Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark
Ühendriigid Hispaaniaga Kuuba pärast ja said 1898. aastal oma valdusse Filipiinid, Puerto Rico ja Guami saare, kinnistasid samal aastal enda omandisse Hawaii saared, võitsid kohutava koloniaalsõja Filipiinidel (1899–1901), mis nõudis poole miljoni kuni 750 000 filipiinlase elu, hõivasid 1899. aastal mõned Samoa saared ja ehitasid edaspidi üle Kesk-Ameerika maakitsuse omaenda kontrolli all olevas tsoonis (mis toonase riigisekretäri sõnul oli „praktiliselt suveräänne” ala Lõuna-Ameerikas) Panama kanali.461 Kui Bülow kirjutas keiser Wilhelm II-le võidukal toonil, et „see saavutus innustab rahvast ja mereväge järgnema Teie Majesteedile mööda teed, mis teeb meid maailmariigiks, tagab võimsuse ja igavese kuulsuse”, rääkis ta sellest, et Saksamaa oli omandanud majanduslikus ja poliitilises mõttes väärtusetud Karoliini saared!462 Pole siis mingi ime, et mõne ajaloolase meelest oli Saksamaa Weltpolitik kavandatud eelkõige kodumaiseid tarbijaid silmas pidades vahendiks, kuidas tugevdada rahvuslikku solidaarsust, siduda parlament pikaajaliste eelarveliste kohustustega, nõrgendada erinevate poliitiliste veendumustega jõudude, näiteks sotsiaaldemokraatide, mõju ja seega kindlustada tööstusliku ja poliitilise eliidi tooniandvat seisundit.463
Saksamaa poliitika võib-olla kõige tähelepanuväärsem puudujääk sajandivahetuse paiku oligi see, et ei märgatud, kui kiiresti muutub rahvusvaheline olukond Saksamaa kahjuks. Berliini poliitikakujundajad olid 20. sajandi esimestel aastatel kindlad, et Briti impeeriumi ja Venemaa vahel üle maailma tõusnud pinged püsivad ja tagavad Saksamaale teatud manööverdamisvabaduse. Lähemat tulevikku silmas pidades koondati tähelepanu heade suhete säilitamisele Venemaaga. Pikemas perspektiivis usuti, et koormav vastasseis Venemaaga ja Saksa sõjalaevastiku kasv sunnivad Suurbritanniat otsima paremaid suhteid Berliiniga.
SUUR PÖÖRDEPUNKT?
Ööl vastu 9. veebruari 1904 ründas admiral Togo Heiachiro laevastik Hiina rannikul Port Arturi lähistel ankrus seisvaid Vene lahingulaevu ja uputas need, alustades niiviisi Vene-Jaapani sõda. Jaapanlased küll alustasid konflikti, aga venelased provotseerisid selle. Viimased kümme aastat oli tsaari ja tema kõige mõjukamate nõuandjate meeli köitnud väljavaade saada enda valdusse tohutud alad Aasia idaosas. Venelased olid järjekindlalt edasi liikudes jõudnud Põhja-Hiinasse, Liaodongi poolsaarele ja Põhja-Koreasse, tungides nii Jaapani huvisfääri. Nad kasutasid ära 1899.–1901. aasta bokserite ülestõusu (mis iseenesest oli osaliselt venelaste sissetungide tagajärg), et saata 177 000 sõdurit Mandžuuriasse väidetavalt oma raudtee kaitseks. Pärast ülestõusu vaibumist ignoreeris Venemaa teiste riikide nõudmisi oma väed Hiinast tagasi tõmmata. 1903. aasta alguseks oli selge, et Mandžuuria kavatsetakse määramatu aja jooksul okupeerida. Jaapanlaste korduvad nõudmised määratleda ametlikult Venemaa ja Jaapani mõjusfäärid nii Mandžuurias kui ka Koreas ei leidnud Peterburis eriti sooja vastuvõttu.
