Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
tekkis lausa ebaterve huvi mehe vastu, keda ta nimetas „meie surmavaenlaseks”; saadiku ja nimetatud ametniku omavaheline kirjavahetus mürgitas nende suhteid veelgi rohkem ning aprilliks 1911 oli Forgách juba andnud Austria diplomaatilise esinduse personalile korralduse vältida igasuguseid kontakte Spalajkovićiga. „See alaliselt ületöötanud mees,” teatas ta Aehrenthalile, „pole mõnes mõttes täie mõistuse juures. Anneksioonist saadik on tema viha [Austria-Ungari] monarhia vastu kasvanud peaaegu vaimuhaiguseks.”283
Forgáchi olukord Belgradis oli ilmselgelt muutunud talumatuks ja ta kutsuti 1911. aasta suvel tagasi. Siiski tasub Agrami ja Friedjungi kohtuprotsessidega seotud skandaali ja selle järelkajasid Serbia pealinnas meenutada, sest need puudutasid isikuid, kellel võiks olla silmapaistev osa 1914. aasta sündmustes. Miroslav Spalajković oli väga kõrge välisministeeriumi ametnik, kellel olid oma huvid Bosnias ja Hertsegoviinas: tema abikaasa oli bosnialane ja ta ise oli kaitsnud 1897. aastal Pariisi ülikoolis doktoridissertatsiooni, milles väidab, et kuna need kaks provintsi jäid Osmanite riigi seaduslikeks autonoomseteks osadeks, ei saa nende liidendamine Austria-Ungariga olla kuidagi seaduslik.284 Edaspidi töötas ta Serbia saadikuna Sofias, kus mängis tähtsat osa – koostöös venelastega – Serbia-Bulgaaria kokkuleppe sepistamisel Balkani liidus, mis põhjustas 1912. aastal puhkenud Esimese Balkani sõja. Sofias töötades jäi ta Nikolai Hartwigi parimaks sõbraks, külastades teda Belgradis „kuni kakskümmend korda kuus”.285 Hiljem viidi ta üle veelgi tähtsamasse kohta, nimelt Peterburi. Seal oli 1914. aasta juulikriisi puhkedes tema tõenäoline ülesanne vahendada tsaari ja tema ministrite kavatsusi Serbia valitsusele Belgradis. Ka Forgách, kes lahkus oma ametist veendunud serbofoobina, jäi näitelavale kui üks neid ametnikke, kes aitas kujundada Austria-Ungari välisministeeriumi poliitikat pärast Aehrenthali ootamatut surma kehvveresusse 1912. aastal.286 Me ei tohi unustada ka Izvolski ja Aehrenthali isiklikku vaenu, milles Viini kvaliteetajakirjandus nägi pärast Bosnia kriisi tõsist takistust Austria-Ungari ja Venemaa suhete paranemisele.287 1914. aasta juulikriisi kummaline iseärasus ongi asjaolu, et nii paljud selle peategelased tundsid üksteist juba nii kaua. Paljude võtmetähtsusega sammude taustal olid peidus isiklikud antipaatiad ja ammusest ajast meeles peetud solvangud.
