Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
ning käisid sageli koos joomas ja lõbutsemas. Leiti tõendeid, et Jandrić koos Hötzendorf noorema itaallannast armukese (käbi polnud siin tõesti kännust kaugele kukkunud) ja veel mitme sõbraga samast ringkonnast on seotud sõjasaladuste müügiga itaallastele, kusjuures suurema osa sellest infost saatsid itaallased edasi Peterburi. Kurt von Hötzendorf võis ka ise olla otseselt seotud spionaažiga venelaste heaks, kui uskuda Peterburi sõjaväeringkonna toonase sõjaväeluure osakonna ülema polkovnik Mihhail Svetšini väiteid. Hiljem on Svetšin meenutanud, et Venemaad tähtsate sõjaliste luureandmetega varustanud Austria agentide hulgas oli kindralstaabi ülema poeg, kes olevat varastanud materjale isa kabinetist ja viinud kindralstaabi planeerimisdokumente kopeerimisele. Nende kummaliste asjaolude mõju Hötzendorfile on kerge kujutleda. Kurt von Hötzendorfi süü tegelik ulatus (kui ta ise ikkagi oli agent) jäi tookord välja selgitamata, aga ühel 1913. aasta mais Viinis peetud kõrgetasemelisel koosolekul, mida juhatas Hötzendorf vanem, öeldi otse välja: noormees on süüdi selles, et jättis oma kompromiteeritud kaaslaste kohta käiva tähtsa info enda teada. Soovitanud koosolekul määrata kõige karmima võimaliku karistuse, tundis Hötzendorf end halvasti, jättis eesistuja koha ja oli sunnitud lühikeseks ajaks ruumist lahkuma.358 Kõigest oma kõrkusest hoolimata mõjus Redli reetmine kindralstaabi ülemale väga rängalt, nii et ta käitus 1913. aasta suvekuudel enda kohta ebaloomulikult tagasihoidlikult.359
Franz Ferdinand oli endiselt kõige suurem takistus sõjapoliitika teel. Troonipärija tegi kõikidest teistest rohkem tööd, et neutraliseerida Hötzendorfi nõuannete mõju peamistele otsustajatele. 1913. aasta veebruari alguses, vaevalt kuus nädalat pärast Hötzendorfi ametisse tagasitoomist, tuletas Franz Ferdinand temaga Schönbrunni lossis kohtudes talle meelde, et „valitsuse ülesanne on säilitada rahu”. Hötzendorf vastas talle omase avameelsusega: „Aga kindlasti mitte iga hinna eest.”360 Franz Ferdinand hoiatas Berchtoldi korduvalt mitte kuulama kindralstaabi ülema väiteid ja saatis oma abi ooberst Carl von Bardolffi Hötzendorfi juurde kindla korraldusega mitte „õhutada” välisministrit „tegutsema”. Hötzendorfile teatati, et ertshertsog ei poolda „mitte mingil juhul sõda Venemaaga” ja ta ei taha „serblastelt ühtki ploomipuud ega ühtki lammast, midagi niisugust pole tal mõtteski”.361 Meeste suhted halvenesid üha enam. 1913. aasta sügisel sai nende vaen kõigile avalikult teatavaks. Franz Ferdinand noomis kindralstaabi ülemat kokkutulnud kõrgete ohvitseride ees selle eest, et too oli muutnud manöövrite korraldust temaga konsulteerimata. Ainult tänu Franz Ferdinandi endise staabiülema Brosch-Aarenau vahetalitusele ei astunud Hötzendorf ametist tagasi. Oli ainult aja küsimus, millal Hötzendorf sunnitakse lahkuma. „Redli juhtumist saadik,” märkis üks ertshertsogi abi, „oli staabiülem nagu surnud mees […] küsimus oli üksnes matusepäeva määramises.”362 Pärast järgmist ägedat sõnavahetust Bosnias suvel 1914 korraldatud manöövritel otsustas Franz Ferdinand tülikast kindralstaabi ülemast lahti saada. Oleks ertshertsog külaskäigu Sarajevosse üle elanud, oleks Hötzendorf oma kohalt vallandatud. Pistrikud oleks siis kaotanud oma kõige resoluutsema ja järjekindlama eestkõneleja.
Vahepeal ilmnesid mõned märgid – vähemalt välised – diplomaatiliste suhete paranemisest Belgradiga. Austria-Ungari valitsuse omandis oli 51 protsenti Makedoonias esialgu Türgi kontsessiooni alusel tegutsenud rahvusvahelisest raudteefirmast Oriental Railway Company. Nüüd, kui suurem osa sellest oli läinud Serbia kontrolli alla, oli Viinil ja Belgradil vaja kokku leppida, kelle oma on raudtee, kes rahastab sõja tõttu tekkinud kahjude remonti ning kuidas ja kas raudtee edasi töötab. Kuna Serbia nõudis, et ainuomanik olgu Serbia, algasid 1914. aasta kevadel läbirääkimised, et leppida kokku hinnas ja üleandmise tingimustes. Kõnelused olid keerulised, rasked ja mõnigi kord vihased, iseäranis kui Pašići suvaline sekkumine mõnes väiksemas punktis häiris läbirääkimiste kulgu, aga toimuv leidis mõningast positiivset kajastust Austria ja Serbia ajakirjanduses ning läbirääkimised olid veel pooleli, kui ertshertsog sõitis Sarajevosse.363 Järgmine julgustav areng oli pärast pikki nääklusi 1914. aasta mai lõpul saavutatud kokkulepe vahetada väike hulk vange, keda mõlemad pooled pidasid kinni spionaažis süüdistatuna. Oli teisigi tagasihoidlikke, aga lootustandvaid märke, et Austria-Ungari ja Serbia võiksid aja jooksul õppida elama heade naabritena.
