Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

---

Скачать книгу

---

edenesid samuti, mis avaldus hiigelsuures Pariisi vahendatud laenus eesmärgiga suurendada Serbia sõjaväge ja tugevdada selle löögijõudu.

      Teiseks innustasid raevu- ja pettumuseaastad 1908–1909 rahvuslaste rühmitisi veelgi radikaalsemalt tegutsema. Kuigi valitsuse kapituleerumine anneksiooni asjus mõjus neilegi ajutiselt demoraliseerivalt, ei loobunud nad oma ambitsioonidest. Valitsuse ja rahvuslaste vahel haigutas nüüd kuristik. Makedoonias, kus võitlus bulgaarlaste vastu jätkus, tegutsev rahvuslasest aktivist Bogdan Radenković kohtus Makedoonia rinde veteranohvitseridega, kellest mõni oli 1903. aasta vandenõu osaline, et arutada uue salaühingu asutamist. Selle tulemusena moodustatigi 3. märtsil 1911116 Belgradis organisatsioon Ujedinjenje ili smrt! (Ühinemine või Surm!), mis sai rahva hulgas tuntuks kui Must Käsi. Apis, kes töötas siis sõjaväeakadeemias taktikaprofessorina, oli üks asutamiskoosolekul viibinud seitsmest117 mehest – nende hulgas viis ohvitseri-kuningatapjat ja kaks eraisikut – ja tõi endaga kaasa nii nooremaid vandenõulasi kui ka omaaegseid kaaslasi, olles neile kõigile vaieldamatu liider.118 Ujedinjenje ili smrt! asutamisega kaasnes ootuspäraselt avaldus, et uue ühenduse eesmärk on „kõikide serblaste liitmine”. Järgmised punktid kinnitavad, et selle liikmed peavad püüdma mõjutada valitsust tunnistama mõtet, mille kohaselt Serbia on serblaste ja kõigi lõunaslaavi rahvaste Piemonte119: nii saigi ühenduse Ujedinjenje ili smrt! ideaalide levitamiseks asutatud ajakiri nime Pijemont. Uus liikumine võttis omaks põhimõtte serblaste juhtivast osast: Musta Käe propaganda ei tunnistanud Bosnia muslimite eraldi identiteeti ja lihtsalt eitas horvaatide olemasolu.120 Et valmistada serblasi ette tulevikuks, mis kindlasti kujuneb vägivaldseks võitluseks ühtsuse nimel, peaks ühiskond alustama revolutsioonilist tööd kõikidel serblastega asustatud aladel. Serbia riigi piiride taga kavatses ühendus võidelda kõikide võimalike vahenditega Serbia idee vaenlaste vastu.121

      Tegutsedes nn rahvusliku ürituse nimel nägid need mehed end üha rohkem Serbia demokraatliku parlamentaarse süsteemi, iseäranis aga radikaalse partei vaenlastena, kuulutades viimase liidrid rahvuse reetjaiks.122 Nii elas Serbia sõjaväelaste vana viha radikaalse partei vastu ühenduses Ujedinjenje ili smrt! edasi. Mõndagi oli seal ühist ka fašismieelse ideoloogiaga: eesmärk polnud üksnes muutused riigi kõrgeimas juhtkonnas – see eesmärk saavutati juba 1903. aastal, aga ilma et sellest oleks tõusnud erilist tulu serbia rahvale –, vaid pigem põhjalikud muutused Serbia poliitikas ja ühiskonnas, „meie degenereeruva rassi uuestisünd”.123

      Liikumine kultiveeris edukalt salatsemist. Liikmete vastuvõtt toimus asutajaliikme ja vabamüürlase Jovanović-Čupa kavandatud tseremooniaga. Uued liikmed andsid hämaras ruumis kapuutsiga tegelase ees tõotuse, lubades kuuletuda organisatsioonile kasvõi oma elu hinnaga.

      Mina, [nimi], tõotan organisatsiooniga Ühinemine või Surm! liitudes mind soojendava päikese nimel, mind toitva maa nimel, Jumala palge ees, oma esiisade vere nimel, oma au ja elu kaalule pannes, et olen sellest hetkest kuni surmani ustav sellele organisatsioonile ja alati valmis mistahes ohvriteks selle eest.

      Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et täidan kõik ülesanded ja käsud küsimusi esitamata.

      Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et viin kõik organisatsiooni saladused endaga hauda kaasa.