Serbia probleem polnud niisugune asi, mille austerlased oleks saanud lahendada üksi. Siia lisandus terve kompleks sellega läbi põimunud küsimusi. Esimene oli pakiline Serbia ja Venemaa suhete probleem, mis pärast anneksioonikriisi teravnes veelgi rohkem. Viin suhtus väga umbusklikult Venemaa saadikusse Hartwigi, kelle viha Austria vastu, panslavism ja suurenev mõjuvõim Belgradis ei tõotanud tulevikus midagi head. Hartwig, teatas Prantsuse saadik Sofiast, olevat „tõelise mužiku ürgtüüp”, „Venemaa vana Türgi-poliitika tuline pooldaja”, kes on valmis „ohverdama Kaug-Ida Balkani eest”.288 Hartwig lõi erakordselt lähedased suhted peaminister Nikola Pašićiga. Nad said kokku peaaegu iga päev – „teie habe konsulteerib meie habemega”, kommenteerisid Serbia välisministeeriumi ametnikud toimuvat Vene esinduse nooremdiplomaatidele. „Mitte keegi ei uskunud,” seletas üks Vene saatkonna töötaja, „et mingid saladused on võimalikud, arvestades [Venemaa ja Serbia] ühiseid poliitilisi eesmärke.”289 Vene saadikut tervitati Belgradis kõikjal nagu võidukat kangelast: „inimestel tarvitses vaid näha tema isikupärast nägu, kui puhkesid kestvad kiiduavaldused”.290
Viin oleks võinud teoreetiliselt korvata Serbia vaenulikkuse, luues paremad suhted Bulgaariaga. Aga sellegi valiku puhul oli teatud raskusi. Kuna Bulgaarial ja Rumeenial oli parajasti käsil terav piirivaidlus, oleks tiivaripsutamine Sofiaga võinud tuua kaasa riski, et Bukarest Austria-Ungarist eemaldub. Vaenulik Bukarest aga oli äärmiselt ebasoovitav, sest Ungari Transilvaanias elas ju palju rumeenlasi. Kui Rumeenia oleks pöördunud Viinist ära ja Peterburi poole, oleks vähemuse probleem võinud kergesti kujuneda regionaalse julgeoleku probleemiks. Ungari diplomaadid ja eriti poliitilised liidrid hoiatasid, et Suur-Rumeenia kujutab kaksikmonarhiale sama tõsist ohtu kui Suur-Serbia.
Järgmine murelaps oli väike Montenegro vürstiriik Aadria mere rannikul. See maaliline vaesunud riik andis ainest Ferenc Lehári operetile „Lõbus lesk”, kus see kandis maskeeringuks nime Pontevedro suurhertsogkond (saksakeelne libreto reetis aga asja olemuse, öeldes selgesõnaliselt, et lauljad võiks kanda Montenegro rahvariideid).291 Montenegro oli Balkani riikidest väikseim, selle kõigest 250 000 elanikku olid laiali pillatud üle kauni, aga karmi, mustade mäetippude ja järskude kuristikega maa. See oli riik, kus uhkes kulla ja hõbedaga kaunistatud sini-punases mundris kuningat võis näha videvikutunnil oma palee ees suitsetamas ja ootamas, et saaks mõne möödujaga juttu puhuda. Kui Praha ajakirjanik Egon Erwin Kisch sooritas 1913. aastal jalgsimatka Cetinjest, mis toona oli Montenegro pealinn, kaunisse Rijeka sadamalinna (nüüd Horvaatias), jahmatasid teda äkki orgudest vastu kajavad püssipaugud. Esialgu arvas Kisch, kas pole mitte puhkenud Balkani sõda, aga tema turvamees rahustas teda, et tegu on kõigest noorte montenegrolastega, kes kütivad oma Vene püssidega kiiretes mägijõgedes ujuvaid väikesi kalu.292
