Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Gellinek mais 1914. „Pretoriaanliku elemendi” osatähtsuse kasv Serbia avalikus elus tähendas omakorda suurenenud ohtu Austria-Ungarile, sest „ohvitseride korpus on ka Suur-Serbia ja äärmuslike Austria-vastaste meeleolude kandja”.307
Kõige salapärasem näis olevat „Serbia kroonimata kuningas” Nikola Pašić. Pašić oskas end 1913.–1914. aastate poliitiliste tormide ajal vaos hoida ja ei lasknud end provotseerida otsesesse konfrontatsiooni ohvitserkonnaga. „Talle omase väledusega”, märgib Gellinek 21. mail 1914, oskas peaminister vältida Skupštšinas vaenulikke järelepärimisi, kinnitades, et Serbia valitsus ja Serbia ohvitseride korpus on kõikides tähtsates küsimustes „täielikul üksmeelel”.308 Ettekandes 21. juunist – nädal aega enne atentaati Sarajevos – võtab Gellinek olukorra kokku neljas punktis. Kuningavõim oli langenud vandenõulaste kätte ja kuningas oli üldjoontes võimuta. Armee pidas nii sise- kui ka välispoliitikas silmas oma eesmärke. Venemaa saadik Nikolai Hartwig oli endiselt Belgradis erakordselt mõjukas isik. Aga kõik see ei tähendanud, nagu tuleks Pašić kui tegur Serbia poliitikas maha kanda, hoopis vastupidi: „äärmuslikult russofiilse” partei asutaja ja liider kolmekümne aasta jooksul oli kõigest hoolimata ikkagi „kõikvõimsal positsioonil”.309
Ometi osutus Pašićiga otsekontakti saavutamine erakordselt raskeks. Illustratsiooniks sobib siia kummaline vahejuhtum 1913. aasta sügisest. 3. oktoobril saabus Pašić varem kokku lepitud visiidile Viini. Asi oli pakiline, sest Viin ja Belgrad olid jälle vastuolus, kuna Serbia oli okupeerinud osa Põhja-Albaaniast. Belgradile saadetud hoiatuskirjale, et serblased peavad Albaaniast lahkuma, oli 1. oktoobril saadud mittemidagiütlev vastus. Koos oma suursaadikuga osales Pašić kohtumistel mitmete Austria ministritega, sealhulgas lõunal, kus viibisid ka Austria välisminister Berchtold, Ungari peaminister István Tisza, Forgách, Biliński ja teised. Siiski ei toimunud mingit põhjalikumat arutelu päevakorral oleva probleemi asjus. Kaksikmonarhia ühisrahandusminister Biliński, kes vastutas ka Bosnia ja Hertsegoviina asjade eest, meenutab oma mälestustes, et Pašić oli erakordselt põiklev vestluskaaslane. „Tulise sõnamulinaga” pareeris ta oma Austria vestluskaaslaste küsimusi ja kinnitas aina, et „kõik läheb hästi”. Samuti heidab Biliński Berchtoldile ette suutmatust avaldada Serbia riigimehele tugevamat survet. „Väike, lehviva patriarhaalse habemega, fanaatikusilmade ja tagasihoidliku välimusega” Pašić ajas oma armulise joviaalsuse ning põikpäise keerutamisega Austria välisministri täielikku segadusse.310 Nende esimesel kohtumisel enne lõunasööki tegi Pašić oma sõbraliku sõnadevooluga Berchtoldi nii relvituks, et kui järgmisena asuti Albaania teema juurde, ei püüdnudki too selgeks teha, kui tõsiselt on Austria vastu Serbia okupatsioonile. Millalgi pärastlõunal pärast nende kohtumist meenus Berchtoldile korraga, et ta „unustas” Pašićit teavitada Viini kindlast seisukohast selles küsimuses. Lepiti kokku, et ta