Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
1903. aastal mereminister krahv Selborne’ile.414
Briti poliitikameistrid vastasid Venemaa-poolsele ohule omapoolsete käikudega kahes suunas. Esimene nägi ette heade suhete taastamist Jaapani ja Prantsusmaaga, teine püüdlusi saavutada Venemaa endaga mõjupiirkondi määratlev kokkulepe, mis vähendaks pingeid Briti impeeriumi äärealadel. Pärast 1894.–1895. aasta Hiina-Jaapani sõda oli Suurbritannia ning Jaapani ühine huvi seista vastu Venemaa edasisele ekspansioonile. Jaapan oli Kaug-Idas Suurbritannia „loomulik liitlane”, nagu selgitab välisminister Kimberley maikuus 1895 saadetud kirjas Briti saadikule Tokyos.415 Oht, mida kujutasid Venemaa-Hiina piirile Jaapani hirmuäratavad maaväed – 1895. aasta lõpuks oli Mandžuurias 200 000 Jaapani sõdurit –, võis tasakaalustada Briti impeeriumi äärealasid India põhjaosas ähvardavat ohtu. Kiiresti kasvav Jaapani sõjalaevastik võis olla samuti „vastumürgiks venelastele” ja sellega leevendada survet ülekoormatud Briti laevastikule.416 Aastal 1901, pärast pikka ja ettevaatlikku suhete soojenemise perioodi algasid kõnelused väljavaadete üle sõlmida ametlik liit: kõigepealt tuli laevastikuleping ja 30. jaanuaril 1902 kirjutati Londonis alla mahukamale kokkuleppele. 1905. ja 1911. aastal uuendatud (laiendatud tingimustel) Inglise-Jaapani liidust sai üks ennesõjaaegse maailma rahvusvahelise süsteemi tugisambaid.
Samasuguse loogika alusel otsustasid britid otsida ühist keelt Prantsusmaaga. Juba 1896. aastal oli lord Salisbury avastanud, et järeleandmised prantslastele Mekongi orus piki Briti Birma ja Prantsuse Indohiina piiri andsid prantslasi kaasates veel teretulnud lisatulemuse, nõrgendades mõneks ajaks Prantsuse-Vene liitu.417 1904. aastal sõlmitud Entente cordiale polnud samuti eelkõige Saksamaa-vastane kokkulepe (seda vähemalt Whitehalli seisukohalt), vaid mõeldud vähendama pingeid Prantsusmaaga seoses kolooniatega ja pidi samal ajal mingil määral kaudselt mõjutama ka Venemaad. Delcassé oli sellesuunalisi mõtteid toetanud ja kinnitanud, et kui Entente saab teoks, võib Prantsusmaa omalt poolt avaldada Venemaale ohjeldavat mõju ning koguni teha Peterburile selgeks, et Prantsusmaa toetus võibki jääda tulemata, kui Venemaa läheb konflikti Suurbritanniaga.418 Seega oli põhjust loota, nagu väljendus lord Lansdowne, et „hea läbisaamine Prantsusmaaga võib tõenäoliselt osutuda eelduseks heale läbisaamisele Venemaaga”.419
