Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
rel="nofollow" href="#n178" type="note">178 Teised dokumendid ja muud infokillud, mis on tuletatud Pašići enda kummalisest ja arusaamatust käitumisest pärast 1918. aastat, kinnitavad veelgi, et Pašić oli vandenõust teadlik.179 Aga kuidas sai ta sellest teada? Arvatavasti polnud tema informaator – ehkki see oletus rajaneb kaudsetel tõenditel – keegi muu, kui Serbia raudtee töötaja ja Musta Käe agent Milan Ciganović, kes tõenäoliselt oli peaministri enda isiklik agent, kelle ülesanne oli hoida silm peal salaühingute tegevusel. Kui see oli nii, siis olid Pašići käsutuses üksikasjalikud ja ajaliselt täpsed andmed mitte üksnes vandenõu, vaid ka selle taga olevate isikute ja organisatsiooni kohta.180
Kolmest Sarajevosse suundunud ja mai lõpul Bosniasse jõudnud salamõrvarist pole Serbia ametlikes dokumentides sõna otseses mõttes vähimatki jälge. Igal juhul polnud nemad ainsad, kes 1914. aasta suvel relvi salaja üle piiri toimetasid. Serbia piirivalvevõimude ettekanded juuni esimesest poolest annavad tunnistust aktiivsest salajasest liikumisest üle piiri. 4. juunil teavitab Podrinje ringkonnaülem Šabacist siseminister Protićit piirivalves teenivate ohvitseride kavast „toimetada üle piiri teatud kogus pomme ja relvi, kasutades selleks mõningaid meie inimesi Bosnias”. Ringkonnaülem oli kavatsenud relvad konfiskeerida, aga kuna need olid juba Bosnia poolel kohvris, kartis ta, et katse seda tagasi saada võib tuua kaasa süüdistusi või kahjustada piirivalve teisi operatsioone. Edasine uurimine paljastas, et agent, kes pidi relvad Bosnias vastu võtma, polnud keegi muu kui Rade Malobabić.181
Kõige toimuva puhul polnud ärevusttekitav see, nagu kurtis üks kohalik ametimees, et kogu kõnealune tegevus käis asjakohaste tsiviilvõimude teadmata, vaid „avalikult ja päise päeva ajal”. Ja kuna kõike seda tegid riigiametnikud, võis kergesti jääda mulje, „et meie oleme niisuguse tegevusega nõus”. Pašić ja siseminister Protić mõistsid selle tähtsust. Kui Pašić oli tol ajal tõepoolest vandenõust teadlik, peab arvama, et ta tegi kõikvõimaliku välistamaks igasuguseid asjaolusid, mille tõttu võiks Belgradi valitsust süüdistada. 10. juunil said piiriäärsete ringkondade tsiviilvõimud tõepoolest sõnumi, et „igasugust niisugust tegevust tuleb takistada”.182
Kas asjasse puutuvate alade tsiviiljuhtidel oli mingeid võimalusi keelata piirivalvel kõnealune tegevus, on juba iseasi. Kui piirivalveseersant Raiko Stepanović, kes oli toimetanud salaja üle piiri relvi ja pomme täis kohvri, kutsuti ringkonnaülema juurde oma tegudest aru andma, ei läinud ta lihtsalt kohale.183 Pärast valitsuse istungit juuni keskpaiku saadeti tsiviilvõimudele korraldus, mis nõudis relvade ja inimeste illegaalse Bosniasse toimetamise asjus ametlikku juurdlust, ning 16. juunil sai 4. piirivalveüksuse kapten lühisõnumi, kus „soovitati”, et ta „teeks lõpu sellele relvade, laskemoona ja muude lõhkeainete veole Serbiast Bosniasse”. Mingit vastust ei tulnud. Hiljem sai teatavaks, et piiril olevate üksuste komandörid olid saanud otsese käsu jätta tsiviilvõimude niisugustele korraldustele vastamata ja saata need edasi kõrgematele ülemustele.184