Montenegro oli küll vaene ja väike, aga mitte vähetähtis. Selle Lovćeni kõrgustikul paiknevad mägisuurtükid ulatusid Habsburgide sõjalaevastiku juhtide meelehärmiks kontrollima austerlaste kaitseta Kotori sadamat Aadria mere rannikul. 1860. aastast võimul olev vürst Nikola, kes oli kuninganna Victoria ja Franz Josephi järel kolmas kõige kauem valitsenud monarh, oli erakordselt auahne. Tal oli läinud korda Berliini kongressil 1878. aastal kahekordistada oma riigi territooriumi ja laiendada seda veel 1908. aastal anneksioonikriisi ajal ning seejärel heitis ta silma osale Põhja-Albaaniast. 1910. aastal kuulutas Nikola end kuningaks. Samuti oskas ta panna oma tütred erakordselt hästi mehele. Serbia kuningas Petar Karađorđević oli üks tema väimeestest (ehkki tema montenegrolannast abikaasa suri enne, kui ta kuningaks krooniti), teine tütar Elena abiellus Itaalia kuninga Vittorio Emanuele III-ga (kuningas alates 1900. aastast), veel kaks tütart abiellusid Peterburi vürstidega ja said seal Vene kõrgseltskonna silmapaistvateks tegelasteks. Nikola kasutas oma riigi asendi ära, et meelitada ligi rikkaid välismaa, peamiselt Vene toetajaid. 1904. aastal demonstreeris ta oma solidaarsust suure slaavi liitlasega ja kuulutas sõja Jaapanile. Venelased vastasid sõjalise toetuse ja sõjalise missiooniga, mille ülesanne oli „reorganiseerida Montenegro armee”.293
Montenegroga kuningakoja kaudu seotud Itaalia oli Austria järgmine probleem. Itaalia kuulus koos Austria ja Saksamaaga maikuust 1882 Kolmikliitu ja uuendas oma liikmelisust 1891., 1902. ja 1912. aastal. Avalikkuse seisukohad suhete kohta Austriaga olid aga täiesti vastuolulised. Kõige üldisemalt rääkides kippus liberaalne, ilmalik ja rahvuslik Itaalia eelistama konfrontatsiooni Austriaga ning seda iseäranis Aadria merel, mida Itaalia rahvuslased pidasid loomulikuks kohaks, kus Itaalia mõjuvõimu suurendada. Katoliiklik, vaimulik ja konservatiivne Itaalia seevastu pidas paremaks ajada Viiniga lähenemis- ja koostööpoliitikat. Peegeldades niisuguseid vastakaid meeleolusid, harrastaski Rooma keerulist, mitmekihilist ja sageli vastuolulist diplomaatiat. 1900. ja 1902. aastal sõlmis Itaalia valitsus Prantsusmaaga salajased kokkulepped, mis tühistasid suurema osa Kolmikliidu lepingutega ette nähtud kohustusi Viini ja Berliini vastu. Pealegi andsid itaallased pärast 1904. aastat järjest selgemini mõista, et nende meelest on Austria-Ungari poliitika Balkanil vastuolus nende huvidega samas piirkonnas. Montenegrot nähti paljutõotava kohana, kus laiendada Itaalia kaubanduslikku ja kultuurialast mõju, ning välisminister Tommaso Tittoni hakkas arendama väga sõbralikke suhteid Belgradi ja Sofiaga.294
Itaallased reageerisid teravalt Bosnia liidendamisele 1908. aastal, vähem küll põhjusel, nagu paneks nad põhimõtteliselt pahaks Austria sammu, vaid seepärast, et Aehrenthal polnud vastutasuks nõus itaalia ülikooli asutamisega Habsburgide valduses olevasse peamiselt itaaliakeelsesse Trieste (Triesti) sadamalinna.295
Forgách Aehrenthalile, Belgrad, 1. aprill 1911, samas, dokument 2490, lk 219.
Vt Miroslav Spalajković,
Märkused Descos’ ja Jean Doulcet’ jutuajamise kohta Peterburis 8. detsembril 1913, AMAE Papiers Jean Doulcet, 23. kd, Peterburi IV, Notes personnelles, 1912–1917.
Leslie, „Antecedents”, lk 341; Forgáchi ja Spalajkovići isikliku vihavaenu kohta vt ka Friedrich Würthle,
Tschirschky Bethmann Hollwegile, Viin, 13. veebruar 1910, PA-AA, R 10984.
Ülestähendused jutuajamisest André de Panafieu’ga Peterburis, 11. detsember 1912, AMAE Papiers Jean Doulcet, 23. kd.
Strandmann,
Malenković Pašićile, Budapest, 12. juuli 1914, AS, MID-PO, 416, l 162.
Andrew Lamb, „Léhar’s
Egon Erwin Kisch,
Polivanov Neratovile, Peterburi, 14. august 1911, IBZI, 3. seeria, 1. kd, 1. osa, dokument 318, lk 383–384.
Kronenbitter,
Seton Watson,