Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark


Скачать книгу
sõnul „on seal tegu nii ulatusliku sõjaväelaste vandenõuga kuningavõimu vastu, et ei kuningas ega valitsus söanda astuda samme selle mahasurumiseks”.37

      Värvanud tähtsaid tegelasi palee siseringist, kelle hulgas oli palee valvemeeskonna ohvitsere ja kuninga enda adjutant, said salamõrtsukad võimaluse pääseda mööda kõikidest valvuritest ning minna kuninga eraruumidesse. Atentaadi kuupäev määrati kindlaks kõigest kolm päeva ette, kui oli teada, et kõik vandenõulased on valmis ja oma teenistuskohtadel. Lepiti kokku, et kõik tuleb teha võimalikult kiiresti ja anda sellest otsekohe teada, et ei politsei ega kuningale ustavaks jäänud rügemendid saaks sekkuda.38 Soov kuulutada oma ettevõtmise edu niipea, kui see on teoks saanud, võib aidata seletada ka otsust heita kuninglikud laibad magamistoa rõdult alla. Apis läks paleesse tunginud mõrvameeskonnaga kaasa, aga draama finaal jäi tal nägemata, sest ta sai hoone peasissekäigu juures valvemeeskonnaga puhkenud tulevahetuses raskesti haavata. Mees varises kohapeal kokku, kaotas teadvuse ja oleks peaaegu verest tühjaks jooksnud.

      „VASTUTUSTUNDETUD ELEMENDID”

      „Linn on vaikne, üldiselt näib, et inimesed on osavõtmatud,” märgib Suurbritannia saadik Belgradis Sir George Bonham lühiteates Londonisse 11. juuni õhtul.39 Pealinna elanikud, teatab Bonham, tervitasid Serbia „revolutsiooni varjamatu rahuloluga”; mõrvale järgnenud päev „kuulutati puhkepäevaks ja tänavaid kaunistasid lipud”. Võis täheldada „viisaka kahetsuse täielikku puudumist”.40 Serbia tragöödia „kõige silmatorkavam joon”, nagu märkis Bonhami ametivend Viinis, Sir Francis Plunkett, oli „erakordne rahu, millega nii jõle kuritegu teatavaks võeti”.41

      Vaenulikud vaatlejad nägid selles meelerahus tõendit pikka aega vägivalda ja valitsejate tapmisi näinud rahva südametuse kohta. Tegelikult oli Belgradi elanikel täiesti põhjust atentaati tervitada. Vandenõulased andsid otsekohe võimu üle kõikide parteide esindajatest koostatud ajutisele valitsusele. Parlament kutsuti kiiresti uuesti kokku. Petar Karađorđević kutsuti Šveitsist maapaost tagasi ja parlament valis ta kuningaks. Rõhutatult demokraatlik 1888. aasta põhiseadus – mida nüüd hakati nimetama 1903. aasta põhiseaduseks – taaskehtestati koos mõne väiksema muudatusega. Iidamast-aadamast alguse saanud kahe Serbia dünastia rivaalitsemine oli äkki mineviku probleem. Asjaolu, et suurema osa oma elust Prantsusmaal ja Šveitsis mööda saatnud Karađorđević oli John Stuart Milli austaja – nooruses oli ta koguni tõlkinud Milli essee „Vabadusest” (On Liberty) serbia keelde –, tundus liberaalidele julgustava asjaoluna.

      Veelgi julgustavam oli Petari läkitus rahvale, mis avaldati varsti pärast tema tagasipöördumist pagendusest, et ta kavatseb valitseda „Serbiat tõesti põhiseadusliku kuningana”.42 Kuningriigis hakkas nüüd kehtima tõeliselt parlamentaarne riigikord, kus monarh küll valitseb riiki, aga ei juhi seda. Et riigipöörde ajal tapeti ka repressiivne peaminister Cincar-Marković – Aleksandari favoriit –, oli selge signaal, et poliitiline võim sõltub edaspidi rahva toetusest ja parteidest, mitte aga kuninga tahtest. Parteid said võimaluse tegutseda, kartmata repressioone. Ajakirjandus vabanes viimaks ometi tsensuurist, mis oli olnud normiks Obrenovićide võimu ajal. Oli põhjust loota, et poliitiline elu kujuneb rohkem vastavaks rahva vajadustele ja on kooskõlas avaliku arvamusega. Serbia seisis oma poliitilise eksistentsi uue ajajärgu lävepakul.43