      Olgu Jumal ja mu seltsimehed organisatsioonis mulle kohtunikeks, kui ma kas teadlikult või mitte peaks kunagi seda tõotust rikkuma.124

      Kirjalikult talletati väga vähe: polnud mingit keskset liikmete nimekirja, oli kõigest ebamäärane rakukeste võrgustik, kus kellelgi polnud ülevaadet organisatsiooni suurusest või tegevusest. Seetõttu polegi organisatsiooni suuruse osas täit kindlust. 1911. aasta lõpuks oli liikmete arv tõusnud umbes 2000–2500-ni ja kasvas dramaatiliselt Balkani sõdade ajal, aga ülejooksikust informaatori andmetel tehtud tagantjärele hinnang 100 000–150 000 liiget on kindlasti liialdatud.125 Ükskõik missugused olid täpsed arvud, aga Must Käsi levis kiiresti Serbia ametlikesse struktuuridesse, jõudes imbuda sõjaväe kõige alamalt tasemelt Serbia piirivalve ja tolliameti kõrgemate ametnike hulka, seda eriti Serbia-Bosnia piiril. Palju liikmeid värvati ikka veel Bosnias Narodna Odbrana heaks töötavast spionaažiagentuurist, ehkki see 1909. aastal näiliselt likvideeriti. Muude tegevuste hulgas peeti ülal terroristide väljaõppelaagrit, kus äsja värvatud liikmeid õpetati laskma, pommirünnakuid korraldama, sildu õhku laskma ja spioneerima.126

      Seal oli kõik korraldatud vastavalt vana vandenõulase Apise maitsele. Salatsemine sobis tema temperamendile eriti hästi. Seda peegeldab ka organisatsiooni ametlik embleem, kus ümmargusel põhjal on pealuu, ristatud sääreluud, nuga, mürgikarikas ja pomm. Kui hiljem küsiti, miks ta koos oma kaasvõitlejatega valis just need sümbolid, vastas Apis, et tema meelest „pole neis embleemides midagi hirmutavat ega negatiivset”. Lõppude lõpuks oli ju kõikide rahvuslikult mõtlevate serblaste kohus „päästa serblus pommide, nugade ja püsside abil”. „Kui töötasin [Makedoonias],” on ta meenutanud, „kasutati ka mürki ja kõikidel sissidel oli see kaasas nii ründevahendina kui ka selleks, et päästa keegi, kes oli langenud vaenlase kätte. Seepärast võetigi need embleemid organisatsiooni pitsatile ja see oli ka märk, et need inimesed on valmis surema.”127

      Paradoksaalsel kombel oli Musta Käe salastatuses ka teatud avalik element.128 Varjamatult räägitavate juttude tõttu oli valitsusel ja ajakirjandusel liikumise olemasolu teada ja on isegi mõningaid tõendeid, et prints Aleksandarile – kes oleks saanud troonipärijaks, kui tema vanem vend Đorđe tagasi astub – oli uue ühenduse loomisest juba ette teatatud ja ta toetas selle tegevust. (Prints oli üks sellest väikesest ringkonnast, kes aitas rahastada ajakirja Pijemont.) Värbamisprotsess oli mitteametlik ja tihtipeale poolenisti avalik, värbajatel tarvitses kõigest mainida organisatsiooni patriootilise sisuga tööd ja palju ohvitsere liitus sellega pikemalt sekeldamata.129 Belgradi kohvikutes korraldati lõunasööke ja bankette, kus Apis istus rahvuslikult meelestatud üliõpilasi täis laua otsas.130 Kui Belgradi komandant Miloš Božanović küsis talle alluvalt major Kostićilt infot Musta Käe kohta, vastas too uskumatult: „Kas te siis ei tea? Seda teavad ju kõik. Nad räägivad sellest kohvikutes ja mujal avalikult.” Võib-olla oli see paratamatu niisuguses linnas nagu Belgrad, kus igaüks tundis igaüht ja kus seltskonnaelu käis kohvikutes, mitte aga eramajades. Musta Käe suurejooneline salastatus võis aga arvatavasti rahuldada emotsionaalseid vajadusi, sest mis mõtet oli kuuluda salaorganisatsiooni, kui keegi sellest midagi ei tea? Olla nähtud koos teiste vandenõulastega ühise laua ääres veini joomas ja lõunat söömas võimaldas tunda end tähtsana, samuti andis see erutava kokkupuutetunde nendele, kes ametlikult ei kuulunud ühendusse, aga olid selle olemasolust teadlikud; ja see oli tähtis ka liikumisele, mis väitis end esindavat serbia rahva vaikivat enamikku.

      Aga kuigi ühenduse olemasolu oli üldteada, siis selle eesmärkides oli palju ebaselget. Nii nagu palju teisigi radikaalse partei juhte, pidas Pašić Musta Kätt liikumiseks, mis eelkõige on pühendunud Serbia riigi kukutamisele seestpoolt: nähtavasti pidas ta selle ultranatsionalismi kõigest kodumaal tehtava õõnestustöö kattevarjuks. See eksiarvamus jõudis ka paljudesse diplomaatilistesse ettekannetesse. Tavaliselt hästi informeeritud Austria saadik Belgradis teatas novembris 1911 näiteks, et Musta Käe püüd näidata end patriootiliselt meelestatud rühmitisena, mis tegutseb väljaspool Serbiat eesmärgiga ühendada kõik serblased, on „tegelikult ainult maskeering, selle tõeline eesmärk on sekkuda siseasjadesse”.131 See väärkäsitus võis eksitada Austria võime ka 1914. aasta juulikriisi ajal.

      Bosnias

---

Скачать книгу