Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
kaikus üle kõrtsis valitseva häältekõma nagu auruveduri huile. Hetk hiljem oli viimne kui lükantroop jalul ja kõik tormasid Bati poole. Magnuski oli end püsti ajanud, ehkki Catarina püüdis teda varrukast sikutades tagasi hoida. „Ära…”
„Ei juhtu minuga midagi.” Magnus tõmbas ennast lahti ja trügis teiste seast läbi Bati juurde. Teised karja liikmed seisid hõreda ringina nende ümber. Nähes endi keskel sortsi, seirasid nad teda umbusklikult ja trügisid karjajuhile lähemale. Heledapäine naislibahunt astus ette, et tõkestada Magnusel tee, aga Bat tõstis keelavalt käe.
„Las olla, Amabel,” lausus ta. Tema hääl oli viisakas, kuigi mitte just sõbralik. „Magnus Bane, eks? Brooklyni ülemsorts? Maia Roberts kinnitas, et sind võib usaldada.”
„Võib küll.”
„Olgu peale, aga meil on siin karjaga omad asjad arutada. Mida sul vaja on?”
„Sulle helistati.” Magnus osutas Bati telefoni poole. „Kas kõne oli Luke’ilt? Kas Alicantes on midagi juhtunud?”
Bat raputas pead, tema näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.
„On siis rünnatud järjekordset Instituuti?” uuris Magnus. Ta oli harjunud sellega, et kõik uudised jõuavad temani, ega sallinud teadmatust. Ning ehkki New Yorgi Instituut oli maha jäetud, et tähendanud see veel, nagu olnuksid seda kõik teised Instituudid; mõnes oli ju võinud puhkeda lahing – mõnes, mida Alec oli otsustanud kaitsma minna…
„Seekord ei rünnatud Instituuti,” vastas Bat. „Helistas Maia. Praetor Lupuse peakorter on maani maha põletatud. Tapetud on vähemalt sada libahunti, sealhulgas praetor Scott ja Jordan Kyle. Sebastian Morgenstern on kandnud sõja üle meie maa-alale.”
6
Vend tina ja õde teras 11
„Ära viska, palun, palun ära viska… oh jumal, ikka viskas,” ütles Julian olukorraga leppinult, kui otse tema kõrva äärest tuhises mööda kartulitükk ja lendas läbi toa.
„Midagi halba ei juhtunud,” rahustas Emma teda. Tüdruk istus, selg vastu Tavvy voodikest, ja vaatas, kuidas Julian annab kõige väiksemale vennale õhtuoodet. Tavvy oli jõudnud niisugusse vanusesse, et oli toiduga väga pirtsakas ning kõik, mis tema nõuetele ei vastanud, lendas põrandale. „Lamp sai õige natuke kartuliga kokku ja ongi kogu lugu.”
Ehkki üldiselt võis Penhallow’de maja pidada üpris elegantseks, oli pööning, kus „sõjapõgenikud” – nõnda nimetati kokkuvõtlikult kõiki Blackthornide lapsi ja Emmat – pärast Idrisesse saabumist endale peavarju leidsid, õnneks äärmiselt lihtne, funktsionaalne ja vastupidavalt ehitatud. See võttis enda alla kogu hoone ülemise korruse, mitu ühendatud tuba, väikese köögi ja vannitoa, siit-sealt kokkutassitud voodid ja igal pool vedelevad asjad. Helen magas küll alakorrusel Aline’i juures, aga päeval oli kogu aeg üleval; Emmale oli antud omaette tuba nagu Julianilegi, kuid poiss peaaegu ei viibinudki seal. Drusilla ja Octavius ärkasid ikka veel öösiti iga natukese aja järel karjudes üles, sellepärast eelistas Julian magada väikestega ühes toas, olles laotanud oma teki ja padja vennakese voodi juurde põrandale. Kõrget tooli polnud kusagilt võtta, seepärast istus ta põngerja juures toiduga kokkumäkerdatud tekil, käes taldrik ja näol ahastav ilme.
Emma tuli, istus tema kõrvale ja upitas Tavvy endale sülle. Poisikese väike nägu oli õnnetult krimpsus. „Memma,” ütles ta, kui tüdruk teda tõstis.
„Mängi temaga tsuhh-tsuhh rongi,” soovitas ta Julesile. Emma pidas endamisi aru, kas öelda poisile, et tal on juustes spagetikastet. Järele mõelnud, otsustas ta, et pole ilmselt mõtet.
Tüdruk vaatas, kuidas poiss toidupala põristades ringi sõidutas, enne kui selle Tavvyle suhu pistis. See tegi põngerjale nalja. Emma nägi vaeva, et suruda alla kaotusvalu. Talle meenus, kuidas isa oli kannatlikult jaganud tema taldrikul toidu mitmesse ossa, kui Emma oli parasjagu keeldunud söömast kõike, mis oli roheline.