      Kuigi 1903. aasta riigipööre lahendas mõned vanad probleemid, sünnitas see ka uusi, mis mõjutasid põhjalikult 1914. aasta sündmusi. Kõigepealt, see vandenõulaste võrgustik, mis oli moodustunud kuningliku perekonna mõrvamiseks, ei hajunud lihtsalt niisama, vaid jäi oluliseks jõuks nii Serbia poliitikas kui ka avalikus elus. Järgmisel päeval pärast atentaati moodustatud ajutises revolutsioonilises valitsuses oli neli vandenõulast (nende hulgas sõjaminister, avalike tööde ja majandusminister) ja kuus parteipoliitikut. Apisele, kes alles paranes kuulihaavadest, avaldas Skupštšina tehtu eest ametlikult tänu ja temast sai rahvuskangelane. Tõsiasi, et uue valitsuse olemasolu sõltus vandenõulaste veretööst, koos kartusega, mida nende võrgustik võib veel korda saata, tegi avaliku kriitika raskeks. Üks uue valitsuse minister tunnistas kümme päeva pärast juhtunut ajalehe kirjasaatjale, et tema meelest oli vandenõulaste teguviis „hukkamõistetav”, aga ta „ei saa avalikult neid niisuguste sõnadega iseloomustada, arvestades tundeid, mida need võivad tekitada sõjaväes, mille toetusest sõltuvad nii kuningas kui ka valitsus”.44

      Kuningatapjate võrgustik oli eriti mõjuvõimas õukonnas. Briti saadik Wilfred Thesiger teatas novembris 1905 Belgradist, et seni on vandenõulastest ohvitserid „moodustanud Tema Majesteedi kõige tähtsama ja isegi ainsa toetusjõu”, kelle kõrvaldamine võib jätta kuninga „ilma ühegi parteita, kelle toetusele või koguni sõprusele võiks loota”.45 Niisiis polnudki eriline üllatus, et kui kuningas Petar I hakkas 1905. aasta talvel otsima oma pojale kroonprints Đorđele kaaslast Euroopa-reisil, ei saanudki ta valida kedagi muud kui äsja rasketest haavadest paranenud Apise, kellel oli kehas ikka veel kolm atentaadiööl saadud kuuli. Seega sai kuninga mõrvamise vandenõu peaarhitekt ülesande aidata järgmisel Karađorđevićist kuningal viia oma haridustee printsina lõpule. Tegelikult ei saanud Đorđest kunagi kuningat: ta kustutas end 1909. aastal ise Serbia troonipärijate hulgast, pekstes oma kammerteenri jalgadega surnuks.46

      Austria saadik Belgradis võis seetõttu teatada üksnes kergelt liialdades, et kuningas on jäänud ka pärast parlamendi tunnustust nende „vangiks”, kes ta võimule tõstsid.47 „Kuningas on null,” jõudis üks Austria välisministeeriumi kõrge ametnik novembri lõpul järeldusele. Vandenõulased kasutasid seda hooba, et kindlustada endale kõige ihaldusväärsemad ametikohad sõjaväes ja valitsuse juures. Äsja kohale määratud kuninga adjutandid olid kõik vandenõulased, nagu olid ka käsundusohvitserid ja sõjaministeeriumi postijaoskonna ülem, samuti mõjutasid vandenõulased sõjaväelaste, sealhulgas kõrgemate komandöride ametissemääramist. Kasutades oma eelistatud seisundit kuninga juurde pääsemisel, mõjutasid nad ka riikliku tähtsusega poliitiliste probleemide lahendusi.48

      Kuningatapjate mahhinatsioonid ei jäänud tagajärgedeta. Uuele valitsusele avaldati väljastpoolt – iseäranis Suurbritanniast, mis kutsus oma täievolilise saadiku tagasi ja jättis diplomaatilise esinduse diplomaatilise asjuri Thesigeri hoolde – survet, et see eemalduks vandenõulastest. Veel 1905. aasta sügisel boikoteerisid Euroopa suurriikide esindajad ikka veel paljusid Belgradi sümboolse tähtsusega üritusi, eriti aga õukonnasündmusi. Sõjaväes endas koondusid sõjaväelise „vastuvandenõu” poolehoidjad kindluslinna Niši kapten Milan Novakovići alluvusse. Viimane avaldas manifesti, milles kutsus üles lahti ütlema kuuekümne kaheksa nimeliselt ära märgitud vandenõulase teenetest. Novaković arreteeriti kähku ja ehkki ta end südilt kaitses, anti ta koos kaaslastega sõjakohtu alla, leiti olevat süüdi ja kõigile mõisteti erineva pikkusega vanglakaristus. Kui Novaković kahe aasta pärast vanglast vabanes, asus ta kuningatapjaid uuesti avalikult ründama ja vangistati jälle. Septembris 1907 jäi ta koos ühe oma meessugulasega väidetava põgenemiskatse ajal salapärastel asjaoludel kadunuks ja puhkes skandaal, mis kutsus parlamendis ja liberaalses ajakirjanduses esile pahameeletormi.49 Sõjaväe ja tsiviilvõimu vahekorra probleem jäi seega pärast 1903. aasta atentaati lahendamata ning see asjaolu võis kujundada ka seda, kuidas Serbia tõlgendas sündmusi 1914. aastal.

