Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
target="_blank" rel="nofollow" href="#n12" type="note">12. Kui poiss selle põrandale toetas, põimides sõrmed ümber varre, et relva tasakaalus hoida, jäi tera tema peast kõrgemale. „Millest korraga see mõõgaihalus?”
„Kui kuuled kaheteistkümneaastase plika suust, et sul on sitt relv, siis on aeg see parema vastu välja vahetada,” vastas Clary.
Leti taga seisja hakkas naerma. Clary tundis temas ära kalatätoveeringuga naise, kes oli nõukogu koosolekul sõna võtnud. „Igatahes olete tulnud kõige õigemasse kohta.”
„Kas see on teie pood?” küsis Clary, küünitades end puudutama rauast käepidemega pikkmõõga teravikku.
Naine naeratas. „Jah, mina olen Diana. Diana Wrayburn.”
Clary sirutas käe, et võtta mõõk alla, aga Jace, kes oli toetanud naginata vastu seina, vaatas tema poole ja raputas pead. „See claymore13 on pikem kui sina. Ei saa küll öelda, et sinust oleks raske pikem olla.”
Clary näitas talle keelt ja võttis seinalt alla ühe lühikese mõõga. Selle teral olid isevärki uurded – kriimud, mis osutusid lähemal vaatlusel millekski kirjatähtede taoliseks, ehkki keel oli tüdrukule tundmatu.
„Need on ruunid, aga mitte varjuküttide omad,” selgitas Diana. „See on viikingite mõõk – väga vana. Ja väga raske.”
„Kas sina tead, mis sinna on kirjutatud?”
„„Ainult neile, kes on seda väärt,”” vastas Diana. „Mu isa ütles alati, et heast mõõgast annab märku sellele graveeritud nimi või pealiskiri.”
„Eile nägin üht niisugust,” tuli Claryle meelde. „Selle oli graveeritud midagi niisugust nagu „Olen valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal”.”
„Cortana.” Diana silmad lõid särama. „Ogieri14 mõõk. Vaat see juba on midagi. Selle omanik võib olla sama uhke, nagu oleks tal Excalibur või Kusanagi-no-Tsurugi15. Cortana oli vist Carstairside mõõk. Kas selle omanik on nüüd Emma Carstairs – seesama tüdruk, kes oli eile nõukogu istungil?”
Clary noogutas.
Diana ajas huuled prunti. „Vaene laps,” lausus ta. „Ja Blackthornidest on ka kahju – ühesainsas rünnakus nii palju hukkunuid… Tahaksin neid hea meelega kuidagi aidata.”
„Mina samuti,” ütles Clary.
Diana mõõtis teda hindava pilguga ja sukeldus siis leti taha. Hetk hiljem kerkis ta uuesti nähtavale, käes umbes Clary küünarvarre pikkune mõõk. „Mida sa sellest arvad?”
Clary vaatas mõõka. See oli kahtlemata ilus. Kaitseraud, käepide ja nupp olid kuldsed, tsiseleeritud obsidiaaniga, hõbedane tera oli nii tume, et seda võinuks nimetada mustaks. Clary laskis kiiresti peast läbi kõik relvatüübid, mille nimetused ta tundides pähe oli õppinud: falchion’id16, saablid, ühe teraga mõõgad, pikkmõõgad. „Kas see on cinquedea17?” oletas ta.
„See on lühimõõk. Tahad ehk vaadata ka teist külge,” ütles Diana ja pööras relva. Tera vastasküljel jooksis keskel ülalt alla mustadest tähekestest muster.
„Oh.” Clary süda tõmbus valusasti kokku; ta astus sammu tagasi ning oleks äärepealt kokku põrganud Jace’iga, kes oli astunud tema selja taha ja seisis seal, kulm kortsus. „See on Morgensternide mõõk.”
„See on tõsi.” Diana silmad olid kavalad. „Kunagi ammustel aegadel tellisid Morgensternid sepp Waylandilt kaks mõõka – need olid sarnased ja moodustasid komplekti. Üks oli suurem, teine väiksem, mõeldud isale ja pojale. Et Morgenstern tähendab koidutähte, anti neile nimi tähe eri aspektide järgi: väiksemat – seda siin – nimetatakse Heosphoroseks, mis tähendab Koidutoojat, ja suurem sai nimeks Phaesphoros ehk Valgusetooja. Phaesphorost olete kahtlemata juba näinud, sest seda kandis Valentine ning pärast tema surma läks see tema pojale.”
„Sa tead, kes me oleme,” ütles Jace. See ei olnud küsimus. „Kes Clary on.”
„Varjuküttide maailm on väike,” vastas Diana, libistades pilgu kord ühele, kord teisele. „Ma kuulun nõukogusse. Olen näinud sind tunnistust andmas, Valentine’i tütar.”
