Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

      Niisuguse silmatorkavalt polükraatilise süsteemi taustal tõuseb esile kolm eriti mõjukat tegelast: Austria kindralstaabi ülem feldmarssal Franz Conrad von Hötzendorf, siis Habsburgide dünastia troonipärija, Austria-Este ertshertsog Franz Ferdinand ja Austria-Ungari ühine välisminister 1912. aastast krahv Leopold von Berchtold.

      Conrad von Hötzendorf oli 20. sajandi alguse Euroopa üks kõige huvitavamaid kujusid kõrgete sõjaväelaste hulgas. Ta oli viiekümne nelja aastane, kui määrati 1906. aastal kindralstaabi ülemaks, ja jäi kogu oma karjääri jooksul kindlalt seisukohale, et monarhia vaenlastega tuleb sõdida. Tema vaated seoses keisririigi välispoliitikaga olid leppimatult agressiivsed. Samas oli tal sügavaid ja täiesti siiraid kahtlusi enda sobivuse kohta oma ametisse ja ta mängis sageli tagasiastumismõttega. Conrad von Hötzendorf ei tundnud end elegantses seltskonnas hästi ja eelistas käia üksi mägedes, kust tõi kaasa melanhoolseid pliiatsijoonistusi tumedate okaspuudega kaetud järskudest mäenõlvadest. Tema kalduvus iseendas kahelda ägenes aeg-ajalt ränkadeks depressioonihoogudeks, seda eriti pärast tema abikaasa surma 1905. aastal. Hiljem püüdis ta leevendada hingelist segadust suhetes ühe Viini töösturi naise, Gina von Reininghausiga.

      Von Hötzendorfi käitumine selle potentsiaalselt skandaalse suhte puhul heidab ilmekat valgust tema isiksusele. Kõik algas ühel Viini lõunasöögil 1907. aastal, kus nad sattusid kõrvuti istuma. Nädalapäevad hiljem ilmus Hötzendorf Reininghauside villasse Operngassel ja teatas perenaisele: „Olen teisse täielikult armunud ja mul on peas ainult üks mõte: te peate saama minu naiseks.” Rabatud Gina vastas, et see ei tule kõne allagi, sest ta on seotud „seitsmekordsete kohustustega”: mis tähendas abikaasat ja kuut last. „Sellest hoolimata,” jäi Hötzendorf kõigutamatuks, „ei saa ma kunagi rahu: see soov jääb mulle teed näitavaks täheks.”317 Päev või paar hiljem tuli ootamatult kohale üks adjutant, kes teatas Reininghausile, et arvestades kindralstaabi ülema ebakindlat vaimset seisundit, peaks naine kaks korda mõtlema, enne kui riisub temalt lootuse. Hötzendorf ise ilmus uuesti kohale kaheksa päeva pärast ja kuulutas, et kui Gina tema ettepaneku tõesti tagasi lükkab, astub ta kindralstaabi ülema kohalt tagasi ja tõmbub avalikust elust kõrvale. Jõuti mingile kokkuleppele: Reininghaus jääb lähemas tulevikus abikaasa ja laste juurde. Aga kui mingil hetkel peaks avanema võimalus abikaasast lahutada, ei unusta ta Hötzendorfi. Kindralstaabi ülema hulljulge gambiit – rakendada kurameerimisel ründavat taktikat – tasus end ära.

      Gina jäi abikaasa juurde veel kaheksaks aastaks. Millal tema ja Hötzendorfi armulugu tegelikult algas, pole teada. Gina abikaasa Hans von Reininghaus oli igatahes enesega rahulolev sarvekandja: rikkal ärimehel oli teisigi naisi, kellega meelt lahutada, Hötzendorfi kaudu avanes aga võimalus sõlmida sõjaväega tulutoovaid varustuslepinguid. Samal ajal käis Hötzendorf armastatul külas, kui vähegi sai. Samuti kirjutas ta armastuskirju, mõnikord mitu tükki päevas. Aga kuna oli mõeldamatu saata neid oma tulevasele skandaaliga riskimata, kogus ta need albumisse pealkirjaga „Minu kannatuste päevaraamat”. Kui mõned uudistekillud välja arvata, oli teema üks ja sama: naine on tema ainus rõõm, ainult temale mõeldes suudab mees pääseda meeleheite kuristikust, mehe saatus on tema käes ja nii edasi. Ühtekokku kogunes aastail 1907–1915 üle 3000 kirja, millest mõne pikkus oli üle kuuekümne lehekülje. Gina sai albumi olemasolust teada alles pärast mehe surma.318