Saanud julgust 1902. aastal Suurbritanniaga sõlmitud liidust, tundsid jaapanlased end küllalt kindlalt, et asja omal käel edasi ajada. Järgnenud sõda lõppes Venemaale niisuguse ulatusega lüüasaamisega, mida mitte keegi polnud osanud ette näha. Kaks Venemaa kolmest laevastikust hävitati (kolmas, Musta mere laevastik pääses iroonilisel kombel hävingust piirangute tõttu, mis endiselt ei lubanud Vene sõjalaevu läbi Türgi väinade). Vene väed Mandžuurias jäid rünnaku alla ja löödi 1904. aastal puruks, jaapanlased piirasid Port Arturi sisse, seda vabastama saadetud armee aga oli sunnitud tagasi tõmbuma. Pärast pikka ja ägedat võitlust alistus Port Artur jaanuaris 1905. Kaks kuud hiljem lõi Jaapani 270 000-meheline armee korratult taganema pisut suuremad Vene väed Mukdeni all Mandžuurias. Samal ajal nende läbikukkumistega pühkis üle Vene keisririigi rahvastevahelise vägivalla, massiliste streikide, poliitiliste protestide ja ülestõusude laine, paljastades autokraatliku tsaarivõimu sisemise nõrkuse. Ühel hetkel tuli peaaegu 300 000-meheline armee – suurem kui jaapanlastega Mandžuurias silmitsi seisev jõud – viia Poolasse, et taastada sealne kord.
Vene-Jaapani konflikti mõju oli nii kaugeleulatuv kui ka kaksipidine. Lühemas perspektiivis näis sõda pakkuvat Saksamaale ootamatu võimaluse läbi murda piirangutest, mille olid seadnud Prantsuse-Vene liit ja Inglise-Prantsuse Antant. Pikemas perspektiivis andis see aga täpselt vastupidise tulemuse: see tugevdas liitude süsteemi, mis koondas varem ääremaadel tekkinud pinged nüüd Euroopa mandrile ja vähendas drastiliselt Saksamaa manööverdamisruumi. Kuna need mõlemad asjaolud puudutavad ka 1914. aasta sündmusi, peaksime neidki põgusalt vaatlema.
1904. aasta suveks oli Saksamaa positsioon diplomaatiarindel oluliselt halvem kui Bismarcki lahkudes 1890. aastal. Saksa poliitilised liidrid ei võtnud neid arenguid kuigi tõsiselt peamiselt seetõttu, et nende uskumist mööda jäi Suurbritannia ja Euroopa mandririikide vaheliste pingete tõttu uks Saksa-Briti suhete soojenemisele alati lahti. Seda tausta silmas pidades oli uudis Inglise-Prantsuse Entente cordiale’isünnist ränk hoop. Kirjas Bülow’le aprillist 1904 teatab keiser kantslerile: Entente cordiale andis „palju mõtteainet” ning kuna Inglismaa ja Prantsusmaa ei pea teineteise poolt enam midagi kartma, tähendab see, et nad „ei pea meie seisukohta enam nii tungivalt arvestama”.464
Kuidas oleks Saksamaa saanud nii ebasoodsast olukorrast pääseda? Näib olevat kaks võimalust. Esimene oli, et Reich jõuaks kokkuleppele Venemaaga, millega oleks nõrgendatud või neutraliseeritud Prantsuse-Vene liitu. Teise võimalusena oli vaja leida mingi variant nõrgendamaks Suurbritannia ja Prantsusmaa uut liitu. Vene-Jaapani sõda pakkus võimaluse katsetada mõlemaid valikuid. Saksa keiser oli kutsunud mõnda aega üles – seda küll edutult – suhtlema venelastega diplomaatiliselt ja ta märkas peagi, missugust kasu saab lõigata Venemaa raskustest. Veebruaris 1904 tsaarile saadetud kirjas