Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
et pärast Woolsey Scotti sai sul libahuntidest isu täis.”
„Ma ei viska talle silma,” vastas Magnus hooletult. Bati välimusel polnud viga midagi – mõnele meeldisid just niisugused kandilise lõua ja laiade õlgadega tüübid, aga Magnus oli liiga sügavalt mõttes. „Mu mõtted olid mujal.”
„Mida sa ka ei plaaniks, heida see peast!” ütles Catarina. „See on sant mõte.”
„Miks sa nõnda ütled?”
„Sellepärast et teistsuguseid sul ei olegi,” vastas naine. „Olen tundnud sind juba pikka aega ning võin seda kõhklematult väita. Kui kavatsed jälle piraadiks hakata, siis on see sant mõte.”
„Ma ei tee üht ja sedasama viga mitu korda,” lausus Magnus solvunult.
„See on tõsi. Sa teed alati uusi, endistest hullemaid vigu,” ütles Catarina. „Mis see ka ei oleks, jäta see sinnapaika. Ära asu libahuntide ülestõusu etteotsa, ära võta ette midagi, mis võiks kogemata kutsuda esile maailmalõpu, ning ära loo omaenda sädeleva ihupiima brändi ega proovi hakata seda Sephoras müüma.”
„Viimasel mõttel on jumet,” tähendas Magnus. „Aga mul pole plaanis ametit vahetada. Mõtlesin hoopis…”
„Alec Lightwoodile?” Catarina hakkas naerma. „Ma pole veel näinud, et keegi oleks sulle nii hinge pugenud kui see poiss.”
„Ega sa mind nii kaua ka tundnud ole,” pomises Magnus, aga tema hääl polnud eriti pahur.
„No kuule. Palusid mul minna enda asemel Instituuti portaali tegema, et ei peaks temaga kohtuma, aga siis ilmusid ikka kohale, et öelda talle lihtsalt head aega. Ära mõtlegi tagasi ajada – nägin sind.”
„Ma ei kavatsegi tagasi ajada. Ilmusin kohale, et öelda head aega, ning see oli viga. Ma poleks tohtinud seda teha.” Magnus võttis klaasist suure sõõmu.
„Taevas hoidku,” ütles Catarina. „Mis värk sellega õieti on, Magnus? Sa pole olnud kellegagi nii õnnelik kui Aleciga. Armunult oled enamasti õnnetu. Võtame või Camille’i. Mina ei sallinud teda silmaotsaski. Ragnor ei sallinud teda…”
Magnus laskis peal lauale vajuda.
„Mitte keegi ei sallinud teda,” jätkas Catarina armutult. „See naine oli salakaval ja alatu. Noh, tal õnnestus sinu vaest kena kallimat ninapidi vedada, aga see pole ju ometi põhjus lõpetada igati head suhet. See oleks sama mis ässitada püüton jänkukesele kallale ja olla siis vihane, kui jänkuke alla jääb.”
„Alec ei ole mingi jänkuke. Ta on varjukütt.”
„Ja sina ei ole kunagi varem varjukütiga käinud. Kas selles ongi asi?”
Magnus lükkas end lauast eemale ja see oli kergendus, sest laud haises õlle järele. „Mõnes mõttes jah,” ütles ta. „Maailm on hakanud muutuma. Kas sina ei taju seda, Catarina?”
Sortsitar vaatas talle üle klaasi serva otsa. „Pole nagu aru saanud.”
„Nefilimid on vastu pidanud tuhat aastat,” lausus Magnus. „Aga nüüd on midagi tulekul – mingi suur muutus. Oleme alati võtnud nende olemasolu nagu üht elu tõsiasja. Kummatigi leidub ka nii vanu sortse, kes mäletavad maailma, milles nefilime veel ei olnud. Niisama kiiresti kui nad tekkisid, võidakse nad siit maa pealt ka minema pühkida.”
„Aga sa ei arva ju ometi…”
„Mul on olnud unenägusid,” ütles Magnus. „Sa ju tead, et need on mõnikord endelised.”
„Põhjus on sinu isas.” Catarina pani klaasi käest. Tema ilme oli nüüd tähelepanelik, selles ei olnud enam naljaraasugi. „Võib-olla tahab ta sind ainult hirmutada.”
Catarina oli kogu maailmas üks väheseid, kes teadis Magnuse isa koha täit tõde; teine oli olnud Ragnor Fell. Magnusele ei meeldinud sellest rääkida. Sellest, et su üks vanem on deemon, polnudki ehk suurt lugu, aga kui su isale kuulus märkimisväärne osa põrgu kinnisvarast, oli lugu juba sootuks teine.
