Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
tervishoid, seadustega tagatud avalik kord ja keerukas, aga tõrgeteta töötav infrastruktuur.228 Neid Habsburgide riigikorraldusele iseloomulikke jooni jäid paljud meenutama ka pärast monarhia kadumist. 1920. aastate lõpul, kui kirjanik (ja inseneriharidusega) Robert Musil heitis tagasipilgu Austria-Ungari keisririigi viimasele rahuaegsele aastale, avanes tema vaimusilmale pilt „valgetest, laiadest, jõukatest teedest, mis läbistasid maad igas suunas nagu korrajõed, nagu heledast sõduridrellriidest lindid, kaisutades siinseid maid administreerimise pabervalge käega.”229
Ning lõpuks: enamik vähemuste aktiviste tunnustas Habsburgide riiki kui kollektiivset julgeolekusüsteemi. Vähemusrahvuste ägedad omavahelised konfliktid – näiteks horvaadid ja serblased Horvaatias-Slavoonias või poolakad ja russiinid Galiitsias – paljudel etniliselt segaelanikkonnaga aladel andsid alust arvata, et uute ja eraldi rahvusriikide teke võib probleeme rohkem põhjustada kui neid lahendada.230 Ja kuidas niisugused verisulis rahvusriigid ilma kaitsva impeeriumita üldse toime tulevad? 1848. aastal oli tšehhi rahvuslasest ajaloolane František Palacký hoiatanud, et Habsburgide impeeriumi lagunemine ei tähenda tšehhidele hoopiski vabanemist, vaid avab lihtsalt tee „kõikehõlmava Vene monarhia” rajamisele. „Nii looduslikud kui ka ajaloolised põhjused sunnivad mind otsima [Viinis] seda keskust, mis tagaks minu rahvale rahu, vabaduse ja õigusemõistmise.”231 Vürst Karl Schwarzenberg tuli 1891. aastal välja samade väidetega, kui ta küsis noorelt tšehhi rahvuslaselt Edward Grégrilt: „Kui teie ja teiesugused vihkate seda riiki … siis mida te hakkate peale oma riigiga, mis on liiga väike, et üksi püsima jääda? Kas annate selle Saksamaale või Venemaale, sest muud valikut teil pole, kui lahkute Austria ühendusest.”232 Enne 1914. aastat moodustasid keisririigist täielikku lahkulöömist taotlevad radikaalsed rahvuslased siiski kõigest väikese vähemuse. Paljudes valdkondades leidus rahvuslaste poliitilistele rühmitistele vastukaaluks mitmesuguseid ühendusi – veteranide klubid, usulised ja heategevusrühmitised, täpsuslaskurite ühingud –, mis kõik olid kantud mingis vormis Habsburgide patriotismist.233
Monarhia auväärsuse ja kestvuse kehastus oli põskhabemega, alati kõigutamatu keiser Franz Joseph I. Elus oli teda tabanud erakordselt palju isiklikke õnnetusi. Keisri poeg Rudolf oli sooritanud koos oma armukesega suguvõsa jahimajas enesetapu, tema abikaasa Elisabethi (Sissi) oli Genfi järve ääres mõrvanud Itaalia anarhist, tema venna Maximiliani hukkasid Mehhiko ülestõusnud Querétaro lähistel ja tema lemmikvennatütar kaotas elu tuleõnnetuses, kui tema riided sigaretist süttisid. Keiser oli kõik need löögid vastu võtnud stoilise meelerahuga. Avalikuse ees teenis ta satiirik Karl Krausi sõnul oma isikupäratuse tõttu ära „deemonliku” maine. Tema tüüpiline kommentaar samahästi kui iga ametliku tseremoonia kohta – „see oli väga kena, oleme väga rahul” – kujunes kogu riigis tuntud lendlauseks.234 Keiser ilmutas oma keeruka riigimasina juhtimisel märkimisväärset vilumust, suutes vastakate jõudude vahel balansseerides säilitada ohjeldatud rahulolematuse õhkkonnas siiski üldise tasakaalu ja osaledes isiklikult kõikides põhiseadusreformi faasides.235 Siiski liikus ta 1914. aastaks juba rohkem inertsi jõul. Viimasel kahel aastal enne sõda toetas ta Ungari autokraatlikku peaministrit István Tiszat, kes oli vastu vähemuse nõudmistele reformida valimiste korraldust. Niikaua kui Ungari kuningriigist saadi raha ja hääli, mida Viin vajas, oli Franz Joseph valmis leppima ungarlastest eliidi hegemooniaga, ehkki see ei hoolinud kuningriigi vähemusrahvuste huvidest.236 Oli märke, et ta kipub kaotama kontakti oma ajaga: „Meie aja hoogsalt pulbitsev elu,” kirjutab Austria-Saksa poliitik Joseph Maria Baernreither 1913. aastal, kui Franz Joseph oli 83-aastane, „ulatub vaevu meie keisri kõrvadesse kui kauge sahin. Tal ei ole selle eluga mingeid kokkupuuteid. Ta ei mõista enam oma aega ja aeg läheb halastamatult mööda.”237
Siiski jäi keiser nii poliitilises kui ka emotsionaalses mõttes tähelepanu keskmesse. Üldise arvamuse kohaselt ei rajanenud keisri populaarsus tema põhiseaduslikul rollil, vaid rahva hulgas äratatud emotsioonidel.238 Aastaks 1914 oli ta istunud troonil kauem, kui oli enamikul tema alamatest elupäevi. Nagu märgib Joseph Roth oma meistriteoses „Radetzky marss”, näis ta olevat „peidetud oma jäise ja igikestva vanaduse kesta nagu mingi aukartustäratava kristalli lihvitud vormi”.239 Keiser esines korrapäraselt ka oma alamate mõtetes. Tema taevasinised silmad jälgisid neid kümnete tuhandete tavernide, koolitubade, kantseleide ja raudtee ooteruumide seintel rippuvatelt piltidelt, päevalehed aga imetlesid seda nõtket ja reibast sammu, millega vana mees riiklike sündmuste puhul oma tõllast välja astus. Jõukas ja suhteliselt hästi juhitud keisririik, nagu selle eakas valitsejagi, osutus keset seda ümbritsevat segadust kummaliselt stabiilseks. Kriisid tulid ja läksid, ilma et oleks näiliselt ohustanud süsteemi kui niisugust. Olukord oli alati, nagu teravmeelitses Viini ajakirjanik Karl Kraus, „meeleheitlik, aga mitte tõsine”.
