburi, 19. november 1908, tsit samas, lk 132–134.
Samas, lk 206; Berchtoldi arvamusi Peterburi kõrgema seltskonna väikekodanlikkusest vt lk 233.
Leslie, „Antecedents”, lk 377.
Franz Ferdinand Berchtoldile, Viin, 16. jaanuar 1913, tsit väljaandes Bridge,
Tsit väljaandes Hantsch,