Viimane asjaolu on oluline. Samal ajal kui Jaapanit püüti kasutada Venemaad tasakaalustava jõuna, üritasid Suurbritannia liidrid neutraliseerida venelaste taotlusi, sidudes Peterburi jõudude vahekorda määratleva kokkuleppega. Siin polnud mingit vastuolu. Nagu välisministeeriumi alaline ministriabi Thomas Sanderson märgib mais 1902 oma kirjas Briti suursaadikule Peterburis, oleks liit Jaapaniga kasulik just seepärast, et „enne kui [venelased] ei näe, et võime teha kaupa ka teistega, ei õnnestu meil tõenäoliselt panna neid ka meiega seda tegema”; ja nii võiks see „pigem suurendada kui vähendada [Suurbritannia] väljavaateid saavutada mingi teineteisemõistmine”.420 Kesk-Aasiat käsitlevad Briti julgeolekuraportid olid endiselt täis katastroofilisi stsenaariume: Briti valitsusele öeldi detsembris 1901, et venelased on võimelised paiskama Kaspia taha ja Heratti 200 000 sõdurit. Et niisugusest jõust jagu saada, tuleks Briti garnisoni Indias suurendada nii, et selles oleks kogu aeg 50 000 kuni 100 000 meest, mis oleks läinud valitsusele väga kalliks ja seda ajal, mil parimad rahandusnõuandjad kutsusid üles kulutusi drastiliselt vähendama.421 Ja „meeletu tempo”, millega venelased raudteed Afganistani piiri poole ehitasid, lubas oletada, et olukord muutub kiiresti Suurbritannia kahjuks.422
Neid muresid võimendas veelgi veebruaris 1904 puhkenud Vene-Jaapani sõda. Tõsiasi, et Vene väed nii maal kui ka merel osutusid jaapanlaste vastu üsna abituks, ei andnud esialgu inglastele põhjust vähem muretseda. Mis saab siis, hoiatas vikont Kitchener, kui venelastel tekib kiusatus korvata kaotusi Jaapani vastu, ohustades Indiat? Niisugusel juhul tuleks India väekontingenti oluliselt täiendada: veebruariks 1905 oli selleks kavandatud 211 824 sõdurit, seda vastavalt India valitsuse hinnangule.423 Sellega kaasnevad kulutused suureneks määratult: Kitcheneri hinnangu kohaselt läinuks vastupanu „Venemaa ähvardavale edasitungile” maksma „20 miljonit naelsterlingit, lisaks veel iga-aastased kulutused 1,5 miljoni naelsterlingi ulatuses”.424 See tähendanuks teatud tagajärgi liberaalide valitsusele, mis oli tulnud 1905. aastal võimule lubadusega vähendada sõjalisi kulutusi ja laiendada kodumaiseid programme. Ja kui Suurbritannia ei võinud endale enam lubada India loodepiiri kaitsmist jõuga, siis sellest järeldus, et India kaitseks venelaste rünnaku eest tuleb leida mittesõjalisi vahendeid.
Jaapani võit Venemaa üle 1905. aastal toetas kokkulepet pooldavaid argumente. Pidades silmas Venemaa kaotuse suurust ja kodumaal puhkenud rahutusi, mis halvasid kogu riigi, ei tundunud väited, et Venemaalt lähtuv oht nõuab suuri investeeringuid India kaitseks, enam nii vaieldamatud.425 Uus välisminister Edward Grey astus detsembris 1905 ametisse kindla sooviga „näha Venemaad jälle Euroopa osana ja loodetavasti parematel tingimustel, kui need on olnud seni”.426 1906. aasta mais saavutas Grey, et India vägede täiendamine otsustati jätta tagaplaanile.