TEINE OSA
Üks lõhenenud maailmajagu
3. peatükk
Euroopa polariseerub, 1887–1907
Kui võrrelda Euroopa suurriikide alliansse kujutavat 1887. aasta skeemi samasuguse kaardiga 1907. aastast, on toimunud muutused hästi näha. Esimene skeem näitab multipolaarset süsteemi, kus jõudude ja huvide paljusus on omavahel üsna ebakindlas tasakaalus. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid rivaalid Aafrikas ja Lõuna-Aasias, Briti huvid ristusid Venemaa huvidega Pärsias ja Kesk-Aasias. Prantsusmaa kindel soov oli tühistada 1870.–1871. aastal Saksamaalt saadud kaotuse tagajärjed. Vastuolulised huvid Balkanil põhjustasid pingeid Venemaa ja Austria-Ungari suhetes. Itaalia ja Austria olid rivaalid Aadria merel ja tülitsesid aeg-ajalt Austria-Ungari keisririigi aladel asuvate itaaliakeelsete alade staatuse pärast, Itaalia ja Prantsusmaa suhted olid aga pingelised prantslaste poliitika pärast Põhja-Aafrikas. Kõik need pinged hoidis kuidagi kontrolli all 1887. aastaks välja kujunenud liitude süsteem. Saksamaa, Austria ja Itaalia Kolmikliit (20. maist 1882) ei lasknud Rooma ja Viini vahelistel pingetel paisuda avalikuks konfliktiks. Saksamaa ja Venemaa kahepoolses edasikindlustamislepingus (Rückversicherungsvertrag) olid punktid, mis pidid ära hoidma, et kumbki riik ei üritaks katsuda õnne sõjaga ühegi Euroopa mandririigi vastu, samuti lahutati Vene-Saksa suhted Austria-Vene pingetest.364 Vene-Saksa kokkulepe tagas ka selle, et Prantsusmaal pole võimalik sõlmida Saksamaa vastu suunatud koalitsiooni Venemaaga. Suurbritanniat sidus kontinentaalsüsteemiga lõdvalt 1887. aastal Itaalia ja Austriaga sõlmitud nn Vahemere Antant – tegelikult ei sõlmitud lepingut, vaid vahetati noote –, mille eesmärk oli takistada Prantsusmaad sekkumast Vahemerel ja Venemaad tekitamast segadust Balkanil või Türgi väinades.
Liigume kakskümmend aastat edasi Euroopa riikidevahelisi liite kujutava teise skeemi juurde ja näeme, et pilt on täielikult muutunud. Tegu on kahe liidusüsteemi ümber koondunud kahepooluselise Euroopaga. Kolmikliit püsib ikka veel (kuigi Itaalia ustavus sellele on järjest enam küsitav). Prantsusmaa ja Venemaa on sõlminud Prantsuse-Vene liidu (kavandati 1892 ja ratifitseeriti 1894), mis ütleb, et kui Kolmikliidu mistahes liige alustab mobilisatsiooni, mobiliseerivad mõlemad allakirjutanud pooled „kohe pärast sellekohase teate saamist ja ilma eelneva kokkuleppe vajaduseta” kõik oma relvajõud ning paigutavad need positsioonidele „nii kiiresti, et Saksamaa on sunnitud sõdima üheaegselt nii idas kui ka läänes”.365 Suurbritannia on seotud Prantsuse-Vene liiduga Prantsusmaaga sõlmitud Entente cordiale (1904) ja 1907. aasta Inglise-Vene konventsiooni kaudu. Kulub veel mõni aasta, enne kui need lõdvad ühendused tugevnevad koalitsioonideks, mis Esimese maailmasõja ajal Euroopas omavahel hakkavad sõdima, aga kahe sõjalise leeri piirjooned on juba selgesti näha.
Euroopa geopoliitilise süsteemi polariseerumine oli 1914. aastal puhkenud sõja otsustava tähtsusega eeltingimus. On peaaegu võimatu näha, kuidas ükskõik kui äge Austria-Serbia suhete kriis oleks tõmmanud Euroopa 1887. aastal kogu maailmajagu hõlmavasse sõtta. Euroopa jagunemine kaheks leeriks ei põhjustanud veel sõda, tegelikult aitas see sõjaeelsetel aastatel konflikti ühtaegu nii vaigistada kui ka õhutada. Siiski poleks sõda ilma kahe leerita puhkenud nii, nagu see nüüd juhtus. Bipolaarne süsteem kujundas keskkonna, milles langetati saatuslikud otsused. Et mõista, kuidas niisugune polariseerumine juhtus, tuleb leida vastus neljale omavahel seotud küsimusele. Miks sõlmisid Venemaa ja Prantsusmaa 1890. aastatel liidu Saksamaa vastu? Miks otsustas Suurbritannia lisada sellesse liitu oma panuse? Mida tegi Saksamaa, et tema ümber tekkis vaenulik koalitsioon? Ja kui suures ulatuses võisid liitude süsteemi muutused mõjutada sündmusi, mis viisid 1914. aastal sõjani Euroopas ja
Vt Kronenbitter,
Williamson,
Tsit väljaandes Sondhaus,
Von Hötzendorf,
Tsit väljaandes Kronenbitter,
Strandmann,
Edasikindlustamislepingu tingimuste kohaselt kohustusid mõlemad pooled jääma neutraalseks, kui üks pooltest kistakse sõtta kolmanda riigiga, aga samuti lepiti kokku, et neutraalsusenõue ei kehti, kui Saksamaa ründab Prantsusmaad või Venemaa ründab Austria-Ungarit.
Lepingu teksti vt The Avalon Project. Documents in Law, History and Diplomacy, Yale Law School, või: http://avalon.law.yale.edu/19th_century/frrumil.asp.