Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
sajandeid polnud ükski surelik armuke suutnud panna teda naeratama. Ta kummardus, et suudelda noormeest, ning tundis tolle käsi üle oma rüü õielehtede libisemas. „Võta London, mu arm, ja uputa see verre,” ütles ta. „Kingin selle sulle.”
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Jace Clary meelest juba sajandat korda. Ta seisis Amatise maja välistrepil, kuhu langes akendest natuke valgust. Jace oli temast astme jagu allpool, käed tasku surutud, nagu kardaks ta neid sealt välja võtta.
Poiss oli pikka aega vaadanud oma kätest poeseinale jäänud kõrvetusjälgi; lõpuks oli ta särgi alla rapsanud ning peaaegu tirinud Clary rahvarohkele tänavale, nagu ei tohiks tüdruk temaga kahekesi viibida. Kogu tee oli Jace olnud sõnaaher, tema huuled olid kramplikult kokku surutud.
„Kõik on hästi,” kinnitas tüdruk. „Kuule, sa ei kõrvetanud mind, vaid seina.” Ta keerutas end demonstratiivselt, otsekui näitaks uut rõivast. „Näed?”
Noormehe silmis vilksatasid varjud. „Kui peaksin sulle haiget tegema…”
„Sa ei teinud,” kinnitas Clary. „Ma ei ole nii õrnake.”
„Mulle tundus, et olen õppinud seda paremini vaos hoidma – arvasin, et Jordani õpetus on mind aidanud.” Jace’i häälest kostis masendus.
„Oledki õppinud; see ongi aidanud. Saad aru: sa suutsid koondada kogu tule kätesse; see on edasiminek. Ma puudutasin sind, suudlesin sind ja mul ei ole midagi viga.” Ta puudutas poisi põske. „Ära unusta, et me tegeleme sellega koos. Sa ei tõrju mind eemale. Ei kannata kangelaslikult üksi.”
„Mõtlesin esindada järgmistel olümpiamängudel Idrist kannatamises,” lausus Jace, aga tema hääl oli juba pisut leebem, äge enesevihkamine oli hakanud järele andma ning asenduma mõruvõitu huumoriga.
„Sina ja Alec võiksite esineda paariskannatamises,” soovitas Clary naeratades. „Saaksite kuldmedali.”
Noormees pööras pead ja suudles tüdruku peopesa. Tema juuksed riivasid Clary sõrmeotsi. Nende ümber näis ikka veel kõik olevat vaikne ja rahulik; võiks arvata, nagu oleksid nad kogu Alicantes ainsad inimesed, mõtles neiu. „Tahaksin teada,” lausus Jace, huuled puudutamas Clary nahka, „mida mõtleb poeomanik, kui tuleb hommikul tööle ja näeb kahte seinale kõrvetatud käejälge.”
„„Loodan, et kindlustus ikka hüvitab selle”?”
Jace hakkas naerma, Clary tundis käel kerget pahvakut tema hingeõhku.
„Muide,” lausus Clary, „nõukogu järgmine istung on homme, eks?”
Jace noogutas. „Sõjanõukogu,” ütles ta. „Üksnes Klaavi valitud liikmed.” Ta liputas nördinult sõrmi. Clary mõistis, et poiss on pahane: Jace oli hiilgav strateeg ja üks Klaavi paremaid võitlejaid, muidugi sai ta vihaseks, olles sunnitud eemale jääma ükskõik milliselt lahinguküsimusi käsitlevalt koosolekult. Iseäranis, mõtles tüdruk, kui seal arutati, kuidas kasutada relvana taevast tuld.
„Äkki saad siis mulle ühes asjas abiks olla. Ma pean minema relvapoodi. Tahan osta mõõka. Tõeliselt head mõõka.”
Jace’i näole ilmus üllatus, seejärel muie. „Milleks?”
„Milleks ikka. Tapmiseks.” Clary vibutas kätt, lootes, et see liigutus annab edasi tema kavatsuse nottida maha kõik kurjusejõud. „Seda et… olen olnud varjukütt juba mõnda aega. Mul peaks ju ometi olema korralik relv, eks?”
Noormehe nägu tõmbus pikkamisi naerule. „Parim relvapood on Diana, see asub Flintlock Streetil,” ütles ta säravi silmi. „Tulen sulle homme pärastlõunal järele.”
„Kohting on kokku lepitud,” vastas Clary. „Relvakohting.”
„Tohutult palju põnevam kui mingi õhtusöök ja kino,” kinnitas poiss ning kadus pimedusse.
5
Tasumise tund
Maia tõstis pilgu, kui Jordani korteri uks lahti prahvatas; noormees tormas sisse ning oleks äärepealt ligasel laudpõrandal libastunud. „Kas on mingeid teateid?” küsis ta.
