Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
teadlik. Niisama vähetõenäoliselt soovisid ka Austria võimud tunnistada saadud hoiatust, sest siis oleks tõusnud küsimus, mispärast ei võetud troonipärija julgeoleku tagamiseks tarvitusele paremaid meetmeid: 2. juulil avaldas poolametlik Viini ajaleht Fremdenblatt avalduse, mis kinnitab, et kuuldused, nagu oleks Austria välisministeerium saanud hoiatuse ähvardava vägivallateo kohta, ei vasta tõele.189
Sellegipoolest leidub tugevaid tõendeid, et mingisugune hoiatus siiski tehti. Kõige kindlam allikas on siin Prantsusmaa asevälisminister Abel Ferry, kes kirjutas oma päevikus 1. juulil, et võttis just vastu Serbia saadiku Pariisis Milenko Vesnići, kes oli tema vana sõber. Jutuajamise käigus öelnud Vesnić muuhulgas, et Serbia valitsus oli „hoiatanud Austria valitsust, et on saanud haisu ninna vandenõust”.190 Nende hulgas, kes seda kinnitasid, oli Serbia sõjaväeatašee Viinis, kes rääkis 1915. aastal Itaalia ajaloolasele Magrinile, et Pašić saatis Serbia esindusse Viinis telegrammi, kus väidetakse: „Tänu informatsioonilekkele on Serbia valitsusel põhjust kahtlustada, et seoses ertshertsogi külaskäiguga Bosniasse on tema elu vastu algatatud vandenõu” ja et Austria-Ungari valitsusel soovitatakse külaskäik edasi lükata.191
Mälestuste ja kolmandate isikute tunnistuste alusel on võimalik taastada Serbia saadiku Viinis Jovan Jovanovići edasised sammud. Ta kohtus 21. juuni keskpäeval Austria-Ungari rahandusministri Leon Bilińskiga, et hoiatada Austria valitsust võimalike tagajärgede eest, kui ertshertsog peaks Bosniat külastama. Hoiatus tehti aga väga ebamäärases sõnastuses. Troonipärija külaskäiku Kosovo lahingu kaotuse aastapäeval, väitis Jovanović, võetakse kindlasti kui provokatsiooni. Austria-Ungari sõjaväes teenivate noorte serblaste hulgas „võib leiduda üks, kes laeb oma püssi või revolvri paukpadruni asemel lahingupadruniga …” Biliński, kellele see ettekuulutus muljet ei avaldanud, „ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu” ja vastas kõigest: „Loodame, et midagi ei juhtu.”192 Hilisematel aastatel polnud Biliński nõus rääkima sellest episoodist ajakirjanike ega ajaloolastega, väites, et need lähiajaloo sünged hetked peaks vajuma unustusehõlma. On selge, et toona ei võtnud ta seda hoiatust tõsiselt: see oli esitatud nii üldsõnaliselt, et selles võis koguni näha lihtsalt hirmutamist, Serbia saadiku lubamatut katset sekkuda monarhia siseasjadesse, tehes ebamääraseid ähvardusi riigi kõige kõrgemate aukandjate vastu. Seega ei näinud Biliński mingit põhjust edastada sõnum Austria välisministrile krahv Berchtoldile.
Ühesõnaga, mingisugune hoiatus küll anti, aga mitte niisugune, mis oleks olnud olukorraga kooskõlas. Tagantjärele vaadates jätab see mulje pettemanöövrist. Jovanović oleks võinud teha konkreetsema ja otsekohesema hoiatuse, andes austerlastele täpsemat informatsiooni. Samuti oleks Pašić võinud teavitada austerlasi ohust otseselt, mitte Jovanovići vahendusel. Ta oleks pidanud algatama tõelise juurdluse vandenõu asjus ja riskima pigem oma ametikohaga, mitte aga ohustama rahu ja oma riigi julgeolekut. Aga nagu alati, oli siin piiranguid ja komplikatsioone. Nii polnud Jovanović üksnes Serbia diplomaatiatalituse liige, vaid ka Pan-Serbia liikumise tuntud aktivist, kes oli teinud ultranatsionalistile omast klassikalist karjääri. Oli ta ju endine comitatji, kes õhutas pärast Bosnia annekteerimist 1908. aastal seal rahutusi ja räägiti koguni, et juhtis sissijõuke. Samuti oli ta 1914. aasta suvel juhtumisi Musta Käe kandidaat välisministri kohale, juhuks kui Pašići valitsus võimult tõrjutakse.193 Tegelikult oli saadiku Pan-Serbia meelsus lausa kurikuulus ja nii oli Viin vihjanud Belgradile, et poleks paha, kui ta vahetataks välja mõne vähemvaenuliku tegelase vastu. See ongi üks põhjusi, mispärast Jovanović otsustas minna Biliński, mitte aga krahv Berchtoldi jutule, sest viimane oli temast väga halval arvamusel.194
Ka Pašić tegutses mitmesugustest motiividest lähtudes. Ühelt poolt tegi talle – nagu üldse radikaalide juhtkonnale – muret see, kuidas ühendusega Ujedinjenje ili smrt! seotud võrgustikud võivad reageerida sammule, milles nad kindlasti näevad suurt reetmist.195 Ta võis loota, et atentaadikatse Sarajevos ebaõnnestub. Kõige tähtsam oli kindlasti see, et ta oli täiesti teadlik, kui sügavale on riigi struktuuridesse ja üldse selle ajaloolisse eksistentsi tunginud irredentistlikud võrgustikud. Pašić ei tarvitsenud sellega küll rahul olla, aga ta ei saanud seda eitada. Tõesti, ohtlik oleks olnud isegi avalikult tunnistada nende jõudude olemasolu. Asi polnud üksnes Serbia rahvuslikus ühtsuses, mis oli alati sõltunud riiklike agentuuride koostööst vabatahtlike võrgustikega, mis olid suutelised levima naaberriikidesse. See puudutas ka tulevikku. Serbia oli vajanud rahvuslikke võrgustikke minevikus ja nagu Pašić hästi teadis, vajas neid ka tulevikus, kui on käes aeg, et võita Bosnia ja Hertsegoviina Serbiale tagasi.
