Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
kes esimesena teavitas Apist Austria troonipärija Franz Ferdinandi eelseisvast külaskäigust Sarajevosse 1914. aasta juunis.158
Mispärast täpselt nõudis Apis atentaati ertshertsogile, on raske öelda, sest ta pole jätnud oma motiivide kohta maha mingit otsest selgitust. 1914. aasta alguses oli kohalike aktivistide vaen Bosnias peamiselt suunatud seal Austriat esindanud asehalduri Oskar Potioreki vastu, kes oli sellesse ametisse astunud pärast Varešaninit, kelle tapmisega Žerajić 1910. aasta juunis hakkama ei saanud. Valides oma jõupingutuste sihtmärgiks ertshertsog Franz Ferdinandi, tõstis Apis poliitiliste panuste väärtust. Atentaat asehaldurile oleks muidugi pinevust suurendanud, aga seda võis kergesti seletada kui kohaliku tähtsusega juhtumit, mille motiiv on seotud antud piirkonna haldamisega. Seevastu kallaletungi Habsburgide troonipärija elule ajal, kui valitsev keiser oli juba 83-aastane, sai tõlgendada rünnakuna kogu impeeriumi olemasolu vastu.
Tuleb rõhutada, et ertshertsogit ei valitud sihtmärgiks mitte tema väidetavalt vaenuliku hoiaku pärast Austria-Ungari impeeriumi slaavi vähemuste suhtes, vaid vastupidi – kui laenata tema tapja Gavrilo Principi sõnu –, sest „tulevase valitsejana oleks ta teatud reforme tehes takistanud meie ühinemist”.159 Princip vihjas ertshertsogi oletatavale toetusele monarhia reformile, mis oleks andnud slaavi aladele rohkem autonoomiat. Paljudele Serbia lahkulöömist pooldavates ringkondades tundus see mõte katastroofiga ähvardava ohuna nende ühinemisprojektile. Kui Habsburgide monarhia kujundaks end edukalt ümber kolmeosaliseks üksuseks, mida juhitakse Viinist, Zagreb näiteks oleks aga samasugune pealinn nagu Budapest, võib Serbia kaotada oma avangardse rolli lõunaslaavlaste Piemontena.160 Ertshertsogi valimine sihtmärgiks on seega näide ühest läbivast joonest terroristlike liikumiste loogikas, nimelt sellest, et reformijaid ja mõõdukaid kardetakse koguni rohkem kui varjamatuid vaenlasi või karmi poliitika pooldajaid.
Atentaati ertshertsogile täide viima valitud mehed olid kõik isiksustena välja kujunenud irredentistlikes ringkondades. Omaaegne comitatji Voja Tankosić oli see mees, kes värbas kolm Bosnia serblasest noorukit, kellest kujunes Sarajevosse saadetud atentaadiüksus. Trifko Grabež, Nedeljko Čabrinović ja Gavrilo Princip olid kõik üheksateist aastat vanad, kui Tankosić nad vandenõusse kaasas. Grabež oli Sarajevost umbes kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel Pales töötava õigeusu vaimuliku poeg, kes oli sõitnud Belgradi kõrgharidust jätkama. Čabrinović oli neljateistkümneselt koolist lahkunud ja sattunud hiljem Belgradi, kus leidis tööd anarhistlikule kirjandusele spetsialiseerunud firmas. Nagu Grabež, nii oli ka Princip lahkunud Sarajevost, et minna Belgradi õppima. Kõik kolm olid pärit vaestest ja õnnetutest peredest. Grabež ja Čabrinović olid varases nooruses kannatanud võimuka isa vägivalla all ja selle vastu mässu tõstnud. Protsessi ajal rääkis Čabrinović kohtule, et sai kodus isalt nuhelda, sest edusammud Sarajevo koolis olid viletsad; poiss visati lõpuks koolist välja, sest oli andnud ühele õpetajale kõrvakiilu. Koduseid pingeid teravdas veelgi asjaolu, et Čabrinović vanem töötas vihatud austerlaste juures politsei informaatorina: häbiplekk, mida nooruk lootis rahvusliku ürituse nimel sooritatud tegudega maha pesta. Grabež oli Tuzla gümnaasiumist õpetaja löömise pärast välja heidetud.161 Raha oli neil vähe: üksnes Principil oli vanematelt saadava väga tagasihoidliku taskuraha näol korrapärane sissetulek, aga sedagi jagas ta harilikult sõpradega või laenas raha vaestele tuttavatele.162 Čabrinović on hiljem meenutanud, et saabunud Belgradi, pidi ta kogu oma vara väikeses sumadanis endaga mitu päeva kaasas tassima, seda arvatavasti põhjusel, et tal polnud kusagil peavarju.163 Pole muidugi mingi üllatus, et noorukite tervis polnud just kõige parem. Princip oli iseäranis kõhn ja haiglane ning põdes tõenäoliselt juba tuberkuloosi. Haigus oli sundinud teda Sarajevos juba varakult koolist lahkuma. Kohtuprotsessi protokollis kirjeldatakse teda kui „väikest habrast noorukit”.164
Nedeljko Čabrinović
Noor Gavrilo Princip