Tüdruk raputas pead. Poiss vajus näost ära. Pärast seda, kui Jordan oli tumestatu tapnud, helistas Maia karjale, et tuldaks ja aidataks neil kogu see segadus ära koristada. Erinevalt deemonitest ei haihtunud tumestatud, kui olid tapetud. Surnukehast oli tarvis vabaneda. Tavaoludes oleksid nad kutsunud appi varjukütid, või Vaikivad Vennad, aga praegu olid Instituudi ja Luude linna sissepääsud suletud. Selle asemel olid laibakotiga kohale ilmunud Bat ja teised karja liikmed, samal ajal kui Jordan, tumestatuga võitlemisest ikka veel verine, läks otsima Simonit.
Poiss oli olnud ära mitu tundi ning naasnud lõpuks, silmis pilk, mis ütles Maiale kõik. Tuletõrjeredeli alt oli Jordan leidnud Simoni telefoni tükid nagu mõnitava teate. Peale nende polnud temast ühtki jälge.
Muidugi polnud kumbki pärast seda enam magada saanud. Kui nad tagasi hundikarja peakorterisse läksid, oli Maia käinud Batile peale, kuni too – pisut kõhklevalt – lubas, et palub huntidel hakata Simonit otsima ja proovib (rõhk sõnal „proovib”) saada ühendust Alicantes olevate varjuküttidega. Nefilimide pealinna sideliinid olid avatud, aga neid tohtisid kasutada ainult karjade ja klannide juhid.
Koidikul oli Maia pöördunud tagasi Jordani korterisse, meeleheitel ja surmani väsinud. Kui Jordan sisse astus, seisis tüdruk köögis, märg paberkäterätt laubale surutud. Nähes, et Jordan vaatab teda, võttis ta selle ära ning tundis, kuidas vesi mööda nägu alla voolab, nagu nutaks ta. „Ei,” ütles Maia. „Ei mingit uudist.”
Jordan vajus seina najale kössi. Poisil oli seljas ainult lühikeste varrukatega T-särk ning käsivartele tätoveeritud „Upanišadide” read kerkisid tema biitsepsite ümber tumedalt esile. Higised juuksed olid laubale kleepunud ning kaelal, kuhu relvakoti rihm oli sisse sooninud, võis näha punast triipu. Jordani nägu oli õnnetu. „Ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta Maia meelest juba sajandat korda. „Ma kaotasin ta. Olin tema eest vastutav ja ma, kurat, kaotasin ta ära.”
„See pole sinu süü.” Maia teadis, et see ei lohuta poissi, aga pidi seda ometi ütlema. „Kuule, sa ei saa võidelda viimse kui selle kandi vampiiri ja pätiga ning Praetor poleks tohtinud sinult seda nõuda. Kui Simon märgist ilma jäi, palusid endale abilist, kas pole? Aga nad ei saatnud kedagi. Oled teinud kõik, mis sinu võimuses.”
Jordan langetas pilgu kätele ja pomises midagi endamisi. „Sellest jäi väheks.” Maia teadis, et peaks minema noormehe juurde, võtma tal ümbert kinni, lohutama teda. Ütlema, et tema ei ole süüdi.
Aga ta ei suutnud. Ränk süütunne rõhus tüdruku rinda nagu raudkang, väljaütlemist ootavad sõnad kipitasid kurgus. Nõnda oli see olnud juba mitu nädalat. Jordan, ma pean sulle midagi ütlema. Ma pean. Jordan, ma…
Jordan…
Nende vahel valitsevasse vaikusse lõikus telefonihelin. Jordan pistis peaaegu palavikuliselt käe tasku, tõmbas telefoni välja, klõpsas selle lahti ja tõstis kõrva äärde. „Halloo.”
Maia jälgis teda, küünitades end nii tugevasti ettepoole, et letiserv rinnakorvi soonis. Teisest kõnelejast kostis paraku ainult ähmast mõminat ning tüdruk oleks tahtnud kärsitusest lausa karjuda, kui Jordan lõpuks kõne lõpetas ja tema poole vaatas, silmis nõrk lootusesäde. „Helistas Teal Waxelbaum, Praetori juhataja asetäitja,” ütles ta. „Mul tuleb minna otsekohe peakorterisse. Arvan, et nad kavatsevad aidata meil Simonit otsida. Kas tuled kaasa? Kui hakkame kohe minema, peaksime keskpäevaks kohal olema.”
Jordani hääles oli palve; ta tundis Simoni pärast muret, aga selle tagant aimus veel teinegi allhoovus. Ta pole rumal, mõtles Maia. Ta teab, et midagi on valesti. Ta teab…
Maia võttis julguse kokku. Sõnad juba kerkisid talle keelele – Jordan, meil on tarvis ühest asjast rääkida –, aga ta neelas need alla. Praegu oli kõige tähtsam Simon.
„Muidugi,” lausus ta. „Muidugi tulen ma sinuga kaasa.”
Esimene,