Kõik, mida me sellest kavalast ja huvitavast mehest teame, näitab selgesti: ta sai täiesti aru, et Serbia vajab rahu, kui tahab pärast Balkani sõdade verevalamisi oma jõu taastada. Äsja liidetud alade integreerimine – mis iseenesest oli vägivaldne ja traumaatiline protsess – oli alles alanud. Silmapiiril terendasid valimised.196 Kõige osavamatele poliitikutele on aga iseloomulik, et nad on suutelised olukorrast sõltuvalt põhjendama oma samme üheaegselt eri argumentidega. Pašić tahtis rahu, aga ta oli samuti arvamusel – mida ta kunagi ei varjanudki –, et Serbia laienemise viimast ajaloolist faasi ei õnnestu väga tõenäoliselt ilma sõjata lõpule viia. Ainult üleeuroopaline konflikt, mis seob suurriigid, võimaldaks kõrvaldada Serbia „taasühendamise” teel olevad suured takistused.
Võib-olla olid Pašićil meeles Briti välisministri alalise abiministri Charles Hardinge’i ettevaatusele kutsuvad sõnad, mis ta ütles Serbia saadikule Grujićile Londonis 1908.–1909. aasta anneksioonikriisi ajal. Hardinge oli hoiatanud saadikut 1909. aasta jaanuaris, et Venemaa ja Antandi riikide abi on loota ainult siis, kui Austria-Ungari tungib Serbiale kallale, kui aga Serbia ise haarab initsiatiivi, ei tule abi kõne allagi.197 Et Pašić võis eelöeldut silmas pidada, lubab arvata 1914. aasta varakevadel aset leidnud Serbia peaministri ja Vene tsaari kõnelus, kus Pašić veenis tsaari, et vajab Austria-Ungari kallaletungi korral Venemaa abi.198 Muidugi ei läheks niisugune stsenaarium läbi, kui maailm tõlgendab atentaadivandenõu Serbia-poolse agressiooniaktina, aga Pašić oli kindel, et austerlased ei suuda tõestada atentaadi (kui see peaks õnnestuma) ja Serbia valitsuse seotust, sest tema enda arvamust mööda mingeid niisuguseid sidemeid polnudki.199 Austria-Ungari kallaletung peaks seetõttu kaasa tooma Venemaa ja tema liitlaste abi ning Serbia ei jää üksi.200 Pašići silmis polnud eeskätt tegu Venemaa sõprustunnetega Serbia vastu, vaid Venemaa Balkani-poliitika vajadustest tulenevate loogiliste järeldustega.201 Pašići oletatav usk niisugusesse mehhanismi oli nii tugev, et koguni Pijemont pidas tema „suurt usku Venemaasse” naeruväärseks.202 Juuni keskpaiku teatas Serbia saadik Peterburist Pašićile, et Venemaa on oma idapiiril teinud ümberkorraldusi eesmärgiga paigutada palju suurem väekontingent positsioonidele „pealetungiks läänes”, mis võis niisugust mõtteviisi kinnitada.203
Sellega ei taheta öelda, nagu oleks Pašić teadlikult otsinud ulatuslikumat konflikti või nagu oleks mõte provotseerida Austriat ründama tema käitumist otseselt mõjutanud. Aga aimus, et sõda võib olla just see Serbia omariikluse seisukohalt hädavajalik ajalooline tegur, võis teda mõjutada, kui avanes võimalus peatada salamõrvarid enne, kui on liiga hilja. Niisugused mõtted ja stsenaariumid pidid liikuma tema peas, kui ta kaalus – raskepärase aeglusega – võimalusi, kuidas toimida Sarajevo vandenõust rääkiva uudise valgusel.
Serbia ajaloo pärand ja iseäranis kuningriigi areng alates 1903. aastast mõjutas Belgradi 1914. aasta suvel olulisel määral. Tegu oli ikkagi ebaküpse ja hapra demokraatiaga, kus tsiviilisikutest otsustajad olid kaitseseisundis:
Vt „Die Warnungen des serbischen Gesandten”,
„Note de M. Abel Ferry”, 1. juuli 1914, DDF, 3. seeria, 10. kd, dokument 466, lk 670–671.
Lešanini tunnistus väljaandes Magrini,
Jovanovići kiri ajalehele
Remak,
Samas, lk 74; Albertini,
Vučković,
Stanković,
Radusinović, „Antanta I Aneksiona kriza”, lk 18.
Stanković,
Stanković,
Samas, lk 41.
Pašići arusaamast Venemaa Balkani-poliitikast vt A. Šemjakin, „Rusofilstvo Nikole Pasica”, lk 28.
Tsit väljaandes Behschnitt,
Serbia sõjaväeatašee raportid Peterburist on kokku võetud Protići kirjas Pašićile, Belgrad, 12. juuni 1914; on teisigi erutatud ettekandeid Serbia välisministrile Venemaa sõjalistest ettevalmistustest, Peterburi, 13. juuni 1914, DSPKS, 7. kd, dokumendid nr 185, 189, lk 317, 322.