tõstatab Albaania küsimuse samal õhtul, kui viibib koos Serbia juhiga ooperietendusel. Aga kui välisminister veidi hiljem teatrisse jõudis ja asus oma kohale kuninglikus loožis, selgus, et Pašić on läinud hotelli ning arvatavasti magab juba õiglase und. Serbia peaminister pidi Viinist lahkuma järgmise päeva varahommikul, seega mingeid kohtumisi enam kavas ei olnud. Berchtold läks tagasi töökohale ja kulutas paar tundi, et kirjutada kiri, mille kuller viis hotelli, nii et Pašić sai selle linnast lahkudes kätte. Aga kuna see oli kirjutatud saksa keeles (lisaks veel Berchtoldi kurikuulsa loetamatu käekirjaga), ei saanud Pašić sellest aru. Isegi siis, kui kiri hiljem Belgradis dešifreeriti, ei olevat Pašić ikkagi täpselt aru saanud, mida Berchtold tahab öelda.311 Samuti polnud sellest aimu Austria välisministeeriumi inimestel, sest Berchtold ei olnud mõelnud sellele, et säilitada teksti mustand. See eksituste komöödia – eeldusel, et Biliński kümme aastat hiljem kirja pandud mälestusi võib usaldada – kujutab enesest kahtlemata süüdistust Austrias valitsenud segaduse ning võib-olla ka Berchtoldi peaaegu haiglaselt viisaka ujeduse ja reserveerituse aadressil, aga viitab ka Pašići kuulsale põiklemisoskusele.312 Eelkõige jätab see mulje halvavast saamatusest, mis varjutas Austria-Serbia suhteid Esimese maailmasõja eelõhtul.
See, mida austerlased viimastel aastatel, kuudel ja nädalatel enne atentaati Serbiat jälgides märkasid, kujutab enesest varjundirikast ülevaadet naaberriigis tegutsevate destabiliseerivate jõudude tegevusest. Sellest kujunes vaenulik ning seetõttu tendentslik ja ühekülgne pilt. Austerlaste tähelepanekud Serbias arenevatest sündmustest, Serbia poliitilisest kultuurist ja seal tegutsevatest silmapaistvatest tegelastest olid surutud negatiivsete hoiakute vormi, mille aluseks olid osalt kogemused ja osalt pikka aega püsinud stereotüübid. Pettused, valelikkus, ebausaldusväärsus, põiklemine, vägivaldsus ja ärrituvus olid Belgradist laekunud saadiku ettekannetes ikka ja jälle korduvad teemad. Tähelepanuväärsel kombel puudub Serbia Austria-vaenulike rühmitiste ja Habsburgide alade irredentistliku terrorismi omavaheliste sidemete põhjalikum analüüs. Võimalik, et Agrami ja Friedjungi protsesside fiasko pani austerlaste luureandmete kogumisele pärast 1909. aastat pidurid peale, just nagu 1980. aastatel tõid Iraani-vastase tegevuse skandaalid Ronald Reagani valitsemisajal kaasa USA luureagentuuride salaoperatsioonide ajutise vähenemise.313 Austerlased andsid endale aru, et Narodna Odbrana kavatseb kukutada Habsburgide võimu Bosnias ja arendab aktivistide võrku Habsburgide aladel. Nad eeldasid, et kogu serblaste irredentistliku tegevuse juured keisririigis ulatuvad Belgradi rahvuslike võrgustike Pan-Serbia vaimust kantud propaganda juurde. Narodna Odbrana ja Musta Käe sidemete ja suhete tegelikku olemust aga ei mõistetud kuigi hästi. Sellest hoolimata olid kõik peamised seisukohad, mis määrasid austerlaste mõtteviisi ja tegevust pärast Sarajevo sündmusi, juba 1914. aasta kevadeks välja kujunenud.