Teiste sõnadega öeldes ei olnud Serbia piir enam valitsuse kontrolli all. Kui sõjaminister Stepanović saatis kindralstaabi ülemale kirja, paludes selgitada sõjaväelaste ametlikku seisukohta Bosnias toimuvate salaoperatsioonide asjus, suunati järelepärimine esmalt operatiivosakonna ülemale, kes enda väitel ei teadnud sellest midagi, ja seejärel sõjaväeluure juhile, ehk mitte kellelegi muule kui Apisele endale. Pikas, häbematus ja läbinisti valelikus vastuses operatiivosakonna ülemale kaitseb Apis agent Malobabići tegevust ja mainet ning kinnitab, et iga tema kaudu üle piiri viidud relv on mõeldud eranditult Bosnias tegutsevatele Serbia agentidele enesekaitseks. Pommidest ei teadvat ta enda väitel üleüldse midagi (kolm aastat hiljem tunnistab ta sisuliselt vande all, et usaldas isiklikult Malobabićile ülesande varustada ja koordineerida Franz Ferdinandi mõrvamist).185 Kui turvarisk piiril suurenes, väidab Apis, ei juhtunud see sõjaväelaste diskreetselt korraldatud hädavajalike operatsioonide, vaid tsiviilvõimude jultumuse tõttu, sest nood nõudsid endale õigust politseitegevuseks piiril. Lühidalt, kõiges on süüdi tsiviilvõimud, kes püüdsid sekkuda tundlikesse sõjalistesse operatsioonidesse, millest nad mitte midagi ei taibanud.186 See vastus saadeti Serbia kindralstaabi ülemale Putnikule, kes tegi sellest kokkuvõtte ja saatis 23. juunil oma allkirjaga sõjaministrile. Tsiviilvõimu ja sõjaväe juhtkonda, kuhu Must Käsi oli kindlalt sisse imbunud, eraldav lõhe ulatus nüüd Drina äärest Belgradi ministeeriumini.
Apise ja kindralstaabi ülema vastuse resoluutsest toonist ärevile aetud Pašić võttis 24. juunil ette järgmise sammu, andes käsu korraldada piirivalve tegevuse uurimiseks põhjalik juurdlus. Ta olevat saanud „paljudest allikatest” teada, kirjutab ta ülisalajases kirjas sõjaministrile, et ohvitserid tegelevad asjadega, mis pole üksnes ohtlikud, vaid reetlikud, „sest selle eesmärk on Serbia ja Austria-Ungari konflikt”.
Kui kõik meie liitlased ja Serbia sõbrad teaks, millega meie ohvitserid ja seersandid tegelevad, ei jätaks nad meid lihtsalt maha, vaid asuks Austria-Ungari poolele ning lubaks sellel karistada oma rahutut ja truudusetut naabrit, kes valmistab ette rahutusi ja atentaate Austria-Ungari territooriumil. Serbia elulised huvid panevad talle kohustuse olla teadlik kõigest, mis võiks provotseerida relvakokkupõrke Austria-Ungariga ajal, kui rahu on hädavajalik meile endile, et kosuda ja valmistuda tulevikus ees seisvateks sündmusteks.187
Kiri lõpeb käsuga alustada „põhjalikku juurdlust” eesmärgiga teha täpselt kindlaks, kui palju ohvitsere on niisuguses „järelemõtlematus ja hoolimatus” tegevuses süüdi, et ebaseaduslikud grupid „välja juurida ja maha suruda”.