Üks tahk selles sasipuntraks põimunud loos impeeriumide kohanemisest olukorraga väärib erilist rõhutamist: Suurbritannia poliitika üle otsustajad ei sõlminud Entente cordiale’i Prantsusmaaga ega ka sobimust Venemaaga esmajoones kui Saksamaa vastu suunatud liitu. Niivõrd kui Saksamaal oligi osa brittide plaanides, oli sellel enamasti teisejärguline roll, kui võrrelda seda pingetega suhetes Prantsusmaa ja Venemaaga. Saksamaa valitsus avaldas pahameelt ja nördimust eelkõige siis, kui päevakorral oli mingi ühine ettevõtmine Venemaa ja Prantsusmaaga Suurbritannia vastu, näiteks 1895. aasta kevadel, kui Saksamaa liitus oma kahe suure naabriga, et survestada Tokyot tagastama Hiina-Jaapani sõja käigus hõivatud alasid Hiinale, või siis 1897. aastal, kui sakslased hõivasid ootamatult seni hiinlaste valduses olnud Jiaozhou (Kiaochow) piirkonna Shandongi poolsaarel – samm, mille kohta London (õigustatult) arvas, et selle on salaja heaks kiitnud ka venelased. Mõlemal juhul tõlgendati sakslaste tegevust kui prantslaste ja venelaste oletatavate Briti-vastaste salaplaanide taustal toimuvat. Hiinas, nagu alati, kujutas Saksamaa enesest pigem diplomaatilist ärritajat kui tegelikku ohtu. Teiste sõnadega, Inglise-Saksa antagonism ei olnud Suurbritannia poliitika kujunemisel määrav tegur; tõepoolest, kuni 1904.–1905. aastani jäi see sageli teiste pakilisemate probleemide varju.427
HILINENUD IMPEERIUM: SAKSAMAA
Saksamaa välispoliitika peamine eesmärk Bismarcki ajal oli ära hoida suurriikide vaenulike koalitsioonide tekkimine. Niikaua kui see poliitika jätkus, tegid suurriikide suhetes valitsevad pinged selle eesmärgi suhteliselt kergelt saavutatavaks. Prantsusmaa rivaliteet Suurbritanniaga juhtis Pariisi tähelepanu Saksamaaga vaenutsemiselt aeg-ajalt kõrvale; Venemaa vaen Suurbritannia vastu suunas venelaste tähelepanu kõrvale Balkanilt ja aitas edasi lükata Austria ja Venemaa konflikti. Mandririigina võis Saksamaa jääda eemale suurest võitlusest Aafrika, Kesk-Aasia ja Hiina pärast niikauaks, kui ta ise ei hakka pürgima maailmaimpeeriumiks. Ja niikaua kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa jäid impeeriumidena võistlejateks, oli Berliinil alati võimalik nende vahel manööverdada. Niisugune olukord parandas keisririigi julgeolekut ja jättis Berliini poliitikategijatele teatud mänguruumi.
Aga ka Bismarcki strateegial oli oma hind. See nõudis, et Saksamaa peab alati liiga palju ette võtma, aga taltsutama oma imperialistlikku isu Aafrikas, Aasias ja mujalgi ning hoiduma kõrvale, kui teised riigid jagelesid omavahel jõudude vahekorra pärast maailmas. Samuti nõudis see strateegia, et Berliin võtaks endale naaberriikide suhtes vastuolulisi kohustusi. Tagajärjeks oli rahvast tabanud omamoodi halvatusetunne, mis mõjutas ebasoodsalt valijaid, kelle antud häältest sõltus Saksamaa parlamendi koosseis. Mõte oma koloniaalvaldustest
Tsit samas, lk 16–17.
Tsit väljaandes Otte,
Tsit Briti sõjaväeatašee kirjast Pekingist Kimberleyle, samas, lk 71.
Brittide reaktsioonist prantslaste sissetungile Indohiinasse ja seosest Antandi-poliitikaga vt J. D. Hargreaves, „Entente Manquée: Anglo-French Relations, 1895–1896”, väljaandes
Neilson,
Tsit väljaandes Wilson,
Tsit väljaandes Neilson,
Samas, lk 124–125.
Venemaa palavikulise kiirusega sõjalistest ettevalmistustest India piiri lähistel vt Briti sõjaväeatašee H. D. Napieri salajasest ettekandest Peterburi 9. novembrist 1904, mis oli lisatud Charles Hardinge’i kirjale Lansdowne’ile 10. novembrist 1904, Hardinge Papers, Cambridge University Library, 46. kd.
„Demands for Reinforcements by the Government of India”, 20. veebruar 1905, tsit väljaandes Neilson,
Stanley Wolpert,
Neilson,
Grey Spring Rice’ile, London, 22. detsember 1905, tsit väljaandes Neilson,
Otto,