„Mis mõte sellel oleks?” Magnus kehitas õlgu. „Ükskõik mis keeristorm maailma ka ei ähvardaks, mina selle keskmes ju ei ole.”
„Aga sa kardad, et Alec on,” ütles Catarina. „Ning püüad teda endast eemale tõugata, enne kui ta kaotad.”
„Ütlesid ju ise, et ma ei teeks midagi niisugust, mis võiks kogemata vallandada maailmalõpu,” sõnas Magnus. „Tean, et tegid nalja. Paraku ei tundu see millegipärast enam nii naljakas, kui ma ei suuda vabaneda tundest, et maailmalõpp on tõepoolest lähedal. Valentine Morgensternil oleks äärepealt õnnestunud varjukütid maa pealt minema pühkida ning poeg on temast kaks korda targem ja kuus korda kurjem. Ja ta ei tegutse üksi. Ta on koondanud enda selja taha abiväe – deemonid, kes on võimsamad isegi minu isast, ja teised…”
„Kust sa tead?” Catarina hääl oli terav.
„Olen seda asja uurinud.”
„Minu meelest ei pidanud sa enam varjukütte abistama,” lausus Catarina, ent tõstis tõrjuvalt käe, enne kui Magnus jõudis midagi öelda. „Ära näe vaeva. Olen kuulnud sind seda lubavat piisavalt sageli, teadmaks, et sa ei mõtle seda kunagi tõsiselt.”
„Selles see asi ongi,” vastas Magnus. „Olen uurinud, aga mul pole õnnestunud midagi leida. Ükskõik kes Sebastiani liitlased ka ei oleks – ta ei ole jätnud nende kohta maha pisimatki jälge. Mul on kogu aeg tunne, et olen millelgi sabast kinni saamas, ning iga kord pean tõdema, et haaran tühja õhku. Ma ei usu, et suudan neid aidata, Catarina. Mul on tunne, et seda ei suuda keegi.”
Nähes sortsitari pilku ilmumas kaastunnet, pööras Magnus pilgu teisale, baari poole. Seal seisis letile nõjatudes Bat ja näppis telefoni; ekraani valgus heitis tema näole varje. Magnus nägi nüüd varje kõigi surelike näol – kõik inimesed, kõik varjukütid, kõik elusolendid olid määratud surmale.
„Surelikud ei ela igavesti,” lausus Catarina. „See pole sulle ju uudis, ent ometi oled neid varemgi armastanud.”
„Ei,” vastas Magnus, „mitte nõnda.”
Catarina ahmis jahmunult õhku. „Oo,” sõnas ta. „Oo…” Naine võttis laualt oma klaasi. „Magnus,” lausus ta leebelt. „Sa oled kohutavalt rumal.”
Magnus vaatas silmi pilutades tema poole. „Tõesti või?”
„Kui sinu tunded on niisugused, peaksid olema temaga,” jätkas Catarina. „Mõtle Tessale9. Kas tema lugu sulle siis tõesti midagi ei õpetanud? Selle kohta, et suur armastus on väärt isegi sellega kaasnevat kaotusvalu?”
„Alec on Alicantes.”
„Ja siis?” vastas Catarina. „Sortse pidid nõukogus esindama sina, aga ladusid oma kohustused minu õlgadele. Annan selle koorma sulle tagasi. Mine Alicantesse. Kõige järgi otsustades on sul nõukogule niikuinii rohkem öelda, kui minul eales võiks olla.” Sortsitar torkas käe tasku – ta kandis õerõivaid, sest oli tulnud töö lõppedes kõrtsi otse haiglast. „Ah jaa – võta, see on sulle.”
Magnus võttis naise ulatatud kortsunud paberitüki vastu. „Õhtuöögikutse või?” küsis ta imestunult.
„Haldjarahvast esindav Meliorn kutsub kõiki nõukogusse valitud allilmlasi enne täiskogu istungit väikesele õhtusöögile,” vastas naine. „See peab vist olema mingi rahu ja hea tahte väljendus või siis tahab ta panna lihtsalt kõigi kannatuse proovile mõistujuttudega. Põnevaks tõotab see kujuneda igal juhul.”
„Haldjatoit,” sõnas Magnus pahuralt. „Ma jälestan haldjatoitu. Isegi kui see on ohutu ega pane sind terveks sajandiks riili10 kargama. Kõik need toored köögiviljad ja sitikad…”
Lause jäi lõpetamata. Toa teises otsas oli Bat surunud telefoni vastu kõrva. Tema teine käsi pigistas kramplikult letiserva.
„Midagi on juhtunud,”
„Surmava arsenali” sõsarsarja „Põrgu sõdalased” tegelane.
Šoti-iiri tants.