Erilist ja anomaalset juhtumit kujutas enesest Bosnia ja Hertsegoviina, mis Berliini kongressil vastuvõetud traktaadi põhjal läks 1878. aastal Osmanitelt üle Austria okupatsiooni alla ja annekteeriti kolmkümmend aastat hiljem. 19. sajandi lõpul oli Bosnia lõunaosa tiheda metsaga kaetud mägine maa, mille kõrgeimad tipud ulatusid üle 2000 meetri, põhjaosa moodustas aga Sava jõe org. Hertsegoviina kujutas enesest peamiselt kõrget karstiplatood, mida läbisid kiirevoolulised jõed ja ümbritsesid mäeahelikud: karmiilmeline maa samahästi kui olematu infrastruktuuriga. Nende kahe Balkani provintsi olukord Habsburgide võimu all oli ammusest ajast täis vastuolusid. Noored Bosnia serblastest terroristid, kes läksid 1914. aasta suvel Sarajevosse, et tappa Austria troonipärija, õigustasid oma tegevust, viidates nende vendade rõhumisele Bosnias ja Hertsegoviinas, ajaloolased aga on mõnigi kord väitnud, et rõhumine koosmõjus halva valitsemisega on põhjused, mispärast tuleb austerlasi endid süüdistada Bosnia serblaste tõukamises Belgradi rüppe.
Kas see vastab tõele? Esimestel okupatsiooniaastatel tuli sageli ette laialdasi proteste, seda iseäranis sõjaväekohustuse vastu. Selles polnud aga midagi uut: neis provintsides oli nähtud kroonilisi rahutusi ka Osmanite võimu ajal, erandlik oli suhteline rahuaeg 1880. aastate keskpaigast kuni 1914. aastani.240 Talurahva olukord pärast 1878. aastat oli valuküsimus. Austerlased eelistasid mitte tühistada Osmanite-aegset mõisate agaluk-süsteemi, mille tingimuste kohaselt töötas veel 1914. aastalgi ligikaudu 90 000 Bosnia pärisorja ehk kmet’i, kusjuures mõnigi ajaloolane on näinud selles tõendit nn jaga-ja-valitse-poliitikale, mis oligi mõeldud maha suruma peamiselt serblastest talurahvast ja pugema linnades elavatele horvaatidele ja muslimitele. Aga see on tagantjärele maalitud pilt. Austria võimu uutes provintsides toetasid kultuurialane ja institutsionaalne konservatiivsus, mitte koloniaalse ülemvõimu filosoofia. Järkjärgulisus ja järjepidevus iseloomustasid Austria võimu kõikjal Bosnias ja Hertsegoviinas, kui tegu oli traditsiooniliste institutsioonidega.241 Kus võimalik, kooskõlastati ja täpsustati Osmanite ajast pärit seadusi ja institutsioone, et muuta need vastavaks uutele oludele, mitte ei heidetud neid pikemata kõrvale. Küll aitas Austria võim vabastada talupoegi pärisorjusest ühekordse lunaga; okupatsiooni algusest kuni sõja alguseni 1914. aastal ostis end niiviisi vabaks üle 40 000 Bosnia kmet’i. Igal juhul polnud vana mõisasüsteemi alla jäänud serblastest kmet’id Esimese maailmasõja eelõhtul kuigivõrd halvemas olukorras, kui võrrelda seda Euroopa teiste talupoegadega 20. sajandi alguses; tõenäoliselt olid nad jõukamad kui Dalmaatsia või Lõuna-Itaalia talurahvas.
Austria võimud tegid samuti päris palju, et suurendada Bosnia ja Hertsegoviina põllumajanduse ja tööstuse tootlikkust. Asutati näidistalusid, sealhulgas viinamarjaaedu ja kalakasvandusi, maakooliõpetajatele anti algteadmisi agronoomiast ja Ilidžas avati koguni põllumajanduskool, kusjuures naabruses Serbias midagi niisugust polnud.
Gary B. Cohen, „Neither Absolutism nor Anarchy: New Narratives on Society and Government in Late Imperial Austria”,
Robert Musil,
Barbara Jelavich,
F. Palacký Frankfurdi parlamendi nn viiekümne komiteele 11. aprillil 1848, väljaandes Hans Kohn,
Tsit väljaandes May,
Lawrence Cole, „Military Veterans and Popular Patriotism in Imperial Austria, 1870–1914”, väljaandes Lawrence Cole ja Daniel Unowsky (toim),
Franz Josephi kui isikupäratu ja keskpärase inimese kohta vt Karl Kraus,
Lothar Höbelt,
Beller,
Joseph Maria Baernreither,
Lojaalsusest keisrile vt Stephen Fischer-Galati, „Nationalism and Kaisertreue”,
Joseph Roth,
F. R. Bridge,
Noel Malcolm,