Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
„Mille muuga seletada, et mul oli nii hõlpus leiutada viise, kuidas purustada ja hävitada, aga nüüd ei tule mulle pähe ainsatki moodust, kuidas seda heaks teha? Milleks ma siis õieti kõlban? Põrgu sõdalaste väepealikuks. Võiksin olla kindral nagu Asmodeus või Sammael.”
„Jace…”
„Kunagi olid nad Jumala andekaimad teenrid,” jätkas Jace. „Nõnda juhtub, kui langetakse. Kõik, mis sinus enne oli kirgast, muutub tumedaks. Mida targem sa varem olid, seda kurjemaks muutud. Sul tuleb kõrgelt kukkuda.”
„Sina ei ole kukkunud.”
„Veel mitte,” vastas noormees ning samal hetkel plahvatas taevas punaseks ja kuldseks. Hetkelises meeltesegaduses mõtles Clary tulevärgile, mis oli värvinud taevast ööl, kui nad tähistasid Ingli väljakul võitu. Nüüd astus tüdruk sammukese tagasi, et paremini näha.
See ei olnud pidustuste tulevärk. Kui silmad olid eredusega kohanenud, nägi Clary, et valgus tuleb deemonitornidest. Need olid löönud tõrvikutena leegitsema ning hiilgasid taeva taustal punaselt ja kuldselt.
Jace oli läinud näost valgeks. „Lahingumärguanne,” lausus ta. „Peame kiirustama Gardi.” Ta haaras tüdrukul käest ja hakkas teda trepist alla vedama.
Clary punnis vastu. „Aga mu ema. Isabelle, Alec…”
„Nemad on samuti teel Gardi poole.” Nad olid jõudnud trepi jalamile. Ingli väljakule hakkas kogunema inimesi. Majade uksed avanesid, asukad valgusid tänavale, kõik jooksid sinnapoole, kus mööda mäekülge kulgev valgustatud rada viis tipus asuva Gardi juurde. „Just seda tähendab punakuldne signaal: „Kõik Gardi!” Seda meilt oodataksegi…” Ta põikas kõrvale, lastes endast mööda ühe varjuküti, kes kinnitas jooksu pealt käsivarrekaitset. „Mis lahti on?” hõikas Jace talle järele. „Miks häire anti?”
„On olnud veel üks rünnak!” vastas kulunud lahingurõivaid kandev vanem mees üle õla nende poole vaadates.
„Kas järjekordne Instituut?” hüüdis Clary. Nad olid joostes taas jõudnud poodidest palistatud tänavale, mida tüdruk mäletas eelmisest korrast, kui oli käinud siin Luke’iga; tee kulges ülesmäge, aga tüdruk ei hingeldanud. Endamisi tänas ta treeninguid, millest oli saanud viimastel kuudel osa võtta.
Käekaitsmega mees pöördus nende poole ja jooksis ülespoole, selg ees. „Pole veel teada, rünnak alles kestab.”
Ta pöördus uuesti ja jooksis kiirust lisades edasi mööda tänavat, mis kulges kaarega Gardi raja alguse poole. Clary keskendus sellele, et kellelegi rahvasummas otsa ei tormaks. Nüüd olid nad keset liikuvat ja tõuklevat inimtulva. Ta hoidis joostes Jace’il käest kinni; uus mõõk peksis vastu reit, nagu tuletaks meelde, et on seal ja valmis tegevusse astuma.
Gardi juurde viiv kõva muldrada oli järsk. Clary püüdis joosta ettevaatlikult; tal olid jalas saapad ja teksad ning nende peal kandis ta kinnitõmmatud lukuga lahingujakki, aga see polnud päris see, mis täisvarustus. Vasakusse saapasse oli sattunud kivike ning hakanud hõõruma jalapäkka, kui nad viimaks Gardi väravate juurde jõudsid, käiku aeglustasid ja vaatama jäid.
Väravapooled olid paisatud valla. Nende taga avanes pilgule avar siseõu; suviti kattis seda muru, aga nüüd oli Gardi seintest ümbritsetud maalapp paljas. Ühes seinas oli suur virdav nelinurk, täis tuulepööriseid ja tühjust.
Portaal. Keset seda kõike aimas Clary end nägevat midagi musta, rohelist ja hõõguvvalget – kas mitte koguni killukest taevast, mida kirjasid tähed…
Ühtäkki kerkis nende ette Robert Lightwood; Jace, kes oleks temaga äärepealt kokku põrganud, laskis Claryl käest lahti ja ajas end sirgu. Portaalist uhkas tugevat külma tuult, mis puhus Clary lahingujakist läbi ja pani tal juuksed lehvima. „Mis lahti on?” küsis Jace lühidalt. „Kas asi on Londoni rünnakus? Nagu ma aru sain, löödi see tagasi.”