PISTRIKUD JA TUVID
Balkani sõjad tegid lõpu Austria turvalisele seisundile Balkanil ning sünnitasid suurema ja tugevama Serbia. Kuningriigi pindala suurenes rohkem kui 80 protsenti. Teise Balkani sõja ajal ilmutasid Serbia relvajõud eesotsas ülemjuhataja kindral Putnikuga muljetavaldavat distsipliini ja initsiatiivi. Kui arutleti, missugust sõjalist ohtu Belgrad enesest kujutab, langes Habsburgide valitsus sageli minnalaskmismeeleolude ohvriks. Aehrenthal oli kord võrrelnud Serbiat paljuütlevalt võrukaelast poisiga, kes virutab õunu Austria aiast. Niisugune kergemeelsus polnud enam võimalik. Kindralstaabi raport 9. novembrist 1912 avaldab imestust Serbia löögijõu muljetavaldava kasvu üle. Aasta algusest saadik ette võetud raudteevõrgu täiendused, moodsam relvastus ja muu varustus ning oluliselt suurem arv rindeüksusi, mille taga olid Prantsusmaalt saadud laenud, olid teinud Serbiast hirmuäratava sõjalise jõu.314 Pealegi oli väga tõenäoline, et Serbia sõjaline võimsus suureneb aja jooksul veelgi, elas ju uutel aladel, mis Serbia oli kahe Balkani sõja käigus vallutanud, kokku 1,6 miljonit inimest. Ettekandes oktoobrist 1913 märgib sõjaväeatašee Belgradis Otto Gellinek, et kuigi ärevuseks pole otsest põhjust, ei tohi keegi alahinnata Serbia sõjalist võimekust. Seepärast oleks edaspidi hädavajalik, kui kaalutakse monarhia riigikaitse vajadusi, et kõikide Serbia rindeüksuste vastas oleks arvuliselt sama palju Austria sõdureid.315
Küsimus, kuidas reageerida järjekindlalt halvenevale julgeolekuolukorrale Balkanil, lõhestas Viini võtmetähtsusega otsustajad kahte leeri. Kas peaks Austria-Ungari püüdma kuidagi kohaneda Serbiaga või üritama seda ohjeldada diplomaatiliste vahenditega? Kas Viin peaks püüdma lappida lagunevat liitu Peterburiga? Või on lahendus hoopis sõjalises konfliktis? Austria-Ungari mitmetasandilise riigiaparaadi rägastikest oli raske saada ühemõttelist vastust. Välispoliitikat ei kujundanud üks kompaktne keskus süsteemi tipus. Seda vormis terve hulk eri jõukeskusi, mille omavahelised suhted olid osaliselt mitteametlikud ja muutusid alatasa. Kindralstaap oli üks niisugune keskus, troonipärija sõjaväeline kantselei oli teine. Välisministeerium Ballhausplatzil oli ilmselt võtmetähtsusega, ehkki tegelikult toimis see kui raamistik, milles rivaalitsevad poliitilised rühmitused rüselesid võimu pärast. Dualistlik põhiseadus nõudis, et keisririigi välispoliitika asjus tuleb konsulteerida Ungari peaministriga,
Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 10. mai 1914, samas, lk 145–147, siin lk 145.
Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 21. mai 1914, samas, lk 147–149, siin lk 147–148.
Gellinek kindralstaabi ülemale, Belgrad, 21. juuni 1914, samas, lk 149–150, siin lk 150.
Hugo Hantsch,
Leon Bilińsky,
Berchtoldi „politesse exquise, mais peu sincère, léger, peu sûr de luimême, et à cause de cela réservé et peu communicatif”, vt Shebeko,
Jelavich, „What the Habsburg Government Knew”, lk 131–150.
Kronenbitter,
Gellinek, hinnang Serbia sõjalise jõu kohta pärast sõda Bulgaariaga 1913. aasta suvel, tsit samas, lk 434–435; Austria hinnanguid Serbia sõjalise jõu kohta vt ka Rudolf Jerábek,