Sisuliselt tähendas see talliukse lukustamist pärast seda, kui hobune on juba plehku pannud, sest meie noorukid olid juba mai lõpul üle piiri läinud. Üle kahe nädala oli möödunud ajast, kui Pašić püüdis piiri sulgeda, ja peaaegu neli nädalat sellest, kui ta otsustas alustada juurdlust paljastamaks vandenõu korraldajad. On raske täpselt tuvastada, mispärast peaminister nii aeglaselt tegutses, kui oli vandenõust teada saanud. Ta pidi teadma, et piirivalvele antud korraldused jäävad täitmata, kuna paljud piirivalvurid kuulusid organisatsiooni Ujedinjenje ili smrt!. Võib-olla kartis ta vastuollu minna oma mõjuvõimsa vastase Apisega. Torkab silma, et hoolimata üleskutsetest korraldada „põhjalik juurdlus”, jäi Apis kogu kriisi ajaks Serbia sõjaväeluure juhiks: teda ei vallandatud ega kõrvaldatud ajutiselt ametist isegi mitte juurdluse ajaks. Seoses sellega tuleb meenutada seda äärmiselt teravat poliitilist kriisi, mis oli Serbia 1914. aasta mais halvanud. Pašić jäi puhkenud võitluses peale, aga väga napilt ja ainult tänu kahe Serbias kõige suurema mõjuvõimuga suurriigi suursaadikute abile. Seetõttu on põhjust kahelda, kas ta oleks saanud Apise tegevust lõpetada, isegi kui ta oleks seda tahtnud teha. Võib-olla kartis Pašić koguni, et avaliku konfrontatsiooni puhul võib ta ise ärgitada Musta Käe agente endale atentaati tegema, ehkki see tundub vähetõenäoline, kui pidada silmas tõsiasja, et ta oli maikriisi juba tervena üle elanud. Teisalt tasub meenutada, et kõigest hoolimata oli Serbia peaminister riigi kõige mõjuvõimsam mees ja massipartei eesotsas seisev äärmiselt osav poliitik, kelle esindajad olid ülekaalus riigi seadusandlikus organis. Tõenäolisem on, et Pašić valis Serbia poliitikaelu vapustanud aastate jooksul omandatud taktika: hoia end küüru, ära kõiguta paati, las konfliktid lahenevad ise, oota, kuni torm möödub.
Sellegipoolest oli Pašićil veel käes üks tähtis kaart: ta oleks võinud ise millegagi riskimata vandenõu nurjata, hoiatades vargsi Viini vandenõu eest tappa ertshertsog. Küsimuse ümber, kas niisugune hoiatus tehti, käivad tulised vaidlused. Tõendeid selle kohta on eriti vähe, sest tagantjärele polnud mitte kellegi huvides tunnistada, et niisugune ametlik hoiatus tehti või saadi. 7. juulil 1914 Ungari ajalehele Az Est antud intervjuus eitas Pašić ise sõnaselgelt, nagu oleks ta püüdnud Viini hoiatada.188 Vaevalt ta kuidagi teisiti olekski saanud talitada, sest tunnistades
Tõenditest, et Pašić oli peagi juhtuvast teadlik, räägitakse väljaandes Albertini,
Tõendid selle kohta, et Ciganović oli informaator, on küll kaudsed, aga tugevad, vt Bogičević,
Vt Podrinje ringkonnaülema kiri Protićile, Šabac, 4. juuni 1914; Protić Pašićile (koos kokkuvõttega ettekannetest piirilt), Belgrad, 15. juuni 1914; Podrinje ringkonnaülem 5. piirivalverügemendi komandörile Loznicas, Šabac, 16. juuni 1914; Drina sõjaväeringkonna ülem Valevos sõjaministrile, 17. juuni 1914, DSPKS 7. kd, dokumendid nr 155, 206, 210, 212, lk 290, 337–339, 344–345, 347.
Siseminister Podrinje sõjaväeringkonna ülemale Šabacis, 10. juuni 1914, samas dokumendile nr 155 lisatud Protići vastus, lk 290.
Podrinje sõjaväeringkonna ülem Protićile, Šabac, „Täiesti salajane”, 14. juuni 1914, samas, dokument 198, lk 331.
4. piirivalverügemendi kapten 5. piiriringkonna ülemale, 19. juuni 1914; 5. piiriringkonna ülem kindralstaabi ülemale, sama kuupäev, samas, mõlemad on lisatud dokumendile 209, lk 343; vt ka Dedijer,
Apise kohtus vande all antud tunnistuste tekst leidub väljaandes Milan Z. Živanović,
Kuningliku kindralstaabi informatsiooniosakond (Apis) kindralstaabi operatiivosakonnale, 21. juuni 1914, väljaandes DSPKS, 7/2. kd, dokument 230, lk 364–365.
Pašić Stepanovićile, Belgrad, 24. juuni 1914, samas, dokument 254, lk 391–392.
Albertini,