Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
meenutab Miljukov, asendus „valmisolekuga võidelda ja võit tundus olevat nii kerge kui ka kindel”. Niisugune seiskoht oli üleüldine ja nii vaieldamatu, et „avaldada [selles] kahtlust oleks olnud täiesti mõttetu”.104
Mõttelised kaardid, mis teavitasid eliiti ja rahvast Serbia poliitikast ja eesmärkidest, olid jälle päevakorral. Ainus võimalus mõista Serbias anneksiooni ümber tõusnud tunnete ägedust, nagu selgitas Briti saadik Belgradis oma ettekandes 27. aprillist 1909, oli meenutada, et
iga patriootlikult meelestatud serblane, kes mingilgi määral huvitub poliitikast või osaleb selles aktiivselt, mõtleb Serbia rahva all mitte üksnes kuningas Petari alamaid, vaid ka kõiki neid, kes on neile sugulased rahvuse ja keele poolest. Seega ootab ta, et lõpuks luuakse Suur-Serbia, mis koondab ühte kogukonda kõik rahvuse eri harud, kes praegu on lõhestatud Austria, Ungari ja Türgi võimu alla. […] Sellest seisukohast lähtudes on Bosnia nii geograafiliselt kui ka etnograafiliselt Suur-Serbia süda.105
Kriisiga peaaegu samal ajal kirja pandud traktaadis leiab tuntud etnograaf ja Nikola Pašići kõige mõjukam nõuandja rahvusküsimuses Jovan Cvijić: „On selge, et Bosnia ja Hertsegoviina keskse koha tõttu serbohorvaadi rassi etnograafilises massis … on seal ka Serbia probleemi lahenduse võti. Ilma nendeta ei saa olla Suur-Serbia riiki.”106 Pan-Serbia-meelsete ajakirjanike vaatenurgast kuulusid Bosnia ja Hertsegoviina „välisvõimu all olevate Serbia alade” hulka: selle elanikkond oli „nii rassilt kui ka keelelt täiesti serblased”, täpsemalt serblased, serbohorvaadid ja „muhameedlastest serblased”, välja arvatud muidugi väike vähemus „ajutisi elanikke” ja möödunud kolmekümne aasta jooksul siia toodud „ekspluataatorid.107
Saanud niisugustest meeleoludest hoogu, sündis uus rahvuslikke huve silmas pidav massiorganisatsioon. Nime Serbia Rahvuslik Kaitse (Srpska Narodna Odbrana) saanud ühendus koondas oma ridadesse kõikjale üle Serbia linnadesse ja küladesse laiali pillatud rohkem kui 220 komiteed tuhandete liikmetega ning toetajad Bosnias ja Hertsegoviinas.108 Makedooniast alguse saanud irredentistlik kampaania oli nüüd suunatud annekteeritud provintsidele: Narodna Odbrana organiseeris sissijõuke, värbas vabatahtlikke, rajas Bosnias spionaaživõrgustikke ja survestas valitsust ajama agressiivsemat rahvuspoliitikat. Makedoonias toimunud lahingute veteranid, näiteks Apise lähedane kaasvõitleja major Voja Tankosić, toodi Bosnia piirile, kus nad asusid tuhandeid uusi värvatuid peatseks võitluseks välja õpetama. Esimest korda jäi mulje, nagu oleks Serbia valmis alustama enesetapjalikku rünnakut oma naabri vastu.109
Liidrid Belgradis esmalt õhutasid pahameelt takka, aga said kiiresti aru, et Serbial pole vähimatki võimalust anneksiooni tagasi pöörata. Võtmeroll selle kainenemise juures oli Venemaal, mis pigem hoidus serblasi tagant õhutamast. See ei olnud ka mingi üllatus, sest just Venemaa välisminister Aleksandr Izvolski oli mees, kes soovitas anneksiooni – seda vähemalt põhimõtteliselt – oma Austria ametivennale Alois Aehrenthalile. Izvolski oli koguni hoiatanud Serbia välisministrit Milovan Milovanovići eelseisvast anneksioonist ette. Kohtumisel Marienbadis, kus Izvolski käis tervisvetel, oli Vene välisminister teavitanud oma Serbia ametivenda, et ehkki Venemaa peab Balkani riike „Venemaa lapsukesteks”, ei võta Venemaa ega ükski teine suurriik midagi ette, et anneksiooni ära hoida. (Izvolski jättis Serbia ametivennale ütlemata, et ta ise oli soovitanud austerlastel need provintsid annekteerida, see olnuks osa tehingust, et tagada Vene sõjalaevadele juurdepääs Türgi väinadele.) Serbia saadikut Peterburis hoiatati hiljem, et Belgrad ei tohiks mingil juhul minna Austria vastu, „sest keegi ei hakkaks meid aitama, kogu maailm soovib rahu”.110