Robert raputas pead, tema nägu oli sünge. „Tundub, et pärast seda kui Sebastian Londonis lüüa sai, otsustas ta proovida õnne mujal.”
„Kus siis…” alustas Clary.
„Adamanti tsitadell on ümber piiratud!” See oli Jia Penhallow’ hääl, mis kaikus üle rahvahulga hõigete. Naine oli jäänud seisma portaali kõrval ning sellest tuhisev tuul kiskus väljaspool lõõtsuvaga ühinedes tema keebi hõlmad lahti ja pani need laperdama nagu suure musta linnu tiivad. „Me läheme Raudsetele Õdedele appi! Need varjukütid, kes on relvil ja valmis – palun kandke endast mulle ette!”
Õu oli küll nefilime täis, aga neid ei olnud nii palju, kui Claryle esialgu oli paistnud. See, mis oli tundunud inimjõena, kui nad üheskoos Gardi mäest üles tormasid, moodustas lähemalt vaadatuna kõigest neljakümnest või viiekümnest sõdalasest koosneva rühma. Mõni kandis lahinguvarustust, mõni tänavarõivaid. Sugugi mitte kõik polnud relvastatud. Gardi teenistuses olevad nefilimid sagisid avatud uksega relvalao vahet, tuues portaali kõrvale kuhjatud mõõkadele, seeravinugadele, kirvestele ja sõjanuiadele lisaks järjest uusi relvi.
„Lähme läbi,” ütles Jace Robertile. Lahingurõivaid kandev ning halli inkvisiitorirüüsse mähitud Robert Lightwood meenutas Claryle karmi kaljujärsakut – karedat ja vankumatut.
Robert raputas pead. „Pole tarvis,” lausus ta. „Sebastian proovis teha üllatusrünnaku. Tal on kaasas kõigest kakskümmend-kolmkümmend tumestatut. Nendega võitlemiseks on siin sõjamehi piisavalt, ilma et peaksime saatma sinna lapsi.”
„Ma ei ole laps,” vastas Jace vihaselt. Clary arutles endamisi, mis mõtted võivad liikuda Robertil peas, kui ta vaatab poissi, kelle kunagi lapsendas – kas mees näeb Jace’i näos tema pärisisa või otsib sellest ikka veel Michael Waylandi jooni, mida seal ei ole. Jace uuris Robert Lightwoodi ilmet ja tema kuldsetesse silmadesse sugenes kahtlustusevari. „Mis sul plaanis on? Sa püüad minu eest midagi varjata.”
Robert surus lõuapärad karmilt kokku. Samal hetkel trügis Claryst mööda lahingurõivaid kandev blond naine, ajades kaaslasega erutatult juttu. „…öeldi, et võime proovida tumestatuid kinni nabida ja endaga kaasa võtta. Neile saab ehk leida ravi. See tähendaks, et ka Jasonit saab võib-olla veel päästa.”
Clary vaatas Robertile otsa ning tema pilk oli vahe nagu pistoda. „Sa ei tohi seda teha. Ei tohi saata sinna inimesi, kelle omaksed rünnakute ajal rööviti. Neile ei tohi anda lootust, et tumestatuid on võimalik päästa.”
Robert silmitses teda mornilt. „Võib-olla ongi – seda ei teata veel.”
„Meie teame,” ütles Clary. „Neid ei ole võimalik päästa! Nad ei ole need, kes olid! Nad pole enam inimesed. Aga kui meie sõdurid näevad enda ees tuttavaid, löövad nad kõhklema – nad eelistavad uskuda, et see pole tõsi…”
„Ja notitakse maha,” lõpetas Jace troostitult. „Robert, sa ei tohi lasta neil minna.”
Robert raputas pead. „Niisugune on Klaavi otsus. Klaav tahab, et see sünniks nõnda.”
„Miks neid siis üldse sinna saata?” nõudis Jace. „Sama hästi võib jätta viiskümmend meie inimest siia ja torgata nad surnuks. Hoiaksime aega kokku.”
„Kuidas sa julged selle üle nalja heita?” kähvas Robert.
„See ei olnudki nali…”
„Ära tule mulle ütlema, et viiskümmend nefilimi ei suuda jagu saada kahekümnest tumestatud sõdalasest.” Jiast juhendatuna olid varjukütid juba hakanudki läbi portaali minema. Clary tundis, kuidas tema üle võtab võimust hirm. Jia laskis läbi ainult need, kes olid täies lahinguvarustuses, aga nii mõnigi oli kas väga noor või väga vana; paljud olid tulnud relvitult ja haarasid enne portaali astumist lihtsalt midagi kaasa relvalaost toodute seast.
„Just niisugust reageeringut Sebastian ootabki,” lausus Jace ja tema häälest kostis meeleheide. „Kui ta on tulnud kohale üksnes kahekümne sõdalasega, peab sellel olema mingi põhjus; ilmselt on tal kusagil julgestusüksus…”
„Tal ei