Clary silmitses kõhklevalt mõõka. „Ma ei mõista,” lausus ta. „Valentine ei oleks eluilmaski lasknud Morgensternide mõõgal enda valdusest ära minna. Kuidas see sinu kätte sattus?”
„Tema naine müüs selle,” ütles Diana. „Minu isale, kes pidas seda poodi vanasti, enne Mässu. Mõõk kuulus kunagi su emale. Nüüd peaks see kuuluma sulle.”
Clary võbistas õlgu. „Olen näinud selle mõõga suurt varianti kandmas kahte meest ning ma vihkasin neid mõlemat. Selles maailmas ei ole Morgensterne, kel oleks südames midagi peale kurjuse.”
„Sina oled,” ütles Jace.
Clary vaatas poisi poole, aga tolle näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.
„Ma ei saa seda endale niikuinii lubada,” lausus Clary. „See on kullast ja mustast kullast ja adamas’est. Mul ei ole raha, et soetada endale niisugust relva.”
„Ma kingin selle sulle,” ütles Diana. „Sul on õigus: inimesed vihkavad Morgensterne; räägitakse, et mõõkadesse sepistati surmavat maagiat, nii et nende ainsa hobiga võib surmata tuhandeid. Muidugi on need lihtsalt rahvajutud, millel ei ole mingit tõepõhja all, aga ikkagi – see pole niisugune relv, mida saaksin müüa kellelegi teisele. Või tahaksingi. See peaks minema headesse kätesse.”
„Ma ei taha seda,” sosistas Clary.
„Kui mõõga ees kohkuma lööd, annad talle enda üle võimu,” lausus Diana. „Võta see, lõika oma vennal kõri läbi ja taasta oma suguvõsa au.”
Naine lükkas mõõga üle leti Clary ette. Sõnatult võttis tüdruk selle vastu, sõrmed sulgusid nupu ümber ning see istus täpselt pihku, just nagu oleks tema tarvis valmistatud. Ehkki terasest ja väärismetallidest, tundus relv tema käes sulgkerge. Ta tõstis selle kõrgele. Tera ehtivad mustad tähed välgatasid, justkui oleks mööda mõõga terasest pinda jooksnud elus sädelev tuli.
Clary vaatas Diana poole ja nägi, kuidas naine püüdis midagi õhust: käis valgussähvatus, mis võttis paberilehekese kuju. Naine laskis silmadel sellest üle libiseda ja tema kulmud tõmbusid murelikult ninajuurele kokku. „Ingel hoidku,” lausus ta. „Londoni Instituuti on rünnatud.”
Clary oleks äärepealt mõõga käest pillanud. Ta kuulis, kuidas tema kõrval seisev Jace kahinal sisse hingas. „Mida?” nõudis ta.
Diana tõstis pilgu. „Kõik on korras. Selgub, et Londoni Instituudile on pandud eriline kaitse – midagi niisugust, millest polnud teadlik isegi nõukogu. On mõni haavatu, aga surma ei saanud keegi. Sebastiani sõjavägi löödi tagasi. Kahjuks ei õnnestunud vangi võtta või tappa ühtki tumestatut.” Kuulates Diana juttu, pani Clary tähele, et naine kannab valgeid rõivaid. Kas ta oli kaotanud kedagi Valentine’i sõjas? Või Instituutidele korraldatud rünnakutes Sebastiani sõdalaste käe läbi?
Kui palju verd olid Morgensternid valanud?
„Ma… Mul on nii kahju,” sai Clary üle huulte. Talle meenus Sebastian; tüdruk nägi noormeest selgesti vaimusilma ees: punased lahingurõivad ja punane veri, hõbedased juuksed ja hõbedane mõõk. Ta lõi vankuma.
Ühtäkki tundis Clary käsivarrel kellegi kätt ja tajus, et õhk, mida ta sisse hingab, on külm. Ei tea kuidas, aga ta oli saanud relvapoest välja, seisis selle ees rahvarohkel tänaval ja Jace oli tema kõrval. „Clary,” lausus noormees. „Kõik on hästi. Kõik on korras. Londoni varjukütid pääsesid kõik eluga.”
„Diana ütles, et oli haavatuid,” ütles
Keskaegne pikk Šoti kahekäemõõk.
Prantsuse eepose „Rolandi laul” kangelane.
Legendaarne Jaapani mõõk – jaapanlastele sama tähendusega mis kuningas Arthuri Excalibur brittidele.
Euroopa päritolu ühekäemõõk, meenutab Pärsia skimitari.
Põhja-Itaalias renessansiajal levinud lühikese teraga mõõk.