Neil poistel oli lihtne sattuda halvale teele. Nad kujutasid enesest seda olemuselt tumedat nooruslikku materjali, kellel oli küll mõtteid, aga vähe kogemusi ja kelle hulgast terroristlikud liikumised uusi liikmeid leiavad. Alkoholist nad ei hoolinud. Ehkki nad olid romantilise meelelaadiga heteroseksuaalid, ei otsinud nad noorte naiste seltskonda. Nad lugesid rahvusliku sisuga luuletusi ning irredentistlikke ajalehti ja brošüüre. Poisid arutlesid pikalt serbia rahva kannatuste üle, milles nad süüdistasid kõiki peale serblaste endi, võttes kaasmaalastele osaks saanud solvanguid ja alandusi isiklikult. Aina korduv teema oli nende kaasmaalaste majanduslik allakäik Austria võimu all Bosnias (sealjuures jäeti täiesti tähelepanuta tõsiasi, et Bosnia oli tegelikult paremini arenenud tööstusega ja suurema sissetulekuga ühe elaniku kohta kui suurem osa Serbiast).165 Tuua ohver oli keskne teema, peaaegu et kinnismõte. Princip oli koguni leidnud aega, et õppida pähe Petrović-Njegose eepiline ülistuslaul „Mägipärg”, mis kirjeldab Miloš Obilići isetut väljaastumist türanni vastu.166 Princip kinnitas protsessil kohtule, et atentaadile eelnenud päevil kujunes tal harjumuseks käia enesetapjast salamõrtsuka Bogdan Žerajići haual: „Saatsin seal sageli mööda terve öö, mõtlesin meie olukorrast, meie haletsusväärsetest elutingimustest ja [Žerajićist] ning nii jõudsingi otsusele korraldada atentaat.”167 Ka Čabrinović kuulutas, et ta läks Žerajići hauale kohe, kui oli Sarajevosse saabunud. Leidnud selle hooletusse jäetuna, oli ta viinud sinna lilli (Austrias tehtud protsessi protokolli koopia joonealuses märkuses tähendatakse halvustavalt, et need lilled olid varastatud kõrvalhaudadelt). Just nende käikude ajal Žerajići igavesse puhkepaika, kinnitas Čabrinović, võttis kuju kavatsus surra nii nagu Žerajić. „Teadsin, et igal juhul ei ela ma kaua. Mõte enesetapust ei jätnud mind; olin kõige vastu ükskõikne.”168
Need sagedased käigud enesetapja hauale on köitvad ja paljuütlevad, sest kõnelevad huvist selle Kosovo müüdi keskse kuju ja enesetaputerroristi vastu, laiemas mõttes aga Pan-Serbia mõtteviisi eneseteadvusest, mille meelsust kandvad ajakirjad, päevikud ja kirjad on läbi imbunud valmisolekust ohvriteks. Koguni kallaletung ise oli mõeldud andma kodeeritud vihjet Žerajići varem sooritatud teole, sest Princip kavatses esialgu valida oma asukohaks täpselt sama paiga, kus seisis Žerajić, nimelt Keisrisilla: „Tahtsin tulistada samast kohast, kust kadunud Žerajić.”169
Kõikidele salamõrtsukatele oli Belgrad see sulatusahi, mis kujundas nende radikaalseid vaateid ja häälestas nad Serbia ühendamise üritusele. Kohtuistungi protokolli paljuütlevas lõigus meenutab Čabrinović, kuidas ta 1912. aastal, kui oli juba liiga haige, et jätkata tööd Serbias, ja otsustas koju tagasi pöörduda, läks ta Narodna Odbrana Belgradi kantseleisse, kus talle öeldi, et Bosnia serblase jaoks leitakse tagasisõiduks Sarajevosse alati raha. Seal kohtus ta Narodna Odbrana kohaliku ühenduse juhi major Vasićiga, kes andis talle raha ja patriootilise sisuga tekste, võttis ära Maupassant’i lühijuttude kogumiku põhjendusega, et need pole noort Serbia patriooti väärt, ning kutsus teda üles olema alati „tubli serblane”.170 Niisugused kohtumised olid otsustava tähtsusega nendele noortele meestele, kelle suhted võimul olevate tegelastega olid väga pingelised. Rahvuslaste ringkondades leidus vanemaid mehi, kes olid valmis neid aitama nii raha kui ka nõuga ning laskma neile osaks saada kiindumust ja respekti, äratama neis tunnet – mida nad oma senises elus polnud üldse kogenud –, et nende elul on tähendus, et nad elavad ajaloolisel hetkel, et nad annavad oma panuse suurde ja edukasse üritusse.
Sellel, kuidas vanemad mehed valmistasid nooremaid ette tööks oma võrgustikus, oli irredentistliku liikumise edukuse seisukohalt otsustav tähtsus. Kui Čabrinović tuli Belgradist
Luigi Albertini,
12. oktoobril 1914 toimunut kirjeldatakse väljaandes Albert Mousset,
Albertini,
Köhler,
Remak,
Köhler,
Samas, lk 23.
Paljuvaieldud Bosnia ja Serbia majandussuhete kohta vt Evelyn Kolm,
„Mägipärg” ei räägi otseselt Miloš Obilićist, aga tema nime, mida mainitakse tekstis kakskümmend korda, on kasutatud sümbolina, mis võtab kokku kõik parima serblaste vapras ja ohvriterohkes võitluses. Ingliskeelset teksti koos asjaliku kriitikaga vt http://www.rastko.rs/knjizevnost/njegos/njegos-mountain_wreath.html.
Gavrilo Principi tunnistus väljaandes Professor Pharos (pseudonüüm),
Köhler, Prozess, lk 41.
Samas, lk 30, 53.
Samas, lk 5.