osutab keiser, et prantslased varustavad jaapanlasi toorainetega ja seega ei käitu just kõige usaldusväärsema liitlasena.465 Juunis ütles keiser Nikolai II-le, et Prantsusmaa entente Jaapani liitlase Suurbritanniaga „ei lase prantslastel teile appi tulla!” Teistes kirjades tegi ta kaastundlikke vihjeid Vene armee halvale õnnele ja väljendas veendumust edaspidises edus.466 Samuti pakkusid sakslased praktilisemat laadi abi, näiteks võimalust varustada itta suunduvat Vene laevastikku Saksa söejaamades kivisöega. Nende lähenemiskatsete kulminatsiooniks olid kaks ametlikku pakkumist sõlmida liiduleping. Esimene, mis tehti 30. oktoobril 1904, tegi ettepaneku liiduks tingimusel, et mõlemad allakirjutanud tulevad teineteisele appi, kui neid rünnatakse, olgu Euroopas või mujal maailmas. Tsaar Nikolai II aga ei tahtnud sõlmida ametlikku kokkulepet, konsulteerimata oma liitlase Prantsusmaaga. Kuna oli mõeldamatu, et prantslased nõustuvad, tähendas see ettepaneku tagasilükkamist.
1905. aasta suveks olid aga Venemaa siseolukord ja sõjaline seis drastiliselt halvenenud. Kui keiser uuesti Nikolai II poole pöördus, leidis ta, et tsaar on juba rohkem valmis kaaluma sakslaste pakkumist. 1905. aasta suvel suundus keiserlik jahtlaev Hohenzollern Soome lahte Koivisto saare467 lähistele kohtuma tsaari jahiga Poljarnaja Zvezda. Laevad kohtusid 24. juulil ja tsaar tuli keisri alusele lõunasöögile. Järgnes usalduslik jutuajamine, mille käigus Wilhelm kasutas edukalt ära tsaari muret brittide Vene-vastaste sepitsuste ja prantslaste ebausaldusväärsuse pärast, olid ju prantslased nüüd sidunud end Suurbritanniaga. Pingul närvidega Nikolai II puhkes nutma, embas oma Saksa nõbu ja andis punktiirjoonele allkirja. Paraku ei elanud nii sündinud leping tsaari ametimeeste kontrolli Peterburis üle. Nood juhtisid tähelepanu asjaolule, et Berliinile antavaid lubadusi pole kuidagi võimalik viia vastavusse Prantsuse-Vene liiduga, mis kujutas enesest ikkagi Venemaa julgeoleku nurgakivi. Pariisist saadud ettekanded kinnitasid, et prantslased ei lepi kunagi liidu tingimuste muutmisega Vene-Saksa suhete nimel. Tsaar jäi küll mingit Saksamaaga sõlmitavat lepingut pooldama, aga oma poliitika- ja majandusnõunike survel loobus ta aja jooksul sellest mõttest. Saksamaad isolatsioonist välja viiv idapoolne tee oli seega suletud, seda vähemalt lähitulevikus.
Samal ajal otsisid Saksamaa juhid võimalusi, kuidas lükata lahti uks, mille üsna hiljuti oli kinni löönud Inglise-Prantsuse Entente cordiale. Selle raames sõlmitud ulatuslik kokkulepe lahendamata koloniaalvaidluste asjus nägi ette, et
George C. Herring,
Tsit väljaandes Paul Kennedy,
Wilhelm II Bülow’le, Siracusa, 19. aprill 1904, väljaandes GP, 20. kd/1, dokument 6378, lk 22–23.
Wilhelm II tsaar Nikolai II-le 11. veebruaril 1904, väljaandes W. Goetz (toim),
Wilhelm II Nikolai II-le 6. juunil ja 19. augustil 1904, samas, lk 340–341.
Saare rootsikeelse nime järgi on kahe valitseja vaheline kokkulepe enam tuntud Björkö lepinguna.