„Ta sööb liiga vähe,” lausus Jules vaikselt, olles teinud võileivatükist tsuhh-tsuhh rongi, millest Tavvy katsus kleepuvate kätega kinni haarata.
„Ta on kurb. Mis siis et alles väike, ta saab ikka aru, et on juhtunud midagi halba,” ütles Emma. „Ta igatseb Marki ja isa järele.”
Jules hõõrus väsinult silmi ja määris ühe põsenuki tomatipastaga kokku. „Marki ja isa ma asendada ei suuda.” Ta torkas Tavvyle suhu tüki õuna. Tavvy sülitas selle sünge rõõmuga välja. Julian ohkas. „Peaksin minema ning viskama Drule ja kaksikutele pilgu peale,” ütles ta. „Nad mängisid magamistoas „Monopoli”, aga ei või iial teada, millal asi käest ära läheb.”
Tal oli õigus. Analüütilise mõtlemisega Tiberius võitis peaaegu alati. Livvy ei pannud seda kunagi pahaks, aga Dru tahtis samuti võita, seepärast lõppesid mängud pahatihti sellega, et nood kaks olid teineteisel karvus kinni.
„Ma lähen ise.” Tüdruk andis Tavvy tagasi ja hakkas end püsti ajama, kui tuppa astus Helen, nägu morn. Neiu nägi neid ning tema sünge ilme asendus murelikuga. Emma tundis, kuidas tal kuklakarvad turri tõusevad.
„Helen,” lausus Julian. „Mis juhtus?”
„Sebastiani väed ründasid Londoni Instituuti.”
Emma tajus, kuidas Julian pingule tõmbus. Ta tundis seda peaaegu füüsiliselt, just nagu oleksid nende närvid ühendatud ning poisi hirmust saaks tema hirm. Julesi nägu, mis oli juba niigi kõhn, näis tõmbuvat veel väiksemaks, ehkki pisipõnni hoidis ta endist viisi kindlalt ja hellalt. „Mis sai onu Arthurist?” küsis ta.
„Elus,” vastas Helen kiiresti. „Onu sai haavata. See ei lase tal otsekohe Idrisesse tulla, aga tema elu ei ole ohus. Tõtt-öelda on Londoni Instituudis kõik elus. Rünnak jooksis liiva.”
„Kuidas?” Juliani hääl oli vaevu valjem kui sosin.
„Me ei tea seda veel päris täpselt,” vastas Helen. „Lähen koos Aline’i, konsuli ja teistega Gardi; proovime saada selgust, mis juhtus.” Ta laskus põlvili ja silitas Tavvy lokkis juukseid. „Need on head uudised,” lausus ta Julianile, kelle näolt võis välja lugeda ennekõike jahmatust. „Muidugi on hirmus mõelda, et Sebastian jälle ründas, aga sedapuhku ta ei võitnud.”
Emma ja Juliani pilgud kohtusid. Tüdruk teadis, et peaks olema heade uudiste üle rõõmus, aga teda lõhestas iseäralik tunne – kohutav kadedus. Miks jäid Londoni Instituudi asukad ellu, aga tema vanemad pidid surema? Kas võis olla, et nood olid võidelnud paremini või andnud endast rohkem?
„See pole õiglane,” ütles Julian.
„Jules,” sõnas Helen püsti tõustes. „Sebastian sai lüüa. See on väga tähtis. See tähendab, et me suudame Sebastianile ja tema väesalkadele vastu hakata. Nad alistada. Tuua sõja käiku pöörde. Hirm hakkab nüüd pisut järele andma. See on tähtis.”
„Loodan, et ta nabitakse elusalt kinni,” lausus Emma, vaadates Julianile silma. „Loodan, et ta hukatakse Ingli väljakul, nii et saame kõik vaadata, kuidas ta sureb; ning loodan, et tema surm on pikaldane.”
„Emma,” ütles Helen ehmunult, aga Juliani sinirohelistest silmadest vastuvaatav vihkamine ei jäänud Emma omale põrmugi alla – neis polnud kübetki pahakspanu. Emma polnud kunagi varem armastanud poissi nii tugevasti kui praegu: too jagas isegi kõige hämaramaid tundeid, mis olid peidus tüdruku südame sügavaimas sopis.
Relvapood oli imeline. Clary ei uskunud, et ta oleks kunagi varem pidanud mõnda relvapoodi imeliseks. Selle sõnaga oleks ta ehk kirjeldanud päikeseloojangut või New Yorgi siluetti selge öötaeva taustal, aga mitte poodi, kus müüdi sõjanuiasid ja – kirveid ning mõõku, mida sai maskeerida jalutuskepiks.
Aga jah, see pood oli imeline. Välisukse kohal rippus nooletupekujuline metallist silt, millele oli keerduvate tähtedega kirjutatud nimi Diana’s Arrow. Sees olid surmavate kulla-, terase- ja vasekarva
Inglise poeedi, Esimese maailmasõja kangelase Siegfried Sassooni luuletusest „The Kiss” (Suudlus).