      Oleks raske selle vahekorra tähtsust ülehinnata, oli see ju Hötzendorfi elus kesksel kohal 1907. aastast kuni sõja alguseni ning varjutas kõik muud mured, sealhulgas ka sõjalised ja poliitilised probleemid, mis jõudsid tema töölauale. See kõike muud ületav painav asjaolu võib aidata seletada mõningaid Hötzendorfi ametialase käitumise jooni: näiteks valmisolekut riskida oma töökohaga, sidudes end äärmuslike seisukohtadega, ja suhtelist ükskõiksust võimaliku paljastamise või diskrediteerimise vastu. Ta hakkas koguni nägema sõjas vahendit, millega jõuda eesmärgile Gina juures. Ainult võidukas sõjakangelane, uskus Hötzendorf, saab endale lubada ignoreerida ühiskondlikke tõkkeid ja skandaali, mille toob kaasa abielu tuntud lahutatud naisega. Kirjas Ginale ta fantaseerib, kuidas ta pöördub Balkani sõjast tagasi ehituna triumfiloorberitega, heidab ettevaatuse kõrvale ja abiellub Ginaga.319 Neil aastail Hötzendorfist tehtud fotodel näeme meest, kes on rõhutatult mehise, hoolitsetud ja noorusliku välimusega. Tema isiklike paberite hulgas, mis nüüd on hoiul Viini riigiarhiivis, leidub päevalehtedest välja lõigatud kortsudevastaste kreemide reklaame. Lühidalt öeldes oli Hötzendorf näide sellest ebakindlast ja pigem ülepingutatud euroopalikust maskuliinsusest, mis oli mitmes mõttes iseloomulik eelmise sajandi lõpule.

      Hötzendorf lähenes Habsburgide monarhia geopoliitilistele raskustele samasuguse haiglasliku püsivusega, mida ta näitas üles armuelus. Isegi enne 1914. aastat Euroopas tegutsenud väejuhtide hulgas paistab ta silma oma ebahariliku agressiivsusega. Tema vastus sisuliselt igale diplomaatilisele väljakutsele oli sõda ja siin ei toimunud ajavahemikus 1906–1914 sisuliselt mitte mingit muutust. Hötzendorf soovitas korduvalt alustada ennetavat sõda Serbia, Montenegro, Venemaa, Rumeenia ja koguni Austria mitte eriti lojaalse liitlase, aga ka rivaali Itaalia vastu.320 Ta ei teinud niisugusest arvamusest kunagi saladust, vaid koguni kuulutas seda avalikult ajakirjades, nagu näiteks Militärische Rundschau, mida teati kui kindralstaabile lähedalseisvat väljaannet.321 Ta oli oma vaadete muutumatuse üle uhke ja nägi selles meheliku usaldusväärsuse ja kindlameelsuse märki. „Ma kaitsen siin seisukohta, millele olen alati ustav olnud,” oli tema lemmiklause ministritele ja ametivendadele saadetud kirjades. Pealegi eelistas ta karust, norivat ja ennastõigustavat suhtlusstiili, mis ärritas nii tema kolleege kui ka ülemusi. 1912. aastal, kui nende armulugu oli kindel tõsiasi, andis Gina Conrad von Hötzendorfile nõu, et ta võiks keisriga paremini läbi saada, kui ta räägib vanamehega leebemal toonil ja ei „kukuks kohe kaikaga vehkima”.322

      Hötzendorfil oli silmapiiril palju võimalikke vaenlasi, aga kõige rohkem köitis tema mõtteid Serbia. 1907. aasta lõpul koostatud märgukirjas kutsub ta üles tungima Serbiasse ja seda annekteerima, kirjeldades seda riiki kui „alalist kasvupinnast nendele püüdlustele ja mahhinatsioonidele, mille eesmärk on lõunaslaavi alade eraldamine [keisririigist]”.323 Aastail 1908–1909, kui anneksioonikriis oli haripunktis, kutsus Hötzendorf korduvalt üles alustama ennetavat sõda Belgradi vastu. „See on kuritegu,” ütles ta Gina von Reininghausile 1909. aasta kevadel, „et mitte midagi ette ei võeta. Sõda Serbiaga võiks päästa monarhia. Juba mõne aasta pärast tuleb meil maksta selle tegematajätmise eest ränka hinda ja siis pean mina vastutama ning selle karika põhjani jooma.”324 Uuesti kutsus ta üles alustama sõda Serbia vastu 1912. ja 1913. aasta Balkani sõdade ajal. Kaheteistkümne kuu jooksul, 1. jaanuarist 1913 kuni 1. jaanuarini 1914, soovitas ta sõda Serbiaga vähemalt kakskümmend viis korda.325 Niisuguse sihiteadliku konflikti otsimise taga oli sotsiaaldarvinistlik filosoofia, mis nägi võitluses ja konkurentsis juhtpositsiooni