Mõõdukate vaadetega välisminister Milovanović, kes oli kritiseerinud Pašići käitumist 1905.–1906. aasta Austria-Serbia kriisi ajal ja keda šokeeris Pašići poolehoid sõjale 1908. aastal, sattus äärmiselt piinlikku olukorda. Olles rääkinud otse Izvolskiga, nägi ta, et püüe häälestada Euroopa riike anneksiooni vastu on lootusetu. Aga samuti pidi ta ohjeldama natsionalistlikku hüsteeriat Serbias ning püüdma ühtlasi tuua Skupštšina ja poliitiline eliit mõõduka rahvuspoliitika taha: need kaks eesmärki olid sisuliselt lepitamatud, sest Serbia üldsus oleks tõlgendanud iga vähimatki vihjet anda Viini seisukohtadele järele rahvuslike huvide reetmisena.111 Asja tegid veelgi raskemaks radikaalide ja nende endiste parteikaaslaste, sõltumatute radikaalide vaenulikud suhted, sest viimased esindasid Pan-Serbia natsionalismi kõige kompromissitumat haru. Fraktsioonidevahelised hõõrumised radikaalide juhtkonnas, näiteks nn Pašići rühmitise ja Milovanovići ümber koondunud nn õukonnaradikaalide vahel süvendasid veelgi segadust ja ebakindlust. Kulisside taga tegi Milovanović palju tööd, et ajada mõõdukat poliitikat eesmärgiga tagada Serbiale piiratud ulatusega territoriaalne kompensatsioon, ja talus nurisemata Pan-Serbia-meelse ajakirjanduse teotusi. Avalikkuse ees aga kasutas ta leppimatut retoorikat, et õhutada kodumaal entusiasmi ja ärritada Austria ajakirjandust. „Serbia rahvuslik programm nõuab,” kuulutas ta oktoobris 1908 tormilise aplausi saatel kõnes Skupštšina ees, „et Bosnia ja Hertsegoviina tuleb vabastada.” Asudes ellu viima oma plaani, väitis ta edasi, on Austria-Ungari tekitanud paratamatult olukorra, kus „ühel päeval lähemas või kaugemas tulevikus peavad Serbia ja kõik serblased pidama võitlust elu ja surma peale”.112
Milovanovići kimbatus näitab neid pingeid, mida Serbia poliitika kujundajad pidid toona taluma. See intelligentne ja ettevaatlik mees mõistis väga hästi piiranguid, mille määrasid Serbia asukoht ja olukord. Talvel 1908–1909 keelitasid kõik riigid Belgradi andma järele ja leppima paratamatusega.113 Aga ta sai ka aru, et ükski vastutustundlik minister ei saa endale lubada Serbia ühendamise rahvusliku programmi avalikult valeks tunnistamist. Pealegi oli Milovanović ise selle programmi tuline ja siiras poolehoidja. Serbia, on ta kord öelnud, ei tohi kunagi serblaste üritusest loobuda. „Serbia seisukohalt pole Serbia riigi huvidel ja teiste serblaste huvidel mingit vahet.”114 Siin meenub jälle Serbia mõtteline kaart, kus liitusid poliitilised ja rahvuslikud soovid ja tahtmised. Kõige olulisem oli see, et mõõdukate, nagu Milovanovići ja koguni Pašići (kes viimaks loobus oma sõjaüleskutsetest), seisukohad erinesid äärmusrahvuslaste seisukohtadest täielikult üksnes selles, kuidas riigi ees seisvaid raskeid ülesandeid lahendada. Nad ei saanud (ja ei tahtnudki) enesele lubada lahtiütlemist rahvuslusprogrammist kui niisugusest. Niisiis olid kodumaal ekstremistid retoorikas alati paremas seisus, sest just nemad kehtestasid vaidluse tingimused. Niisuguses olukorras võis mõõdukatel minna raskeks end isegi kuuldavaks teha, kui nad ei võta kasutusele ekstremistide keelepruuki. Ja see omakorda tegi välisvaatlejatel raskeks eristada mistahes erinevusi poliitilise eliidi seisukohtades, mis omakorda võis jätta petliku mulje kindlast üksmeelest. Poliitilise kultuuri niisugused ohtlikud nüansid võisid kummitada Belgradi ka juunis ja juulis 1914.
Antud juhul jäi Austria-Ungari muidugi peale ja Belgrad oli sunnitud 31. märtsil 1909 oma nõudmistest ametlikult lahti ütlema. Suurte raskustega läks valitsusel korda tõusnud pahameel maha rahustada. Belgrad lubas Viinile, et relvitustab ja saadab laiali kõik „vabatahtlikud ja jõugud”.115 Srpska Narodna Odbrana pidi loobuma oma ülestõusu ja sõda õhutavast suunast ja korraldati ümber – seda vähemalt väliselt – rahumeelseks Pan-Serbia propaganda- ja infoagentuuriks, mis tegutses tihedas koostöös selliste natsionalistlike organisatsioonidega nagu Soko võimlemisseltsid ja niisugused rühmitised nagu Prosveta ja Prirednik, mille ülesanne oli edendada serblaste kultuurilist eneseteadvust kirjanduse, hariduse ja noorsootöö kaudu.
Serbial ei läinud küll korda anneksiooni tagasi pöörata ega saavutada territoriaalseid järeleandmisi, mida Milovanović oli kompensatsiooniks nõudnud, aga kaks tähtsat muutust siiski toimus. Esiteks juhatas kriis sisse Belgradi ja kahe talle sõbraliku suurriigi tihedama koostööperioodi. Sidemed Peterburiga
Paul Miliukov,
Whitehead, „General Report … 1908”, lk 314–315.
Jovan Cvijic,
Vürst Lazarovich-Hrebelianovich,
Behschnitt,
MacKenzie, „Officer Conspirators”, lk 130–131; sama autori
Tsit Milorad Radusinović, „Antanta i Aneksiona kriza”,
Aleksandar Pavlović,
Tsit Manojlović, „Defense of National Interest and Sovereignty”, lk 78.
Radusinović, „Antanta i Aneksiona kriza”, lk 18.
Tsit väljaandes Milan St. Protić,
Manojlović, „Defense of National Interest and Sovereignty”, lk 109.