      Mees, kelle õlgadele langes lõviosa vastutusest nende silmapaistvate tegelastega maade jagamisel, oli radikaalide juht Nikola Pašić. Zürichis insenerihariduse saanud Pašić oli pärast kuningale tehtud atentaati Serbia tooniandev riigimees. Aastatel 1904–1918 juhtis ta kokku üheksa aasta jooksul kümmet valitsust. Poliitikuna, kes seisis Serbia poliitikaelu


Скачать книгу

<p>37</p>

The Times, nr 37065, 27. aprill, lk 6, veerg B.

<p>38</p>

Jovanović, Vlada Aleksandra Obrenovica, 3. kd, lk 359.

<p>39</p>

Sir G. Bonham Lansdowne’i markiile, šifreeritud telegramm, Belgrad, 11. juuni 1903 kell 19.45, TNA, FO 105/157, l 11.

<p>40</p>

Bonham Lansdowne’i markiile, telegramm (koopia), Belgrad, 12. juuni 1903, TNA, FO 105/157, l 43.

<p>41</p>

Sir F. Plunkett Lansdowne’i markiile, Viin, 12. juuni 1903, samas, l 44.

<p>42</p>

Vt Petari proklamatsioon 25. juunist väljaandes Djurdje Jelenić, Nova Srbija i Jugoslavija. Istorija nacionalnog oslobodjenja i ujedinjenja Srba, Hrvata i Slovenaca, od Kočine krajine do vidovdanskog ustava (1788–1921) (Belgrad, 1923), lk 225.

<p>43</p>

Käsitlusi, mis vaatlevad 1903. aasta vandenõu kui Serbia kuldajastu algust vt M. Popović, Borba za parlamentarni režim u Srbiji (Belgrad, 1938), eriti lk 85–108, 110–111; Z. Mitrović, Srpske politicke stranke (Belgrad, 1939), eriti lk 95–114; Alex N. Dragnich, The Development of Parliamentary Government in Serbia (Boulder, 1978), lk 95–98; sama autor, Serbia, Nikola Pašić and Yugoslavia.

<p>44</p>

M. Kalievići kommentaarid on ära toodud Bonhami kirjas Lansdowne’i markiile 21. juunist 1903, TNA, FO 105/157, l 309–311, siin l 310; vt ka Vucinich, Serbia between East and West, lk 70–71.

<p>45</p>

Wilfred Thesiger Lansdowne’i markiile, Belgrad, 15. november 1905, TNA, FO 105/158, l 247–252, siin l 250. (Thesiger oli kuulsa maadeuurija ja kirjaniku isa.)

<p>46</p>

Thesiger Lansdowne’i markiile, Belgrad, 5. detsember 1905, samas, l 253–255, siin l 254–255; Dragnich, Serbia, Nikola Pašić and Yugoslavia, lk 73–74.

<p>47</p>

MacKenzie, Apis, lk 56.

<p>48</p>

David MacKenzie, „Officer Conspirators and Nationalism in Serbia, 1901–1914”, S. Fischer-Galati ja B. K. Kiraly (toim), Essays on War and Society in East Central Europe, 1720–1920 (Boulder, 1987), lk 117–150, siin lk 125; D. Đorđević, „The Role of the Military in the Balkans in the Nineteenth Century”, väljaandes R. Melville ja H. – J. Schröder (toim), Der Berliner Kongress von 1878 (Wiesbaden, 1982), lk 317–347, eriti lk 343–345.

<p>49</p>

D. T. Bataković, „Nikola Pašić, les radicaux et la „Main Noire””, Balcanica, 37 (2006), lk 143–169, siin lk 154; nn Niši vastuvandenõu kohta, vt Vasić, Devetsto treća, lk 131–184.